Priilased

Priilased oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse spontaanne Eesti usuliikumine, nii-öelda lahkusk.

Liikumise nimi tuleb sõnast "prii" ehk "vaba", rootsi keeles "fri". Liikumine levis põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel eestlaste ja rannarootslaste seas. Mõnel pool, näiteks Saaremaal, omasid priilased ka baltisaksa aadlike mõningast toetust.

Liikumise teke

Priikoguduste tekkimine Läänemaal seondub 1870. aastate keskel alanud vaimuliku ärkamisega. Priilaste liikumine sai algtõuke Rootsist pärit kooliõpetajate Thure Emanuel Thoreni ja Lars Johan Österblomi tegevusest Paslepa seminaris. Ennekõike elavnes usuelu eesti rootslaste hulgas, kes elasid Lääne-Eesti rannikualal ja Vormsi saarel. Põhilised tugipunktid tekkisid Ridalasse ja selle ümbrusse ning Vormsile. Rannarootslaste hulgast laienes usuline ärkamine ka ümbruskaudsetesse eestlaste küladesse, kelle etteotsa tõusis hiidlane Peet Sauer Pühalepa vallast Hiiumaal. Hiiumaale jõudis liikumine 1881. aastal, mil Vormsi ja Ridala priilased jõudsid Hiiumaale. 1890. aastate alguses levis usuliikumine Hiiumaa lõunapoolsetesse kihelkondadesse. Koosolekuid hakati pidama Jausas ja Emmastes, mis tõi kaasa vaimuliku ärkamise 1893. ja 1894. aastal. Ärkamisega kaasnes võimude huvi suurenemine ja repressioonid. Palvekoosolekuid aeti laiali, määrati trahve ja muid karistusi palvetundide korraldajatele, lõhuti palveruumide sisustust ja ähvardati Siberisse saatmisega. Peagi jõudis nendele aladele Peterburi sakslaste kaudu baptism, mis leidis viljaka pinnase priilaste hulgas ning asus senist spontaanset liikumist korrastama. See ei möödunud aga vastuoludeta, mille tagajärjel näiteks Peet Sauer pidi 1884. aastal vastuolu tõttu Kärdla baptistide juhi Karl Kaupsiga Kärdla kogudusest lahkuma. Baptistid tõid endaga kaasa saksalikud nähtused: pilliansamblid ja koorid, ülikonna ja lipsu kandmise, mida aga maalähedased ja pigem külaprohvetitena esinevad priilased sugugi ei sallinud.

Levik Saaremaale

1897. aastal toimus Emmaste ärganute reis üle Soela väina Saaremaale, kus kuulutustöö tulemusena tekkisid samuti usklike grupid, kes olid Peet Saueri ja Külama koguduse jutlustaja Jüri Pöiteli poolt ristitud. Reisi ajendiks olnud Peet Saueri unenägu, milles ta nägi Saaremaa kohal suurt valgust ning otsustas, et käes on hetk saarlastele jumalasõna kuulutama minna. 1897. aastal asutatud Kuressaare priikoguduse kõrvale tekkisid Saueri töö tulemusel kogudused Vanamõisa (1900), Loona (1901) ja Eiklasse (1901). Saaremaa kogudused jäid kuni Eesti Vabariigi perioodini Hiiumaa–Saaremaa ühise koguduse osakondadeks Peet Saueri juhtimisel. Erinevalt teistest piirkondadest oli Kuressaare priilastel toetajaid ka ülemkihtide hulgas. Saaremaa priilased ei tunnistanud kiriklikku ristimist, patuste vaimulike jutluste kuulamist peeti kahjulikuks, jutlustamise õigus oli kõikidel vendadel, kes räägivad oma inspiratsiooni toel.

Tagakiusamine ei suutnud usuliikumist likvideerida, pigem saadi sellest isegi innustust. Nagu mujal, nii ka Hiiumaal oli tagakiusamisest vabanemise üheks võimaluseks baptistikogudusse minek. 1907.-1908. aastal toimus Lõuna-Hiiumaal uus suurem ärkamine. Emmaste priilaste arv oli sellel ajal üle 100. 1906. aastal esitasid priilased Peet Saueri algatusel siseministrile nõutava usutunnistuse ja said ametliku tegutsemisloa.

Kogudused

Eesti Vabariigi ajal moodustasid priikogudused Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Koguduste Ühenduse, mis 1936. aastal nimetati ümber Evangeeliumi Priiusuühingute Liiduks. Liitu kuulusid: Haapsalu, Vedra, Sinalepa ja Massu Läänemaalt; Palade, Jausa, Ligema, Külama Hiiumaalt; Kuressaare, Vanamõisa, Loona, Eikla Saaremaalt. 1938. aastal oli liidu liikmete arv üle 2000, neist kõige rohkem Hiiumaalt. Ühingul oli oma ajakiri Armu Hääl, mis ilmus kuni 1940. aastani. Vormsi ja Riguldi rootsikeelsed kogudused registreeriti 1926. aastal, aga ei ühinetud liiduga. Iseseisvusajal oli igas Vormsi külas oma palvemaja. Rannarootsi aladest jäi äratusliikumisest kõrvale Ruhnu saar, nähtavasti ka oma geograafilise asendi tõttu. Ei ole teada, et seal oleks kiriku kõrvale moodustunud mingit teist kogudust. Küll on teada fakt, et 12. oktoobril 1901. aastal on Ruhnu koguduse õpetaja Oskar Ferdinand Sevelius juhatanud Kuressaares toimunud priilaste koosolekut, mis tõi endaga kaasa politseivalitsuse juurdluse. Rannarootslaste vabakogudused tegutsesid aktiivselt kuni rahvusvähemuse ümberasustamiseni Rootsi.

1945. aastal sunniti suur osa Eesti vabakogudustest liituma Eesti Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Liitu, mis allus üleliidulisele nõukogule Moskvas. Koguduste liitu ühinesid baptistid, priilased, nelipühilased, evangeeliumi kristlased. 1. jaanuari 1946 seisuga kuulus liitu 108 kogudust 9721 liikmega.

Praegu on nime poolest priikogudusi Eestis alles jäänud kaks: Eikla Priikogudus ja Palade Priikogudus. Need nimed ennistati pärast Eesti taasiseseisvumist. Paljud baptistikogudused on priiliikumise juurtega ning nende algus tugineb eelnenud priilaste tööle.

Teoloogilised erinevused

Hiiumaa priilased ristisid tavaliselt meres vee alla vajutamise läbi. Ristitav pidi olema ärganud ja tunnistama oma usku Jeesusesse. Lapsi ei ristitud vaid õnnistati. Leivamurdmist käsitleti Jeesuse surma mälestamisena. Leivamurdmist võis läbi viia iga meessoost priilane. Jagati veini ja leiba. Hiiumaa priilastel oli sajandivahetusel lokaalseid erinevusi õpetuses ja kommetes. Algselt koguneti taludes, aga hiljem püstitati arvukalt pühakodasid saartel ja Lääne-Eestis.

Palvetunni ülesehitus oli enamasti ühesugune. Vendade jutlus, laul, palvetamine, käte plaksutamine, hüppamine, Jumala kiitmine, tänulaulud, vendade tänusõnad, teated ja lõpulaulud. Palvetunnid võisid olla väga erineva pikkusega, enamasti 2,5–3 tundi.

Baptistide ja priilaste sidemed vaatamata erimeelsustele olid ka tulevikus võrdlemisi tihedad. Priilaste etteheited baptistidele olid: otsitakse valitsuselt tegevusluba ja ei loodeta ainult Jumala peale, uhkusepatt, tuimus, vaimu suretamine. Priilasetele ei meeldinud ka baptistide laulukoorid, pühakirja seletamine, pühapäevakool ja koguduselaulu saatmine pillidega.

Kirjandus

• Plaat, Jaanus. Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal. Tartu, 2001.
• Plaat, Jaanus. Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.–20. sajandil. Tartu, 2003.