Pilvelõhkuja

Pilvelõhkuja on väga kõrge hoone, mis leiab enamasti kasutust kontori-, elamis- või majutuspindadena. Selle alumised korrused võivad olla kasutusel ka äripindadena. Kõrghoonena ulatub pilvelõhkuja korruste arv kümnetesse, superkõrgete pilvelõhkujate puhul üle viiekümne, megakõrgete pilvelõhkujate puhul isegi üle sajakahekümne. Linnapildile silmnähtavalt mõju avaldavaid pilvelõhkujaid leidub rohkem just majanduslikult jõukate suurlinnade siluettides.

New Yorgi pilvelõhkujad

Esiplaanil: 8 Spruce Street
Tagaplaanil: Three World Trade Center, One World Trade Center, Transportation Building, Barclay Tower, Woolworth Building ning 30 Park Place

Etümoloogia

Pikk 36

Sõna "pilvelõhkuja" on tuletatud ingliskeelse sõna skyscraper (toortõlkes 'taevakraabits' või 'taevakraapija') eeskujul. Ingliskeelne termin pärineb merendusest, kus sellega tähistati purjelaeva väikest ülemist kolmnurkset purje. Kõrghoonete kohta hakati seda sõna kasutama 19. sajandi lõpul, kuna nende kõrgus võis linnakodanikke kohutada. Näiteks kutsusid tallinlased 1920. aastatel praeguse kuju saanud hoonet aadressil Pikk 36 omaniku järgi rahvasuus Samuelitchi pilvelõhkujaks, sest 6-korruselise elumajana mõjus see vanalinna tavapäraste mõnekorruseliste elumajade seas hiiglaslikuna. Tõenäoliselt tuletati pilvelõhkuja nimetus selle järgi, kuidas Põhja-Ameerika suurlinnades kutsuti sealseid kõrghooneid, mitmetel eestlastel oli olnud võimalus juba Uude-Maailma reisida.

Kõrghoonete määratlus

 Pikemalt artiklis Kõrghoone

Kõrghooneks loetakse ümbritsevate hoonestusalade keskmisest hoonestuskõrgusest oluliselt kõrgemat hoonet. Eesti projekteerimisnormides EPN 10.10 ja standardis "EVS 812-8:2018 Ehitiste tuleohutus. Osa 8, Kõrghoonete tuleohutus" loetakse ehitise tuleohutuse seisukohalt kõrghooneks enam kui 24 m (kõrgeima korruse põranda kõrgus maapinnast) kõrgust hoonet. Teemaplaneering “Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ käsitleb kõrghoonena hooneid, mille kõrgus on üle 45 m ning pilvelõhkujana hooneid kõrgusega üle 124 m.

Kõrghooneks peetakse üldjuhul kontorihooneid, hotelle ja korterelamuid. Kõrgeid ehitisi, mis ei ole kõrghooned, nimetatakse kõrgrajatisteks ja neid ei loeta pilvelõhkujateks. Kõrgrajatised võivad olla kõrged teletornid, korstnad, mastid, püloonid vms.

Kõrghooned

Emporis Standards Committee

Mahukat andmebaasi haldav erafirma Emporis defineerib kõrghooneks ehitist, mille arhitektuuriline kõrgus on 35–100 meetrit. Ehitist loetakse nende järgi kõrghooneks ka siis, kui sellel on 12–39 korrust, olenemata sellest, kas kõrgus on teada või mitte.

Tallinna Linnavalitsus

 Pikemalt artiklis Tallinna kõrgehitised

Tallinnas määratletakse kõrghoonetena vähemalt 45-meetri kõrguseid või vähemalt 15-korruselisi hooneid. Ülikõrgeteks hooneteks ehk pilvelõhkujateks liigitatakse hooneid, mis on kõrgemad kui 124 meetrit või 35 korrust. Sellise jaotuse aluseks on võetud Oleviste kiriku kõrgus maapinnast – 123,7 meetrit. Eesti pealinnas ei ole seega seni pilvelõhkujaid ehitatud.

Pilvelõhkujad

632-meetrine Shanghai Keskuse Hoone (上海中心大厦), Shanghai Maailma Finantskeskus (上海环球金融中心), Kuldse Rikkuse Hoone (金茂大厦), Idamaine Pärlitorn (東方明珠塔) paljude teiste pilvelõhkujate taustal

Ingliskeelses inforuumis loetakse tänapäeval pilvelõhkujaks valdavalt sellist kõrghoonet, mille kõrgus on üle 150 meetri.

Ülikõrged pilvelõhkujad

Ingliskeelses inforuumis on hakatud kasutama väljendit supertall kirjeldamaks hooneid, mis on kõrgemad kui 300 meetrit. Esimese taolise hoonena valmis 1930. aastal Chrysler Building, see ületas esimese hoonena maailma kõrgeima ehitise Eiffeli torni tollast täpset 300-meetrist kõrgust.

2018. aasta seisuga on maailmas 142 superkõrget pilvelõhkujat, millest vaid 50 on tarindatud enne 2009. aastat. Nendele peaks aastate jooksul lisanduma 135 seni veel ehitamisjärgus olevat ülikõrget pilvelõhkujat, kuigi paljud ehitusprojektid tõenäoliselt katkestatakse.

Hiiglakõrged pilvelõhkujad

Ingliskeelses inforuumis on hakatud kasutama väljendit megatall kirjeldamaks hooneid, mis on kõrgemad kui 600 meetrit. 2018. aasta seisuga on maailmas kolm sellist kõrghoonet (Burj Khalīfah, Shanghai torn ja Abraj Al-Bait) ning lisaks on veel kolm ehitamise algstaadiumis.

Asukohad

Tänapäeval on pilvelõhkujad tavalised paikades, kus maad on vähe ja see on kallis, näiteks suurlinnade keskmes. Kui omanik hoone korrused välja rendib, on tal võimalik saada hoonealuse maa pindalaühiku kohta väga suurt sissetulekut. Kuid pilvelõhkujaid ei ehitata üksnes ruumi säästmiseks. Nagu templeid ja paleesid peeti minevikus vaimuliku ja ilmaliku võimsuse sümboliteks, peetakse tänapäeval pilvelõhkujaid linna majandusliku jõukuse sümboliteks. Samuti muudetakse pilvelõhkujate abil linna siluetti, mis on sageli linna sümbol ja aitab linnu üksteisest eristada. Seetõttu on paljudes linnades, mis soovivad oma siluetti säilitada, teatud piirkõrgusest kõrgemate hoonete ehitamine keelatud.

Struktuur

Antennid

Pilvelõhkuja tippu pannakse sageli teleraadioantenne, et massiteabe edastamiseks ei oleks vaja eraldi suuri translatsioonirajatisi püstitada. Hoone kõrguse määramisel on sageli vaidlusi tekitanud, kas mõõta tuleb maapinnast katuseharjani või antenni ülemise tipuni: sellest on sõltunud ka see, missugust ehitist peetakse maailma kõrgeimaks.

Ajalugu

Modernismieelsed pilvelõhkujad (1884–1939)

 Pikemalt artiklis Varajased pilvelõhkujad

Manhattanil asus Park Row tänaval linnavalitsuse hoone kõrval mitu varast kõrghoonet. Need kuulusid ajalehetoimetustele: New York World Building (1890-1955), New York Tribune Building (1875-1966) ja New York Times Building. Koloreeritud foto umbes aastast 1906.

Esmased pilvelõhkujad rajati aastatel 1884–1939 enamasti Ameerika Ühendriikide Idarannikul ja sisemaal Kesk-Läänes. Maailma liidriks tõusnud riigi suurlinnad arenesid kapitalistlikult – industrialiseerimine progresseerus ning Euroopa emigrantidega ülerahvastatud elanikkond sotsialiseerus. 19. sajandi lõppedes algas Manhattani saarel New Yorgis, mis oli Põhja-Ameerika peamine rahvusvaheline kaubanduse ja rahanduse sõlmpunkt, massiline kõrghoonete ehitus ja arendus. Teised varajaselt kõrghoonestatud linnad olid Chicago kõrval veel Philadelphia, Detroit, Cleveland, Boston, Baltimore ja Pittsburgh.

Nood pilvelõhkujad olid enamasti rohkete ornamentide ja skulptuuridega kaunistatud ning neil puudusid kaasaegsed postmodernistlikud klaaslahendused. Hoonete aknaavadega fassaadid olid valmistatud kivimaterjalidest, mida toetasid terasest raamsõrestikud. Kunstiliselt olid läbivad prantsuspäraselt toretseva beaux-arts ning eksootiliselt elegantse art déco arhitektuuristiilide iluideaalid või muud historitsistlikud esteetikad, nagu algselt populaarne uusgootika. Tänapäeval kannavad need hooned endas ajaloomälestusmärgilist tähendust möödunud ajastustest.

Sageli väidetakse, et maailma esimene pilvelõhkuja oli 1885. aastal Chicagos valminud Kodukindlustuse hoone. Siiski valmis New Yorgis juba 15 aastat varem, 1870 Õiglase Elukindlustuse hoone, mis oli 7,5 korrust kõrge, poole kõrgem ümberkaudsetest hoonetest, ja milles oli maailma üks esimesi lifte. Selleks, et ehitist kergemaks ja odavamaks muuta, kasutas arhitekt George Post algelist sõrestikku. See hoone hävis tulekahjus 1912.

1890. aastatel hakati kõrgete hoonete ehitamisel juba üldiselt sõrestikku kasutama. 1901 valminud Philadelphia linnavalitsuse hoone on siiamaani maailma kõrgeim sõrestikuta ehitis (167 m). Selle raskust kannavad hoone välisseinad. Siiski ehitatakse tänapäeval paljud väga kõrged ehitised peaaegu üksnes tugevdatud betoonist.

1931 valmis Empire State Building New Yorgis, millel on 102 korrust. See on läbi aegade esimene hoone, millel oli üle 100 korruse. See on 380 meetrit kõrge ja ta jäi maailma kõrgeimaks hooneks kuni 1972. aastani, mil New Yorgis valmis Maailma Kaubanduskeskus. 1951 lisati hoone katusele antenn, mis suurendas ta kõrguse 449 meetrini.

Teise maailmasõja järel hakati moderniseerimise käigus hoogustunud tempoga teostama teiseseid rahvusvahelisest stiilist kantud klaaskõrghoonete projekte raudbetoonist struktuuridega. Manhattanil lammutati muuhulgas ka arhitektuuriliselt ilusaks peetud Singer Building, samuti nagu võeti maha terveid vanema hoonestusega kvartaleid, kus asusid peamiselt üürikorterid.

Modernsed ja postmodernsed pilvelõhkujad (umbes 1952–2007)

Maailma Rahanduskeskus ja Maailma Kaubanduskeskus (1973–2001) umbes sajandivahetusel New Yorgis

City of London. Vaade Thamesi jõe lõunakaldalt

Tänapäeval nimetatakse pilvelõhkujateks rohkem kui 150 meetri kõrgusi hooneid, mis on igapäevases kasutuses. Madalamaid hooneid võidakse kõnekeeles samuti pilvelõhkujaiks kutsuda, kui nad ümbruskonnas domineerivad. Kuid pilvelõhkuja tingimustele ei vasta kirikud ja katedraalid, ka mitte Egiptuse püramiidid ega 1884. aastal rajatud Washingtoni monument, mis valmimise ajal oli maailma kõrgeim ehitis (169 m), sest need polnud alaliselt, igal tööpäeval elanike ega töötajate poolt kasutusel.

Mida suurema hoonega on tegemist, seda olulisemaks muutub pilvelõhkujate projekteerimisel ja ehitamisel tuule mõjudega arvestamine. Sõltuvalt piirkonnast võib lisatakistusi tekitada hoone maavärinakindlaks muutmine.

Kuni 1970. aastateni valitses pilvelõhkujate ehitamisel modernne arhitektuur, nagu seda Bauhaus propageeris, mistõttu pilvelõhkujad olid üldiselt risttahukakujulised. Hiljem hakkasid levima postmodernsed mõjud ja sellest ajast saadik on ehitatud pilvelõhkujad pigem peegeldanud oma maa traditsioone. Näiteks Petronase kaksiktornide konstrueerimisel võeti malli Aasia pagoodide arhitektuurist, nii nagu ka Taipei 101 puhulgi.

2018. aasta seisuga on maailma kõrgeim pilvelõhkuja Dubais asuv 828 m kõrgune Burj Khalīfah, mis avati 4. jaanuaril 2010. See on saanud inspiratsiooni aga traditsioonilisest islami kunstist.

Vaata ka

• kõrgeimate hoonete loend
• maakraapija
• Tallinna kõrgehitised