Söömishäired

Söömishäired on psüühikahäired, mis on tingitud liialdatud murest figuuri ja kehakaalu pärast. Viimastel aastakümnetel on sellest saanud levinuim noorte naiste vaimse tervise häire. Meestel on need häired haruldased.

Häire algab tavaliselt nooruses, kõige sagedamini 14–18-aastaselt. Tavalisim on anoreksia avaldumine nendel, kelle elukutse või harrastus nõuab kõhnust, nagu modellid, baleriinid, iluuisutajad ja võimlejad. Umbes 50 protsendil anorektikutest esineb ülesöömisperioode, mis on iseloomulikud buliimikutele. Need kaks diagnoosi ei välista teineteist. Buliimiat diagnoositakse sageli neil, kelle kehakaal on normis või normist kõrgem. Paljud buliimia all kannatavad inimesed on eelnevalt kannatanud anoreksia all. Kõhnumine ja ägedad liigsöömisperioodid on kestnud tavaliselt aastaid enne ravile pöördumist. Vaid murdosa seda laadi häiretega inimestest otsib oma sümptomitele abi.

Söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane väärtustamine ning sellega seotud tugev hirm kehakaalu tõusu ees, mistõttu tehakse äärmuslikke katseid seda vältida. Peamised söömishäired on anoreksia, buliimia, liigsöömishäire ja täpsustamata söömishäired.

Liigitamine ja sümptomidRedigeeri

AnoreksiaRedigeeri

Anoreksia (ld Anorexia nervosa) on tahtlikult esile kutsutud nälgimisseisund. Selle tunnusteks on:

  • kehakaalu hoidmine antud vanusele ja pikkusele ette nähtud minimaalsest normkaalust 15% alla normi;
  • tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi kui ollakse alakaaluline;
  • häire all kannataja tunneb end paksuna isegi siis, kui on nälginud;
  • inimene harjutab end sööma äärmiselt vähe ja lahjat toitu;
  • mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu muutuvad piiratuks, sagenevad meeleolu vaheldumised;
  • naiste puhul on oluline sümptom vähemalt kolme järjestikuse menstruaaltsükli puudumine;
  • keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada.

BuliimiaRedigeeri

Buliimia (ld Bulimia nervosa) on liigsöömine, millega kaasneb oksendamine. Selle tunnused on:

  • liigsöömishood – suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul;
  • liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades;
  • liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine;
  • buliimiahaiged on tavaliselt normaalkaalulised.

Muud häiredRedigeeri

ÜlesöömineRedigeeri

Ülesöömine (ingl binge eating disorder) on krooniline kontrollimatu emotsionaalne üleliigne toiduainete tarbimine. Selle tunnuseks on liigsöömishood, mille puhul tarbitakse päevasest soovitatud kogusest rohkem, kuid erinevalt buliimiast ei püüta tarbitud toitainetest lahti saada.

Kompulsiivne ülesöömineRedigeeri

Kompulsiivne ülesöömine (ingl compulsive overeating) on sarnane tavalise emotsionaalse ülesöömisega, kuid söömishood määravad isiku stressiseisundi.

OksendamineRedigeeri

Oksendamise (ingl purging disorder) puhul kasutatakse pidevalt tahtlikku toidu väljaoksendamist oma kaalu hoidmiseks või langetamiseks.

DiabuliimiaRedigeeri

Diabuliima (ingl diabulimia) puhul manipuleeritakse insuliiniga, et säilitada või langetada kaalu.

RuminatsioonRedigeeri

Ruminatsioon (ingl rumination syndrome) on väga haruldane söömishäire, mille puhul inimene tahtmatult/reflektiivselt oksendab välja kõik, mida ta tarbida püüab.

EDNOSRedigeeri

EDNOSe (lühend tuleb ingliskeelsest nimetusest eating disorders not otherwise specified) puhul on mitu söömishäiret ühinenud. Selle puhul ei saa isikut liigitada ühegi täpsema söömishäire alla, sest indiviidil on kahe või rohkema söömishäire tunnused, näiteks täiesti tervislikus kaalus olev buliimik, kel esineb anorektilisi kalduvusi.

PikaRedigeeri

Pika (ingl pica) on kontrollimatu iha süüa, närida või lakkuda midagi, mis pole söödav või ei sisalda mingeid toitaineid. Süüakse näiteks kriiti, paberit, söögisoodat, liimi, suitsutuhka, kohvi ja jääd. Selle häire puhul ei näe indiviidid vahet toidul ja mittesöödavatel ainetel.

Öine söömineRedigeeri

Öise söömise (ingl night eating syndrome) puhul süüakse öötundidel õhtuse polüpaagia tõttu, millele järgneb hommikune nälgimine. Öist söömist seostatakse unetusega.

OrtoreksiaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Ortoreksia

Ortoreksia (ingl orthorexia) on seisund, mille puhul on isiku kinnisideeks see, et ta ei sööks midagi, mis tema arvates on ebatervislik ning selle tõttu ta boikoteerib teatud toiduaineid. Ta on kindel, et tohib ja/või peab tarvitama ainult aineid, mis on kõige tervislikumad.

Kannatajad on eelkõige 30-aastased hea haridusega, edukad ja jõukad keskklassi esindajad. Suur osa on taimetoitlased, kes on oma menüüst jätnud välja näiteks soola, suhkru, piimatooted, soja ja loomsed valgud. Oma menüü ja toiduportsjonid koostatakse milligrammi täpsusega ning kontrollitakse üle kõikide komponentide kilokalorite sisaldus. Tervete toidurühmade menüüst välja jätmine võib tekitada mõnede ainete puuduse ja seetõttu hakkab organism seda kompenseerima, mis omakorda võib tekitada haigusi.

Tekkepõhjused ja mehhanismidRedigeeri

Nii buliimia kui ka anoreksia tekkes on teatud osa kultuurilistel ning perekonna ja isiksuse arenguga seotud teguritel.

Soodustavad teguridRedigeeri

Nii liigsööjad kui ka haiguslikud nälgijad kannatavad sageli puuduliku eneseväärikustunde, depressiooni või muu ebastabiilsust põhjustava teguri all. Turvatunde puudumine lapsepõlves, seksuaalne ärakasutamine ja muud psühhiaatriliste häirete teket soodustavad tegurid on söömishäirega inimeste elus sagedamini ette tulnud kui tervetel.

Anoreksiasse haigestunud noorukid on sageli kasvanud tulemustele orienteeritud ja suuri nõudmisi esitavas keskkonnas. Nad on hea käitumisega, usinad ja tublid tüdrukud, kes ümbritsejate ootustele vastu tulles varjavad oma negatiivseid tundeid ja mässumeelt. Ka enne haigestumist väljendub nende isiksustes täiuslikkusele püüdlemine, rohkem sissepoole elamine ja teatav jäikus.

Buliimia all kannatajad on rohkem väljapoole suunatud, avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud.

Nii anoreksia kui buliimia esinevad sageli ka lähisugulaste hulgas. Arvatakse, et üheks põhjuseks on perekonniti edasikanduvad toitumiskombed ja -seisukohad. Kaksikute uuringud aga viitavad ka teatavale pärilikule soodumusele.

Kultuuriga seotud teguridRedigeeri

Läbi infokanalite saame sageli sõnumeid, et sale naine on edukas, veetlev, õnnelik ja armastatud. Naise ideaal on tihti kõhn ja seda rõhutatakse ka edukuse eeldusena. Läänemaailmas ütleb ligikaudu 80% noortest tervetest naistest, et ei ole oma kaaluga rahul, ja paljud proovivad seda mingil moel reguleerida.

Vallandavad teguridRedigeeri

Anoreksia korral on vallandavaks teguriks sageli teiste poolt tehtud märkused välimuse või kaalu kohta või mingid muutusi kaasatoovad elusituatsioonid, nagu näiteks kooli lõpetamine.

Buliimiat vallandavaks teguriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa.

Häiret säilitavad teguridRedigeeri

Ülesöömishood, mida esineb kõigil buliimia all kannatajatel ja 50% anoreksia häirega inimestel, on tekkinud äärmuslike dieedipiirangute tulemusel. Ületähtsustatud arusaamad figuuri ja kehakaalu olulisusest sunnivad häire all kannatajaid kehtestama jäiku dieedireegleid.

Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal. Osad anoreksia tunnused on ilmselt nälgimise otsene tulemus, nagu näiteks mõtete keskendumine toidule, ülesöömisperioodid, masendusmeeleolu, ärrituvus, keskendumisraskused, ühiskondlik tagasitõmbumine jne.

DiagnoosimineRedigeeri

Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi.

  • Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil välja selgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit.
  • Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis annavad esmase ülevaate selle kohta, kas ja kui palju on haigus kehalist seisundit mõjutanud.
  • Häire paremaks jälgimiseks kasutatakse söömishäirete küsimustikke ja toidupäeviku pidamist.

Anorexia nervosa diagnostilised juhisedRedigeeri

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud.

  1. Kehakaalu hoitakse vähemalt 15% allpool eeldatavat normi (kas kaalukaotuse tulemusena või ei ole normi kunagi saavutatud), Quetelet’ kehamassiindeks on 17,5 või väiksem (kehamassiindeks = kehakaal (kg) / [pikkus (m)]²). Puberteedieelses eas patsiendid ei võta kasvuperioodil oodataval määral kaalus juurde.
  2. Kehakaalu kaotus on esile kutsutud "paksuks tegevate toitude" vältimisega ning on seotud ühe või rohkemaga järgnevast: tahtlikult esilekutsutud oksendamine; tahtlikult esilekutsutud kõhulahtisus; ülemäärane kehaline aktiivsus; söögiisu vähendavate preparaatide ja/või lahtistite kasutamine.
  3. Spetsiifilise psühhopatoloogilise avaldusena esineb oma keha väärtaju, mille tõttu ülekaaluka mõttena püsib tüseduskartus ja patsient seab oma kehakaalule väga ranged piirid.
  4. Väljendunud endokriinhäired haaravad hüpotalamuse-hüpofüüsisugunäärmete süsteemi. Naistel avaldub see amenorröana ning meestel seksuaalse huvi ja potentsi kadumisena. (Olulise erandi moodustavad püsiva vaginaalse verejooksuga anorektilised naised, kes saavad hormonaalset asendusteraapiat, kõige sagedamini kasutades kontratseptiivseid vahendeid.) Samuti võib esineda kasvuhormooni ja kortisooli taseme tõusu, türeoidhormooni perifeerse metabolismi ja insuliini sekretsiooni muutusi.
  5. Kui anoreksia algus on puberteedieas, siis organismi pubertaalsed muutused hilinevad või isegi peetuvad (kasvu seiskumine, tütarlastel ei arene rinnanäärmed, primaarne amenorröa; poistel seiskub testiste areng).

Bulimia nervosa diagnostilised juhisedRedigeeri

Kindlaks diagnoosiks on vajalikud kõik järgmised asjaolud.

  1. Mõtted keerlevad kogu aeg söömise ümber ja esineb vastupandamatu söömishimu; tekivad liigsöömishood, kus lühikese aja vältel süüakse ära suur kogus toitu.
  2. Patsient püüab toidu paksukstegevale toimele vastu tegutseda ühel või enamal viisil: tahtlikult esilekutsutud oksendamine; lahtistite kuritarvitamine; vahelduvad nälgimisperioodid; söögiisu pärssivate ravimite, türeoidpreparaatide ja diureetikumide kasutamine. Kui buliimia tekib diabeedihaigetel, võivad nad loobuda insuliini kasutamisest.
  3. Psühhopatoloogia hõlmab haiguslikku tüsenemiskartust ning patsient seab endale väga ranged kehakaalu piirangud, mis on selgelt väiksemad premorbiidsest kehakaalust, mida võiks arsti arvates pidada optimaalseks või tervislikuks. Sageli, kuid mitte alati, on varem olnud anoreksia episood; kahe häire ajaline intervall võib ulatuda mõnest kuust mitme aastani. Sellisel varasemal episoodil võis olla kas täielik kliiniline pilt või oli see väljendunud nõrgalt: mõõduka kehakaalu languse ja/või mööduva amenorröaga.

RavivõimalusedRedigeeri

Buliimia all kannataja on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksiahäirega isik. Seetõttu ei ole buliimia korral haiglaravi enamasti vajalik.

Anoreksia korral on ravi eesmärkideks:

  • alatoitumusest ülesaamine,
  • söömiskäitumise normaliseerimine,
  • inimese ettevalmistamine igapäevaellu tagasipöördumiseks.

Ravi õnnestumise eelduseks on inimese ja ravija vaheline usaldus.

Õige toitumiskäitumise sisseviimisel on suur abi psühhoteraapiast, samuti tegeleb psühhoteraapia inimese igakülgse informeerimisega häire kohta. Sageli on raviprogrammide aluseks kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, kuid noorematele häire all kannatajatele on kasulik ka pereteraapia. Ravimite abil leevenduvad anoreksia põhisümptomid harva, kasu on medikamentidest eelkõige siis, kui lisaks anoreksiale esineb ka depressioon.

Levinuim ja hästi uuritud ravimudel buliimia korral põhineb kognitiiv-käitumuslikul raviviisil.

Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks. Hästi teostatud uuringute põhjal on väidetud, et kognitiiv-käitumuslik raviprogramm kõrvaldab sümptomid umbes 70–80 protsendil inimestest ja paranenud seisund jääb püsima pikaks ajaks umbes pooltel ravitutest. On leitud, et buliimia korral on kasu ka antidepressantidest, kuigi nende efektiivsus ei ole võrreldav kognitiiv-käitumusliku raviga.

PrognoosRedigeeri

Raskelt haigeid anoreksia all kannatavaid inimesi (kes oma haigust eitavad) tuleks ravida haiglas. Inimesed toibuvad sageli hästi alakaalust hoolimata. Kaua häire all kannatanud inimesed vajavad pikka ja toetavat ravisuhet. Kunagi ei tohiks kaotada lootust, sest paranemisi on toimunud isegi 12 aastat kestnud raske häire puhul.

Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5–10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 3= protsendil jätkub häire perioodiliselt ja 20 protsendil pidevalt. Alkoholi ja ravimite kuritarvitamine viivad halvale prognoosile. Ravile mittepöördunute haiguse prognoosi kohta ei ole andmeid.

EnnetamineRedigeeri

Söömishäirete ennetamiseks peaksid vanemad osutama väga suurt tähelepanu laste väärtushinnangute kujunemisele ja tagama lastele eluterve keskkonna ning normaalsed peresuhted.

Selleks, et vähendada haiguse kordumise tõenäosust, tuleks jätkata ravi ja jälgimist vahetult pärast paranemist. Inimene peab endale kohe teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral tuleb ravi korrata.

AllikadRedigeeri