Vikipeedia

Ortoreksia

Ortoreksia (ladina keeles orthorexia nervosa) on toitumishäire või psüühikahäire, mida iseloomustab äärmuslik või üleliigne hõivatus ebatervisliku toidu vältimisega.[1][2]

Ajalugu muuda

Ortoreksia on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest ορθο- (orthos, 'õige') ja όρεξις (orexis, 'isu'). Termini võttis 1997. aastal kasutusele Steven Bratman, arstiteaduse doktor, et võrrelda seda teiste toitumishäiretega, näiteks anoreksiaga. Bratmani väitel võib äärmuslik ortoreksia viia tõsise vaegtoitumiseni või lõppeda isegi surmaga. Ka vähem piiravatel juhtudel võib tekkida toitainete puudus, mille tulemuseks omakorda ortorektiku enesehinnangu langemine, kuna ta süüdistab näljatundes ning keelatud toitude tarbimissoovis iseennast, mitte aga oma dieeti.[3] Bratman kirjeldab ortoreksiat kui haiglast sundmõtlemist, mille puhul on eesmärgiks vältida kõike ebatervislikku. See võib tähendada teatud ebatervisliku toidu vältimist, näiteks ei sööda rasva, säilitusaineid, kunstlikke lisaaineid või loomseid saadusi sisaldavaid toiduaineid, või muid, mida isik kahjulikuks peab. "Mittesobivale" toitumisele võib järgneda alatoitumus. Bratmani väitel on ortoreksia all kannatajatel kindlad eelistused toitude suhtes, mida nad tarbivad ja mida väldivad. Toite, mis sisaldavad säilitusaineid, võidakse pidada ohtlikeks. Tööstuslikke tooteid võidakse pidada kunstlikeks, samas puu- ja juurvilju võidakse näha tervislikuna. Bratman kinnitab, et kõhnumine on teatud tervisliku toitumise dieetide puhul tavaline, näiteks toortoitumise puhul, ning mõnikord võib sellest areneda anoreksia. Lisaks väidab Bratman, et anorektiline ortoreksia (anorexic orthorexia) võib olla sama ohtlik kui anorexia nervosa, kuid neil on erinev ajend. Kui anorektik tahab kaalu kaotada, siis ortorektik soovib end tunda puhta, tervisliku ja looduslikuna.[4]

Diagnostilised kriteeriumid muuda

Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon RHK-10 ortoreksiat diagnoosina ei tunnista, kuigi on ka arste, kes on, nähes mõnel puhul ortoreksia laastavat mõju tervisele, selle diagnoosiks pannud.[5] 2007. aasta jaanuari seisuga oli avaldatud vaid kaks eelretsenseeritud uurimust ortoreksia kohta.[6][7] Neis defineerivad Donini jt ortoreksiat kui "maniakaalset tervisliku toitumise kinnisideed" ning pakuvad välja mitu diagnostilist kriteeriumi. Ortoreksia all kannatajate sümptomid sarnanevad sageli obsessiiv-kompulsiivse häire omadega ning ortorektikud muretsevad liigselt oma toitumismustri pärast. Nagu anoreksia puhul, võivad sellised obsessiiv-kompulsiivsed sümptomid olla pigem nälgimise tagajärjel tekkinud, mitte aga häire põhjuseks.[8]

Sarnaselt muude toitumishäiretega on ortoreksia all kannatajatele loodud diagnostiline küsimustik.[7] Bratman pakub välja esialgse enesekontrolltesti, mis koosneb kahest küsimusest:

  1. Kas sa hoolid rohkem oma toidust saadavast tervislikust kasust kui selle söömisest saadavast naudingust?
  2. Kas su dieet eraldab sind teistest sotsiaalselt?[9]

Davise lisatud küsimused WebMD lehel kõlavad järgmiselt:

  1. Kas sa kulutad päevas üle kolme tunni tervislikust toitumisest mõtlemisele?
  2. Kui sa sööd vastavalt enda seatud reeglitele, kas sa tunnetad täielikku kontrolli?
  3. Kas sa planeerid juba täna oma homset menüüd?
  4. Kas su dieedi kvaliteedi tõusuga on langenud elukvaliteet?
  5. Kas sa oled enda suhtes rangemaks muutunud?
  6. Kas tervislikult toitumine mõjub su enesehinnangule positiivselt?
  7. Kas sa vaatad üleolevalt nende peale, kes sinuga sarnaselt ei toitu?
  8. Kas oled "õige" toidu tarbimise eesmärgil loobunud toitudest, mida sa varem nautisid?
  9. Kas su dieet teeb väljaspool kodu söömise keeruliseks, distantseerides sind perest ja sõpradest?
  10. Kas sind tabab süütunne või eneseviha, kui sa oma dieedirežiimi vastu eksid?

Kui vähemalt kahele küsimusele on vastus "jah", võib olla tegemist ortoreksia leebe vormiga.[5]

Sümptomid ja teooria muuda

Orthorexia nervosa't iseloomustab obsessiivne ebatervisliku toitumise vältimine.[10]. On tähtis teha vahet tervislike indiviidide vahel, kes mingil põhjusel valivad spetsiifilise dieedi, ja nende vahel, kes väljendavad obsessiiv-kompulsiivset käitumist, mis viib haiglasliku seisu või elustiilini. Erinevus väljendub ortorektikute toiduvaliku äärmuslikus piiramises ja kinnisideeks olemises. Ortorektikud ei ole suutelised igapäevastest tegevustest osa võtma. Nad eraldavad end ning sageli muutuvad sallimatuks teiste inimeste toitumise ja tervislike arusaamade suhtes. Tervisliku toitumise kinnismõte võib pärineda erinevatest allikatest – perekondlikest harjumustest, ühiskondlikest trendidest, majanduslikest probleemidest, hiljutistest haigustest või ka lihtsalt kuuldud väitest, et mingi toidutüüp või -grupp on halb.[4] Ortoreksia levib rohkem meeste kui naiste seas ning neist omakorda vähem haritute hulgas.[6]

Esinemissagedus ühiskonna allrühmades muuda

Puuduvad kindlad teaduslikud tõendid, et kinnitada, kas toitumisega seonduvat õppivatel tudengitel ja kutselistel töötajatel on suurem risk ortoreksiasse haigestuda, kuna sellekohased tulemused on uurimustes vastukäivad. Siiani on tehtud vaid paar märkimisväärset teadustööd, kus on üritatud tuvastada, millised ühiskonnas olevad grupid on ortoreksiale vastuvõtlikumad.[11] Üks neist on 2008. aasta Saksamaa uurimus[12], mis rajas oma uuringu levinud kahtlusele, et toitumisest keskmisest rohkem teadvatel inimestel, nagu toitumist õppivad üliõpilased, on suurem risk toitumishäirete tekkeks, sest neil on keskmisest põhjalikumad teadmised toidust ja selle mõjust tervisele. Teesiks, et mida rohkem inimene teab tervisest, seda suurem on tõenäosus tervislikkuse kinnisidee arenguks. Selle uuringu eelduseks oli ka, et eelnevad ortorektilised kalduvused võivad õhutada toitumist õppima hakkama, näidates, et paljud sel alal õppijad kannatasid juba varem ortoreksia all. Siiski näitasid uuringu tulemused, et selles uuringus osalenud toitumise üliõpilastel ei olnud eelnevaid kõrgemaid ortorektilisi kalduvusi kui teiste alade üliõpilastel, ning seega järeldati aruandes, et teema vajab edasist uurimist, et selgitada välja täpne suhe toiduteadlikkuse ja ortoreksia puhkemise vahel. Sarnaselt leiti Portugali kolmanda astme toitumisüliõpilaste uuringus[13], et nende ortoreksia testi (ORTO-15)[7] tulemused langesid kursuse vältel, samuti ka üleüldine risk haigestuda toitumishäiresse. Uuringus leiti küll, et toitumist ja terviseteadust õppivatel inimestel on rangem toitumiskäitumine, kuid mitte keskmisest rohkem häiritud toitumismuster.[12] Nende kahe uuringu tulemused näitavad, et toitumisalane informeeritus ei ole ilmtingimata ortoreksia riskiteguriks.

Bioloogia muuda

Ortoreksia bioloogilisi põhjuseid ei ole uuritud. See võib olla toitumiskeskne ilming obsessiiv-kompulsiivsest häirest.[4] 2013. aasta üliõpilaste uuring näitas, et ortoreksia tõsidus oli negatiivses seoses täidesaatvate funktsioonidega. See tähendab, et mida võimekamad olid üliõpilased kognitiivselt keerulistes ülesannetes, seda väiksem oli tõenäosus, et nad ortoreksiat põdesid.[14]

Viited muuda

  1. ↑ Chaki, B., Pal, S., & Bandyopadhyay, A. (2013). Exploring scientific legitimacy of orthorexia nervosa: a newly emerging eating disorder.[alaline kõdulink] Journal Of Human Sport & Exercise, 8(4), 1045. doi:10.4100/jhse.2013.84.14
  2. ↑ Bratman, S. (2009) https://web.archive.org/web/20201202123651/http://www.orthorexia.com/what-is-orthorexia/
  3. ↑ Billings, T. (1999) http://www.beyondveg.com/billings-t/cal-par/calorie-paradox1d.shtml
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Getz, L. (2009) http://www.todaysdietitian.com/newarchives/060109p40.shtml
  5. ↑ 5,0 5,1 Davis, J. L. (2000) http://www.webmd.com/mental-health/eating-disorders/news/20001117/orthorexia-good-diets-gone-bad
  6. ↑ 6,0 6,1 Donini, L. M., Marsili, D., Graziani, M. P., Imbriale, M., Cannella, C. (2004). Orthorexia nervosa: a preliminary study with a proposal for diagnosis and an attempt to measure the dimension of the phenomenon. Eat Weight Disord. 9(2), 151–157.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Donini, L. M., Marsili, D., Graziani, M. P., Imbriale, M., Cannella, C. (2005). Orthorexia nervosa: validation of a diagnosis questionnaire. Eat Weight Disord. 10(2), 28–32.
  8. ↑ Carlson, N. (2010) Physiology of Behavior, 10th ed., lk 435. Person Education Inc.
  9. ↑ McCandless, D. (2005). http://news.bbc.co.uk/2/hi/uk_news/magazine/4389849.stm
  10. ↑ Rochman, B. (2010)
  11. ↑ Varga, M., Dukay-Szabó, S., Túry, F., F. van Furth, E. (2013). Evidence and gaps in the literature on orthorexia nervosa. Eating and Weight Disorders – Studies on Anorexia, Bulimia and Obesity, 18, 2, lk 103–111.
  12. ↑ 12,0 12,1 Korinth, A., Schiess, S., Westenhoefer, J. (2010). Eating behaviour and eating disorders in students of nutrition sciences. Public Health Nutrition, 13, 01.
  13. ↑ Mealha, V., Ferreira, C., Guerra, I., Ravasco, P. (2013). Students of dietetics & nutrition; a high risk group for eating disorders? Nutr Hosp. 28(5), 1558–1566.
  14. ↑ Koven, N. S., Senbonmatsu, R. (2013). A neuropsychological evaluation of orthorexia nervosa. Open Journal of Psychiatry, 3(2), lk 214–222.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ortoreksia&oldid=6348278"