Vikipeedia

Riia rahu (Läti ja Nõukogude Venemaa)

Riia rahu on Läti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahuleping, millega lõppes sõjaseisukord Läti ja enamliku Venemaa vahel. Rahulepe lõpetas Läti vabadussõja ja pani aluse Läti rahvusvahelisele tunnustatamisele.

Riia rahuleping
Riia rahu allkirjastamine (1920)
Tüüp rahuleping
Allkirjastatud 11. august 1920
Koht Riia, Läti
Osapooled
Keeled läti, vene

Läti-Vene rahuleping kirjutati alla 11. augustil 1920.

Eellugu muuda

Pärast Latgale vabastamist enamlaste võimu alt 1920. aasta jaanuaris sõlmisid Läti ja Nõukogude Venemaa 30. jaanuaril salajase relvarahu. Rahu hoiti saladuses, et Lätil ei tekiks konflikti Nõukogude Venemaaga sõjas oleva liitlase Poolaga.[1]

Rahukõnelused algasid Moskvas 16. aprillil 1920. aastal. Läti delegatsiooni juhtis rahuläbirääkimistel Venemaaga sotsiaaldemokraat Jānis Vesmanis. Delegatsiooni kuulusid veel Pēteris Bergis, Ansis Buševics, Eduards Kalniņš ja Kārlis Pauluks. Nõukogude Venemaad esindasid läbirääkimistel Adolf Joffe ja Jakub Hanetski. Rahukõnelused toimusid kuues komisjonis: sõjaline, poliitiline, juriidiline, järeleandmiste, finants- ja reevakuatsioonikomisjon.[1]

Enamlik Venemaa oli huvitatud kiiresti rahu saavutamisest, et rinde laius lüheneks, mis võimaldaks kogu Punaarmeel koonduda Poola ja kindral Wrangelli juhitavale vägede vastu. Rahukõneluste edenemise vastu töötasid Venemaale põgenenud Läti bolševikud, kes lootsid taastada enamliku võimu Lätis.[1]

1920. aasta juulis vahetati kõneluste asupaika ja läbirääkimised jätkusid Riias. Pärast pikki ja raskeid läbirääkimisi sõlmisid pooled 11. augustil 1920 rahulepingu. Rahuleping olevat sõlmitud täielikus vaikuses. Sulg, millega Läti-Vene rahule alla kirjutati, oli kullast, emailiga kaetud ja briljantiga sule otsas. Berliinist pärit sulg oli väidetavalt varem tsaarile kuulnud ja olnud varasemate lepingute allkirjastamiseks kasutatud.[2] Sõjaseisukord lõppes öösel vastu 14. augustit. Põhiseaduse Assamblee ratifitseeris rahulepingu ühehäälselt 2. septembril.[1][3]

 
Lepinguga määratletud Läti idapiir

Rahuleping muuda

Rahuleping koosnes 23 artiklist ja peegeldas mitmeti mõne kuu eest sõlmitud Eesti-Vene ning Leedu-Vene sõlmitud rahulepinguid. Punktid Läti iseseisvuse tunnustamise, vastastikuse amnestia, Venemaa võlgade eest vastutamise ja transiidi kohta olid väga sarnased Tartu rahu lepingu punktidele. Lepingu teises punktis tunnustas Venemaa Läti iseseisvust ning loobus "vabatahtlikult ja igaveseks kõikidest suveräänsetest õigustest Läti rahvale ja maale". Rahulepingu sõlmimine Lätiga tähendas ühtlasi, et Venemaa tunnustas Läti iseseisvust de jure, mis kujunes aluseks Läti rahvusvahelisele tunnustusele. Sellele lisaks ei tohtinud osapooled toetada teineteise vastu olevaid osapooli ega organisatsiooni oma pinnal.[1][3][4]

Rahulepingu põhjal sai Läti raudtee-, posti- ja telefoni- ja telegraafitaristu jaoks kõike, mida funktsioneerimiseks vaja. Joffe lubadusel pidi see raudtee jaoks olema 110 vedurit, 1600 kauba- ja 150 reisivagunit. Evakueeritud ja lõhutud vara eest sai Läti neli miljoni kuldrubla, kuid erinevalt Eestist ei saanud Läti Venemaa kullafondist rohkem midagi.[4] Lätile jäi õigus kasutada 100 000 tiinu Venemaa metsa Läti-Venemaa piiril ja raudtee läheduses. Venemaale jäid kasutada Riia, Vindavi ja Liibavi sadamaid Lätis.[3][5]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Läti rahuleping Nõukogude Venemaaga". Militaarajaloo Pärand: Turism (läti). Vaadatud 15.09.2023.
  2. ↑ "Läti rahu allakirjutamisest". Postimees. 28.08.1920. Lk 2.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "Läti-Wene rahutingimised". Meie Maa. 18.08.1920. Lk 3.
  4. ↑ 4,0 4,1 Liik, Verner (26.08.1920). "Kolm rahulepingut". Waba Maa. Lk 2.
  5. ↑ "Joffe Läti-Wene rahust". Tallinna Teataja. 21.08.1920. Lk 8.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Riia_rahu_(Läti_ja_Nõukogude_Venemaa)&oldid=6574662"