Kõrghoone on kõrge, rohkete korrustega hoone. Ülikõrgeid hooneid nimetatakse pilvelõhkujateks.

Kõrghooned Vilniuse kesklinna ärikvartalis(en)
Hüpermodernsed kõrghooned Viinis

Kõrghoonete rajamine sai võimalikuks lifti ja odavamate ehitusmaterjalide leiutamisega. Kõrghoonete konstruktsioonis kasutatakse materjalidest enim raudbetooni ja terast. Enamikul Põhja-Ameerika ülikõrgetel hoonetel on terasest kandekonstruktsioon, samas kui elamud on tavaliselt ehitatud raudbetoonist. Kõrghoonete ja pilvelõhkujate vahel puudub selge erinevus, kuigi viiekümne või enama korrusega hoonet peetakse tavaliselt pilvelõhkujaks.[1]

Kõrghoonete konstruktsioonid kujutavad endast ehitiste ja geotehniliste alade projekteerijate jaoks spetsiifilisi väljakutseid, eriti kui need paiknevad seismiliselt aktiivses piirkonnas või kui nende aluspinnases on geotehnilisi riskitegureid. Need hooned esitavad hädaolukordades tõsiseid väljakutseid ka tuletõrjujatele. Uute ja vanade hoonete ehitus, hoonete süsteemid nagu hoone kustutuspüstikute süsteem, küte, ventilatsioon ja kliimaseadmed, sprinklersüsteem ja muud asjad nagu treppidelt ja liftidest evakueerimine kujutavad endast olulisi probleeme. Tihti on vaja uuringuid, et vähendada tuule mõju jalakäijatele.

Tiheda inimasustusega regioonides on kõrghoonetel tehnilisi ja majanduslikke eeliseid ning nad on muutunud elamumajanduse iseloomulikuks tunnuseks peaaegu kõigis tihedalt asustatud linnapiirkondades üle kogu maailma. Erinevalt madalatest korter- ja ühepereelamutest mahutavad kõrghooned rohkem elanikke ühe maaühiku kohta ja vähendavad kohaliku omavalitsuse infrastruktuuri hinda.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda