Vikipeedia

Pildikeeld islamis

Pildikeeld islamis (eelkõige sunniitlikus islamis[1]) on ḥadīṯ pärimuse ja islami õigusteaduse põhjal toimunud vastuolulise arutelu tulemus inimeste ja loomade kujutamise õiguspärasuse üle nii profaanses kui ka religioosses sfääris. Araabiakeelsed terminid visuaalsete kujutiste kohta on araabia keeles صورة‎ – 'suura', sõnajuurest: ص ور (pilt, joonistus, kuju, skulptuur ja araabia keeles تمثال‎ – 'timṯāl', sõnajuurest: م ث ل, illustratsioon, skulptuur, tavaliselt kolmemõõtmeline.

Prohvet Muḥammad Kaaba ees (Miniatuur Osmanitürgi keelses raamatus Siyer-i Nebi, 16. sajand). Muḥammadi nägu ei ole kujutatud.

Koraan ja visuaalsed kujutised muuda

Koraan, islami püha raamat, ei keela selgesõnaliselt inimfiguuride kujutamist, vaid mõistab hukka üksnes iidolite kummardamise (nt: 5:92, 21:52). Vanim säilinud kujutis Muhamedist pärineb aastast 1250.[2] Mõnes koraani värsis (ajaat) kujutatakse Allahi kui suurimat kuju andjat ja loojat: suura 3, värss 6[3]; suura 7, värss 11[4]; suura 40, värss 67[5]. suura 59, värss 24 kiidetakse teda kui loojat, sigitajat ja näoandjat. Koraanieksegeesis ei seostata eespool nimetatud koraanikatkendeid kujutiste keelustamisega; need räägivad jumalikest atribuutidest (ṣifāt Allāh) ja kõikvõimsast loovast jõust.

Selles kontekstis tsiteeritakse islami teoloogilises kirjanduses sageli ka suura 5, värss 90[6] ja suura 6, värss 74[7], kuid need ei ole ühemõtteliselt suunatud kujutiste vastu kui selliste, vaid pigem nende kummardamise ja seega polüteismi ja ebajumalakummardamise vastu.[8] Kujutiste keeld ja sellest keelust kinnipidamine on sellegipoolest kuni tänapäevani püsinud, kuid see keeld tuleneb peamiselt pigem traditsioonide kogumikest (ḥadīṯ) kui ilmutusraamatust (koraan). Eriti pühapaikades, st nii mošeedes kui ka koraani käsikirjades ei ole peaaegu mitte mingeid elavate olendite kujutisi.[9]

Kunstiajaloolane ja näitekirjanik Bishr Farès on juhtinud tähelepanu, et islami õpetlane al-Qurtubī on oma koraanikommentaaris Tafsīr Aḥkām al-Qurʾān väitnud, et kujutiste valmistamise keeld ei ole ümberlükkamatu tänu sellistele koraanis esitatud lugudele nagu näiteks see, mille kohaselt Saalomon lasi džinnidel endale kujutisi valmistada ja Jeesus vormis savist tuvisid, et neid hiljem ellu äratada.[10]

Vaenulikkus kujutiste suhtes ja nende keelamine pärimuskirjanduses (ḥadīṯ) muuda

Esimesed kirjalikud teated visuaalsete kujutiste keelustamise kohta võib leida esmakordselt 8. sajandi lõpu ḥadīṯ'ide kogumikust, Mālik ibn Anase Muwaṭṭaʾ al-Muwatta' / الموطأ. Kui Umm Habiba ja Umm Salama - kaks Muhamedi naist - rääkisid prohvetile vahetult enne tema surma Abessiinia Māriya kirikust ja seal olevatest visuaalsetest kujutistest, olevat Muhamed pärimuse kohaselt vastanud:

„"ja sa voolisid minu loal savist linnu kuju, puhusid tema sisse ja ta muutus linnuks minu loal"“

– Suura 5, värss 110, "Allikas: Haljand Udami tõlge"

Koos kanooniliste ḥadīṯide kogumike koostamisega, mille autorid surid aastatel 870-915, jõudsid ringlusse ka Muhamedi ütlused, mis väljendasid tema isiklikku vastumeelsust visuaalsete kujutiste suhtes. Piltide suhtes vaenulikke pärimusi võib leida ka šiiitide neljast ḥadīṯide kogumikust.[11]

Kuid ka ḥadīṯ'ides ei ole täpselt kirjeldatud ega ette nähtud karistust visuaalsete kujutiste valmistamise ja kasutamise eest selles maailmas; üksnes ähvardus põrgukaristusest hauataguses elus on mõeldud selleks, et hoida inimesi tagasi piltide ja skulptuuride valmistamisest ja omamisest. Saksa orientalist Rudi Paret on kokku kogunud mitmeid sarnase, pildivastase sisuga ḥadīṯe ja esitanud sellele teemale pühendatud uurimuses võimaliku algusaja, mil islami õpetlaste ringkondades pildikeelu üle peetud arutelud alguse said.[12][13] Ta esitab kanooniliste pärimuskogude põhjal neliteist pärimust, mis räägivad rohkem või vähem piltide keelustamisest ja dokumenteerivad selle üle peetud arutelusid.

ḥadīṯide allikmaterjalidest tulenevad seal kirjeldatud asjaoludest mõned ajalooliselt fikseeritavad pidepunktid, mis on arutelude dateerimiseks olulised. Järgnev ḥadīṯ qudsi (tähenduses puhas või püha ḥadīṯ) pärineb Marwān b. al-Ḥakami maja külastusest, kuhu olid paigutatud pildid. Selle peale tsiteeris prohvet Muhamedi kaaslane Abū Huraira († 679) ütlust:

„"ja sa voolisid minu loal savist linnu kuju, puhusid tema sisse ja ta muutus linnuks minu loal" Suura 5 värss 110 (Haljand Udami tõlkes)“

Seda seisukohta, mille kohaselt selline loov jõud kuulub ainult Jumalale, on kirjanduses korduvalt dokumenteeritud;[14] see põhineb koraanil, milles Jumal ütleb Jeesusele:

„See, kes teeb kujutise, peab ülestõusmispäeval sellesse hingama eluhinge (rūḥ). Kuid selleks ei ole ta võimeline.“

Mediina kuberner 662–669 ja 674–677 Marwani maja on kirjanduses hästi tuntud ja selle ehituslugu on dokumenteeritud.[15] Samast ajast pärineb ka teine pärimus:

„Kui nende hulgas sureb vaga mees, ehitavad nad tema haua kohale palvekoha ja püstitavad sinna need kujutised. Sellised inimesed on Jumala ees ülestõusmispäeval kõige hullemad olendid.“

See ütlus olevat ajendanud varajast koraanieksegeeti Muǧāhid b. Ǧabr, Abū l-Ḥaǧǧāǧi (†722) kuulutama isegi viljapuude kujutamist taunitavaks ja oma seisukohta põhjendama eespool toodud ḥadīṯ qudsi'ga: "Ja kes küll on veel pühadust teotavam kui see, kes asub looma nii, nagu mina [Jumal] loon...".[16] Teine pärimus, mida kanoonilistes pärimuskogudes korduvalt edasi antakse, on sisult seotud ülaltoodud ḥadīṯ'iga:

„Ja kes küll on veel pühadust teotavam kui see, kes asub looma nii, nagu mina [Jumal] loon.....“

Melkiti teoloog Theodor Abū Qurra († umbes 820) tsiteerib seda ütlust peaaegu sõna-sõnalt.[17]

Üldiselt annavad Pareti käsitletud ḥadīṯid tõendeid selle kohta, et arutelud keelu üle algasid juba 7. sajandi viimastel kümnenditel. ja 8. sajandi alguses.[18] K. A. C. Creswell ja Oleg Grabar seevastu paigutavad pildikeelu arutelu alguse 8. sajandi teise poole lõppu.[19][20]

Ajalooline dokumentatsioon muuda

Vanemate allikate kohaselt teatab kuulus ajaloolane aṭ-Ṭabarī, kelle teos pärineb 9. sajandi lõpust, et pärast Ktesiphoni (al-Mada'in) vallutamist araablaste poolt sisenes väejuht Saʿd ibn Abī Waqqāṣ Sassaniidide valitseja (Kisra) mahajäetud, uhkesse paleesse ja väljendas oma imetlust portikuse üle, retsiteerides koraanist (suura 44, värsid 25-26)[21].

„Seejärel sooritas ta seal hommikupalve, mitte koguduse palve, tehes järjest kaheksa kummardust (Rukūʿ). Ta tegi selle koha (seega) palvekohaks, kus olid kipskujud, jalaväelased ja ratsanikud. Ei tema ega (teised) moslemid ei lasknud end sellest häirida; nad jätsid ("kujud") sellistena, nagu nad olid. Sa'd lõpetas palve sel päeval, kui ta (linna) sisenes, sest ta tahtis sinna elama jääda. Esimene reedene palve, mis sooritati Iraagis kõigi (moslemite) jaoks, oli safar (lühendatud palve, mida sooritatakse reisil olles) aastal 16 (märts 637) Ktesiphonis.“

[22]

Selle jutustuse kohaselt ei olnud esimeste vallutuste ajal üldse mingit pildikeeldu. Sest isegi selle jutustuse säilitajad ei näi olevat solvunud selle üle, et nende esivanemad lõid islami palvemaja kohast, kus olid kujutised. visuaalsete kujutiste vältimine, mida saab tõestada alles hiljem, ei ole dokumenteeritud esimeste Umaijaadide seas; kaliif Muʿāwiya I ajal – kes valitses aastatel 661–680 – on araabia müntidel leitud valitsejate portreid. Alles 8. sajandi esimesel poolel toimunud mündireformiga hakkas järk-järgult levima kujutiste suhtes vaenulik suhtumine. Kui viimane Umaijaadide münt – Sassaniidide mõjul – kaliif Abd al-Maliku kujutisega pärineb aastast 703, siis järgneva perioodi müntidel on ainult araabiakeelne kiri.[23]

 
Jahimeeste kujutamine Fatimiidide elevandiluust tehtud nikerdusel (Egiptus, 11./12. sajand)

Inimeste visuaalne kujutamine arenes islami ajaloo kahes etapis: kui esimene hõlmab Umaijaadide ja varajase Abbassiidide valitsemisaega 7.-10. sajandil, siis teine etapp algas Fatimiidide ajal 10./11. sajandil ja saavutas oma kõrgpunkti 12. sajandi lõpu ja 13. sajandi raamatute illustreerimisega islami mõjusfääris olevas Mesopotaamias.[24]

Abd al-Malik algatas ka Jeruusalemma kaljumošee rajamise, mille sisemust kaunistavad rikkalikud viinapuuelemendid ja bütsantsi stiilis mosaiigid.[25]

 
Jahistseen Hišāmi palees

Tema järeltulijad Hišām ja al-Walid II valitsesid aastatel 724-744 ja olid suurejoonelise Khirbat al-Mafjar خربة المفجر / Ḫirbatu ʾl-mafǧar - Hišāmi palee - rajajad Jeriko lähedal asuvas kõrbepalees, mis on oma rikkalike mosaiikide ja skulptuuridega üks ilusamaid islami arhitektuuri näiteid 8. sajandi esimesest poolest. Paljud skulptuurid, kaliif, poolalasti naised, jahistseenid, kõik Bütsantsi – või Nabatea – mõjutustega, lisaks on osad palvekojast Musallā المصلى / al-muṣallā tänapäeval eksponeeritud Rockefelleri muuseumis Jeruusalemmas.[26] Teine näide on Quṣair ʿAmra, kus on samast ajastust pärit freskod, mis kujutavad alasti naisi.[27] al-Hakam II (surn. 976) lasi Madinat az-zahra' مدينة الزهراء / madīnatu ʾz-zahrāʾ Córdoba lähedal püstitada inimfiguuridega kaunistatud purskkaevu.[28]

Kaaba sisemuses oli samuti skulptuure, mida olevat näinud 736. aastal surnud, Mekas tegutsenud õpetlane ʿAṭāʾ ibn Abī Rabāḥ[29] Veel samal aastal asunud seal Jeesuse ja Maarja kujud, mis aastal 692 hävitati kui "Vastukaliifi"ʿAbdallāh ibn az-Zubairi kaitse all asuv Kaaba põles.[30]

Umaijaadide kaliifi Yazīd ibn ʿAbd al-Malik 721. või 722. aasta dekreeti kristlike kirikute piltide hävitamise kohta tema territooriumil tuleks vaadelda samal ajal puhkenud Bütsantsi pilditüli kontekstis.[31]

Islami kohtupraktika muuda

Kuna ei koraan ega ḥadīṯ-kirjandus ei anna üheselt mõistetavaid tõdesid kujutiste keelustamise kohta islamis, siis pöörduti islami kohtupraktika (fiqh) poole, et kehtestada selles küsimuses õiguslikult siduvaid eeskirju. Islami õigusteadlased on inimeste ja loomade visuaalse kujutamise kohta kolmel, osaliselt vastuolulisel seisukohal:

  • Kujutised ei ole keelatud, haram, niikaua kui need ei ole religioosse jumalateenistuse objektideks – ühe ja ainsa jumala kõrval. Jumala kujutamine on muidugi tabu; tema omaduste ja tema olemuse kirjeldamine teoloogilistes kirjutistes ei ole kohtupraktika objektiks.
  • Selliste objektide representeerimine, mis "heidavad varju", s.t. skulptuurid, on keelatud, nende joonistused paberil, seintel, tekstiilidel ei ole keelatud, kuid on taunitavad (makrūh). Kui isikud või loomad on kujutatud ilma peata või muul viisil mittetäielikult, kuid heidavad varje, on need lubatud. Idamaades ja Põhja-Aafrikas laialt levinud varjuteater on seega islami õiguse kohaselt seaduslik, kuna kujudel on augud sees ja seega ei saa neil olla "hinge" (ruh).
  • Elusolendite, inimeste ja loomade kujutamine on igal juhul keelatud.

Kõik kolm koolkonda võivad oma õpetuse argumenteerimise alusena tsiteerida vastavaid väiteid ḥadīṯ-kirjandusest, mida saab tagasi viia Muhamedini.[32]

Mitmed ḥadīṯid, nii prohvetlikud ütlused kui ka prohveti kaaslaste ütlused, käsitlevad selles kontekstis malemängu šatrandj / شطرنج / šaṭranǧ. Male keelamine on õigustatud, sest selles mängus kasutatakse varju heitvaid kujukesi ja kuna mäng (lahw) ise juhib tähelepanu palvelt kõrvale.[33] Seevastu Saladini ajal tekkinud varjuteater on sallitud, sest mängus kasutatavad figuurid on "perforeeritud" (muṯaqqab) ja seega ei ole nad elusolendid.[34]

Teine objekt, mille kujutamine on islamis keelatud, on rist (salib) صليب / ṣalīb, kristlaste sümbol. See ei ole mitte ainult roomlaste, bütsantslaste, islami vaenlaste sümbol, vaid see hävitatakse ülestõusmispäeval Isa bin Maryami (Jeesuse) enda poolt - vähemalt nii on öeldud mitmes prohvetile omistatud ḥadīṯis, mis on kanoonilistes pärimuskogudes.[35] Muude pärimuste kohaselt olevat prohvet lasknud eemaldada ristid oma ümbrusest ja selle mustrid rõivastelt, mis arvatavasti jõudsid araablasteni kristlike kaupmeeste kaudu.

Sama mõtet väljendab Ahmad ibn Hanbali poolt säilitatud ḥadīṯ, milles Muhamed olevat öelnud järgmist:

„Jumal saatis mind inimkonnale halastuseks ja juhatuseks ning käskis mul hävitada puhk- ja keelpillid, ebajumalad, rist ja ǧāhilīya s.t islami eelsed kombed.“

[36]

Isegi islami õigusteaduse vanimates säilinud kirjutistes on risti avalik näitamine islami võimu all elava mittemoslemitest elanikkonna poolt moslemite asustuspiirkondades šariaadiseadusega keelatud.[37]

Sarnaselt inimeste, loomade ja esemete kujudega, mis "heidavad varju", ei tohi moslem teha risti, tellida selle valmistamist ega kaubelda sellega.[38]

Üldiselt välditakse elusolendite kujutamist kunstis seda enam:

  • mida lähemal asub hoone või kunstiteos pühapaigale (nt, mošee ja sinna juurde kuuluv inventar),
  • keskkond (klient, kunstnik, valitseja), kus hoone või kunstiteos luuakse, on usuliselt rangem,
  • ala, kus hoone või kunstiteos asub, on ligipääsetav suuremale hulgale inimestele.

Võib oletada, "et kujutiste keeldu, mis oli teoloogide poolt edasi antud, õiguslikult sõnastatud, järgiti eelkõige sakraalses kunstis: eriti muidugi mošeedes, kuid ka muudes avalikes hoonetes, hauakividel ja, mis puutub raamatukunsti, koraani käsikirjades. See kehtib siiski teatavate piirangutega. Mitmed illustratsioonid on säilinud 1930. aastal Istanbulis soetatud Koraani koopias. Tundmatu kopist, kes tegi raamatu 1816. aastal, oli kellegi Dāmād ʿUṯmān ʿAfīf Zādehi († 1804) õpilane. Mustvalged joonistused lisati Koraani tekstile hiljem ja need kujutavad episoode Muhamedi elust oma kaaslaste ringis.[39]

Arvukad näited islami kunstis näitavad, et islamis ei ole absoluutset pildikeeldu. Leidub palju esinduslikke saale, paleesid ja ruume, mis on rikkalike kujutistega kaunistatud, samamoodi leidub illustratsioone näiteks al-Hariri eepilises luulekogus Maqāma või jutustuses Kalīla wa Dimna. Araabia-islami kultuuriruumi meditsiinilistes ja teaduslikes teostes on elusolendite kujutamine samuti sage.

Muhamedi islamipärased kujutised muuda

 
Juutide hõimu Banū al-Naḍīr alistumine prohvet Muhamedile (hobusel), 14. sajandi maal.

Prohveti kujutamist hinnatakse islami kultuuriruumis erinevalt. Sõna tähtsus kui jumaliku ilmutuse kandja ja visuaalse kujutiste vältimine viis selleni, et islami kunstis tekkis ja levis valdavalt ilukiri (kalligraafia) ja arabesk (ornamentika).[40] Tihti muutub kiri ise kaunistuseks või kujundatakse kaunistused sarnaselt kirjaga.

Muhamedi kujutavad kujutised on seetõttu haruldased; neid leidub peamiselt illustratsioonidena Pärsia ja Osmanite miniatuuride käsikirjades.[41] Seda tüüpi kujutised ilmusid esmakordselt 13. sajandi teisel poolel. sajandil islamiusku pöördunud mongoli ilhaanide impeeriumis.[42] Muhamedi vanim teadaolev visuaalne kujutis on illustratsiooniks Ayyuqi Varqa o Golshāh käsikirjas, mida hoitakse Istanbulis Topkapı palees. Illustratsioonil on Muhamed nelja kaliifiga ja see on valmistatud umbes 13. sajandi keskpaigas ja tõenäoliselt pärit Iraanist või Seldžukkide võimu all olevast Anatooliast.[43] Eriti populaarne motiiv oli Muhamedi öine teekond.[42] Esialgu oli piltidel kujutatud Muhamedi nägu, mida sageli ümbritses halo või leekiv oreool; alates 16. sajandist hakati Muhamedi nägu vagaduse pärast loori taha peitma või kujutama Muhamedit ainult leegina.[42] [44][45] Raamatute illustratsioonid ei olnud osa avalikust elust, vaid pigem olid need mõeldud valitsejate ja jõukate patroonide privaatseks kasutuseks, kes ka lasid need pildid endale valmistada. [46] Iraanis võib tänapäeval leida populaarseid Muhamedi pilte, mida müüakse postkaartidena või plakatitena. [46] [42]

 
Buddha kuju Bamiyanis (Afganistanis) oli umbes 55-meetri kõrgune ja sellisena üks maailma suurimaid Buddha kujusid. Ţālebān hävitas selle 2001. aastal

Islamistlik ikonoklasm muuda

Ajaloo jooksul on moslemid hävitanud arvukalt teiste kultuuride ja religioonide pühasid kujusid. Põhja-India budistlikud, hinduistlikud ja džainistlikud linnad on säärase ikonoklasmi all palju kannatanud (vt näiteks Quwwat-ul-Islami mošee Delhis).[47]

Hiljutised näited hõlmavad järgmist:

  • Bamiyani Buddha kujude ning freskode ja muude budistliku religiooni eksponaatide hävitamine Kabuli muuseumis 2001. aasta Talibani islamistlike terrorirünnakute tõttu
  • Talibani relvarühmituste rünnakud Loode- Pakistanis aastatuhandete vanustele Gandhara kultuuri Buddha kujudele, sealhulgas Manglore'i ja Jehanabadi lähedal 2007. aastal
  • Assüüria ja Partia skulptuuride hävitamine nn Islamiriigiga seotud terroristide poolt Mosuli muuseumis 2015. aastal
  • Nimrudi arheoloogiliste paikade hävitamine 2015. aastal
  • Palmyra peamiste iidsete varemete lammutamine terroristide poolt 2015. aastal
  • islami kultuuripärandi hävitamine Saudi Araabias

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Christoph Sydow: Mythos Bilderverbot
  2. ↑ Christoph Sydow: Muslime, holt die Buntstifte raus! Mythos Bilderverbot. Der Spiegel. 25. jaanuar 2015.
  3. ↑ "Tema on see, kes kujundab teid üsas selliselt, nagu tahab. Ei ole teist Jumalat kui tema, ta on võimas ja tark" (Haljand Udami tõlkes)
  4. ↑ "(Alguses) me lõime teid, siis andsime näo. Siis käskisime ingleid: "Kummardage Aadama ees!" Nad kummardasid, kuid mitte Iblis, kes ei olnud kummardajate hulgas." (Haljand Udami tõlkes)
  5. ↑ "Ta on see kes, kes lõi teid põrmust, seejärel seemnetilgast, seejärel veremügarast. Seejärel toob ta teid välja emaüsast imikutena. Kasvatab teid täies jõus inimesteks ja laseb siis muutuda raugaks. Mõned surevad isegi varem. (Ta teeb nii, kuni) saab täis aeg – vahest hakkate järele mõtlema." (Haljand Udami tõlkes)
  6. ↑ "Teie, usklikud! Joovastavad joogid, õnnemängud, ohvrikivid ja nooltega arbumine on pahad asjad ja Kuradi töö. Vältige seda ja võib-olla läheb teil hästi" (Haljand Udami tõlkes)
  7. ↑ "Kord ütles Aabraham oma isale Azarile: "Kas tõesti kummardad sa kujusid nagu jumalusi? Tõesti, ma näen, et sina ja su rahvas on silmnähtavalt ära eksinud" (Haljand Udami tõlkes)
  8. ↑ Oleg Grabar, The Formation of Islamic Art, Yale University Press, New Haven, 1987, lk. 79.
  9. ↑ Rudi Paret: Symbolik des Islam. In: Ferdinand Herrmann (Hrsg.): Symbolik der Religionen. Anton Hiersemann, Stuttgart 1958, lk. 13.
  10. ↑ Bishr Farès, Philosophie et jurisprudence illustrées par les Arabes, in: Mélanges Louis Massignon, Bd. 2, Damaskus: Institut Français de Damas, 1957, lk. 101ff.
  11. ↑ Rudi Paret, Das islamische Bilderverbot und die Schia, in: Erwin Gräf (Hrsg.): Festschrift Werner Caskel. Zum siebzigsten Geburtstag 5. März 1966 gewidmet von Freunden und Schülern, Brill, Leiden, 1968.
  12. ↑ Das islamische Bilderverbot und die Schia. lk. 224–238. Nachträge dazu in: Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft (ZDMG), Bd. 120 (1970), lk. 271–273.
  13. ↑ Rudi Paret: Die Entstehung des islamischen Bilderverbots. In: Kunst des Orients. Bd. XI, 1/2 (1976–1977). Franz Steiner Verlag, Wiesbaden. lk. 158–181.
  14. ↑ Ignaz Goldziher: Zum islamischen Bilderverbot. In: Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft (ZDMG), Bd. 74 (1920), lk. 288 (Online)
  15. ↑ Rudi Paret, op. cit. 165 ja allmärkus. 7
  16. ↑ Rudi Paret, op. cit. 166–167; asjakohast ḥadīṯi vaata ibid. lk. 162.
  17. ↑ Rudi Paret, op. cit. 162 ja allmärkus. 4
  18. ↑ Rudi Paret, op. cit. 177
  19. ↑ K. A. C. Creswell, The Lawfulness of Painting in Early Islam, in: Ars Islamica, Bd. 11–12 (1946), lk. 160f.
  20. ↑ Oleg Grabar, The Formation of Islamic Art, lk. 83.
  21. ↑ "Nendest jäi maha palju aedu, allikaid, nurmesid ja tähtsaid paiku" (Haljand Udami tõlkes)
  22. ↑ Rudi Paret: „Das islamische Bilderverbot“. In: J. Iten-Maritz (Hrsg.): Das Orientteppich-Seminar. Heft 8 (1975).
  23. ↑ Philip Grierson: „The Monetary Reform of 'Abd al-Malik“. Journal of the Economic and Social History of the Orient (JESHO), 3 (1960), lk. 241–264; eriti 243 ja 246.
  24. ↑ Eva Baer: The human figure in early islamic art: some preliminary remarks. Muqarnas 16 (1999), lk. 32.
  25. ↑ Myriam Rosen-Ayalon: The Early Islamic Monuments of the al-Haram al-Sharif. An Iconographic Study. Qedem. Monographs of the Institute of Archaelogogy. The Hebrew University of Jerusalem. 28 (1989). eriti. Colour Plates I–XVI. ohne Abbildungen von Mensch oder Tier.
  26. ↑ The Encyclopaedia of Islam. New Edition. Bd. 5. lk. 10.
  27. ↑ The Encyclopaedia of Islam. New Edition. Bd. 1. S. 608; Eva Baer: The human figure in early islamic art: some preliminary remarks. In: Muqarnas 16 (1999), lk. 33–34.
  28. ↑ Siehe: E. García Gómez (1967) – Indeks.
  29. ↑ Temast lähemalt vt: Harald Motzki: Die Anfänge der islamischen Jurisprudenz. Ihre Entwicklung in Mekka bis zur Mitte des 2./8. Jahrhunderts. Abhandlungen für die Kunde des Morgenlandes (AKM), Bd. L,2. Stuttgart 1991. lk. 70ff
  30. ↑ The Encyclopaedia of Islam. New Edition. Bd. 9. lk. 889; nach der Stadtgeschichte Mekkas von al-Azraqī (gest. 865)
  31. ↑ A. A. Vasiliev: The Iconoclastic Edict of the Caliph Yazid II. A.D. 721: Dumbarton Oaks Papers, Nr. 9 ja 10 (1955–1956), lk. 23–47; The Encyclopaedia of Islam. New Edition. Bd. 9. lk. 889; Rudi Paret (1975)
  32. ↑ Vaata: al-mausūʿa al-fiqhiyya. Kuwait 2004 (4. Auflage), Bd. 12, lk. 92ff; The Encyclopaedia of Islam. New Edition. Brill, Leiden. Bd. 8. lk. 889 (ṣūra); Bd. 10. lk. 361 (taṣwīr).
  33. ↑ Vaata: al-mausūʿa al-fiqhiyya. Kuwait 2004. Bd. 35, lk. 269–271; R. Wieber, Das Schachspiel…, lk. 48 ff.
  34. ↑ Vaata: C. F. Seybold: Zum arabischen Schattenspiel. Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft (ZDMG), 56 (1902), lk. 413–414.
  35. ↑ The Encyclopaedia of Islam. New Edition. Brill, Leiden, Bd. 8, lk. 980 viitega kogumikele al-Buchari ja Ahmad ibn Hanbal
  36. ↑ Vaata: al-mausūʿa al-fiqhiyya. Kuwait 2004. Bd. 12, lk. 88.
  37. ↑ E. Fagnan: Le livre de l'impôt foncier. Paris 1921, lk. 218–19; d.i. Kitāb al-Ḫarāǧ'i prantsuskeelne tõlge Abu Yusuf.
  38. ↑ al-mausūʿa al-fiqhiyya. Kuwait (4. Auflage), 2004, Bd. 12, lk. 88 ja 91.
  39. ↑ Richard Gottheil: An Illustrated Copy of the Koran. Paris. Libr. Orientaliste Paul Geuthner 1931, Revue des Études Islamiques (1931)
  40. ↑ Carl W. Ernst (11. september 2007). Mohammed Folgen: Der Islam in Der Modernen Welt. Vandenhoeck & Ruprecht. Lk 104, 215. ISBN 978-3-525-54124-1. Vaadatud 26. oktoobril 2023.
  41. ↑ Kees Wagtendonk (1987). "Images in Islam". Dirk van der Plas (toim). Effigies dei: essays on the history of religions. BRILL. Lk 120–124. ISBN 978-90-04-08655-5. Vaadatud 26. oktoobril 2023.
  42. ↑ 42,0 42,1 42,2 42,3 Freek L. Bakker (15. september 2009). The challenge of the silver screen: an analysis of the cinematic portraits of Jesus, Rama, Buddha and Muhammad. BRILL. Lk 207–209. ISBN 978-90-04-16861-9. Vaadatud 26. oktoobril 2023.
  43. ↑ Maria Vittoria Fontana: Frühislamische Kunst. In: Wilfried Seipel (Hrsg.): 7000 Jahre persische Kunst. Meisterwerke aus dem Iranischen Nationalmuseum in Teheran: Eine Ausstellung des Kunsthistorischen Museums Wien und des Iranischen Nationalmuseums in Teheran. Kunsthistorisches Museum, Wien 2001, lk. 297–326, siin: lk. 301.
  44. ↑ F. E. Peters (10. november 2010). Jesus and Muhammad: Parallel Tracks, Parallel Lives. Oxford University Press. Lk 159–161. ISBN 978-0-19-974746-7. Vaadatud 26. oktoobril 2023.
  45. ↑ Christiane Gruber (31. oktoober 2009). "Representations of the Prophet Muhammad in Islamic Painting". Gülru Necipoğlu (toim). Muqarnas. BRILL. Lk 253. ISBN 978-90-04-17589-1. Vaadatud 26. oktoobril 2023.
  46. ↑ 46,0 46,1 Carl W. Ernst (11. september 2007). Mohammed Folgen: Der Islam in Der Modernen Welt. Vandenhoeck & Ruprecht. Lk 104, 215. ISBN 978-3-525-54124-1. Vaadatud 26. oktoobril 2023.
  47. ↑ Zeitgenössische Berichte über Tempelzerstörungen unter dem Mogul-Herrscher Aurangzeb

Allikad muuda

  • Rudi Paret: Das islamische Bilderverbot und die Schia, Erwin Gräf (Hrsg.): Festschrift Werner Caskel, Leiden 1968, lk. 224–232.
  • Rudi Paret: Textbelege zum islamischen Bilderverbot. Das Werk des Künstlers. Studien H. Schrade dargebracht. Stuttgart 1960, lk. 36–48.
  • Rudi Paret: Das islamische Bilderverbot, J. Iten-Maritz (Hrsg.): Das Orientteppich-Seminar. 8. väljaanne (1975).
  • Rudi Paret: Die Entstehung des islamischen Bilderverbots, Kunst des Orients. Bd. XI, 1/2 (1976–1977). Franz Steiner Verlag, Wiesbaden. lk. 158–181.
  • K.A.C. Creswell: Lawfulness of Painting in Early Islam, Ars Islamica, Bd. 11–12 (1946), lk. 159–66.
  • E. García Gómez: Anales palatinos del califa de Córdoba al-Hakam II, por ʿĪsā ibn Aḥmad al-Rāzī. Madrid 1967
  • Ignaz Goldziher: Zum islamischen Bilderverbot, Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft (ZDMG), 74 (1920), lk. 288.
  • Wilhelm Hoenerbach: Das nordafrikanische Schattentheater. Mainz 1959
  • Snouck Hurgronje: Kußejr 'Amra ja piltide keeld . In: Journal of the German Oriental Society (ZDMG) 61. kd (1907) lk 186 jj.
  • Mohsen Mirhmedi: Prolegomena zu einer systematischen Theologie des Korans. Dissertation, Freie Universität Berlin, 2000. peatükk. 4: Zum Verhältnis von Ethik und Repräsentation – Das Bilderverbot. lk. 74–106 (online).
  • Nimet Şeker: Die Fotografie im Osmanischen Reich, Würzburg 2010.
  • A. A. Vasiliev: The Iconoclastic Edict of the Caliph Yazid II. A.D. 721, Dumbarton Oaks Papers, Nr. 9 ja 10 (1955–1956), lk. 23–47.
  • Reinhard Wieber: Das Schachspiel in der arabischen Literatur von den Anfängen bis zur zweiten Hälfte des 16. Jahrhunderts. Walldorf-Hessen 1972 (Beiträge zur Sprach- und Kulturgeschichte des Orients, 22). Diss. Bonn 1972
  • The Encyclopaedia of Islam. New Edition, Brill, Leiden: Bd. 8. lk. 889 (ṣūra); Bd. 10. lk. 361 (taṣwīr)
  • Silvia Naef: Bilder und Bilderverbot im Islam, C. H. Beck, München, 2007

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pildikeeld_islamis&oldid=6545562"