Peter von Sivers

Peter von Sivers (venepäraselt Петр Иванович Сиверс) (29. mai 1674 Stade, Skåne10. mai 1740 Peterburi, Venemaa keisririik) oli taani-hollandi päritolu Venemaa mereväelane (admiral), Venemaa keisririigi Admiraliteedikolleegiumi (sõjamereministeerium) president, Vana Soome Viiburi provintsi Hiitola mõisnik.

Peter von Sivers
Sünniaeg 29. mai 1674
Skåne
Surmaaeg 10. mai 1740
Peterburi, Venemaa keisririik
Teenistus Taani sõjalaevastik
Venemaa keisririigi sõjalaevastik
Auaste admiral
Juhtinud Venemaa keisririigi Admiraliteedikolleegium
Sõjad/lahingud Põhjasõda
Autasud Püha Aleksander Nevski orden (1725)

Päritolu

muuda

Peter von Sivers sündis 1674. aastal Skåne piirkonnas Stade linnas, mis kuulus Rootsi kuningriigi valdustesse. Tema esiisa Peter Sieverts (Siefferts) oli Skåne piirkonnas Stade linna bürger ja kaupmees ning isa Johann Sievers (sünd 1646) astus algselt Rootsi ja seejärel Taani sõjaväe teenistusse[1]. Johann Sievers abiellus 1673. aastal Amsterdamis Cornelia (Neeltje) Swensiga.

Siversite suguvõsa paistab olevat pärit Läänemere saarelt Fehmarnilt. Saar on Taanist paari kilomeetri kaugusel, aga kuulub Saksamaale. Arvatavasti olid Siversid friisid, germaani tõugu rahvas. Murrete segu ja kõikuv keskaegne kirjaviis, mille järgi igaüks kirjutas nime nii, nagu ta seda kuulis või arvas kuulvat, andis ka Siversile mitmesuguseid vorme.

Peter von Siversiga algab praegune kirjaviis. Aga Saksamaal ja saksa uurimustes esineb ikka Sievers.“

[2]

Teenistus

muuda

Peter von Sivers värvati 1703. aastal Venemaa keisririigi teenistusse, kuhu ta asus 1704. aastal, kaptenina (eelnevalt oli ta teeninud Taani sõjalaevastikus leitnandina), jätkas teenistust Arhangelskis ning seejärel Olonetsi laevaehituskail.

1705. aastal võttis ta viitseadmiral Cornelius Cruysi laevastikus Kotlini saare kaitsel Rootsi laevastiku eest. 1706. aastal ülendati ta kapteniks ja 1706. aastal juhatas ta laeva viitseadmiral Cornelius Cruysi (−3.06.1727) eskaadris. Aastatel 17071712 oli 24 kahuriga varustatud fregati Kronslot komandör, admiral Fjodor Apraksini alluvuses, 1712. aastal juhtis Peterburis Admiraliteedis laevastikuasjandust.

1713. aastal määrati ta kolmemastilise snau tüüpi sõjaleva komandöriks, pärast Peeter I poolt Inglismaalt omandatud sõjalaevastiku (Oxford, Viktoria, Stafford[3], Lansdow[4] ja Britannia) saabumist Tallinna suunati ta aga uute laevade meeskondi komplekteerima, Sivers sai laeva Victoria komandöriks, ning määrati ka Admiraliteedinõuniku Aleksandr Kikini abiliseks. 1714. aasta alguses ülendati von Sivers kapten-comandoriks. 1714. aasta laevatushooajal oli ta Laferme"(«Леферм») kapten, pärast Riilahe merelahingut määrati Sivers 1. augustist fregatti Olefant («Олефант») kapteniks, mis pidi konvoeerima lahingus vangi võetud Rootsi laevu Kotlini. Pärast seda tegutses Sivers Balti mere laevastiku laevastikujuhina[küsitav] ning teostas Tallinna sadama ehituse järelevalvet ning oli 1716. aasta toimunud tormi ajal Tallinna sadama ehituse järelevaataja, kui kannatasid Tallinna reidil olnud Vene laevastiku laevad.

1716. aastal viis Peter von Sivers läbi laevastikureidi Kopenhaagenisse, seejärel määrati Sivers uuesti Tallinna sadama ülemaks. 1716. aastal kanti Sievers Eestimaa rüütelkonna Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse nr 184 all. 1717. aastal tegeles ta Kroonlinna kanali ja dokkide ehitamisega.

17. jaanuaril 1719 ülendati Peter von Sivers Schout-bij-nachtiks ning osales 22. maist kuni 23. augustini laeval Gangut Soome lahes toimunud manöövritel viitseadmiral Pjotr Mihhailovitši juhitud eskaadri koosseisus.

1720. aastast oli Peter von Sivers Kotlini eskaadri ülem. 1721. aasta jaanuaris määrati ta Admiraliteedikolleegiumi liikmeks ja ülendati viitseadmiraliks ning Admiratileedi juhi Apraksini alalise viibimise tõttu Moskvas, oli tegelik Venemaa sõjalaevastiku juhtorgani Admiraliteedikolleegiumi tegelik juht, omades Apraksini täelikku toetust. Uusikaupunki rahulepingu sõlmimise puhul, ülendati von Sivers viitseadmiraliks, pärast keiser Peeter I surma troonile tõusnud keisrinna Katariina I hindas von Siversi teeneid ning andis von Siversile Püha Aleksandr Nevski ordeni. 1724. aastal 3. novembril määrati von Sievers Kroonlinna sadam peakomandöriks ning ta jutis sadama, kanalite ja dokkide ehitust, 1726. aastal juhatas Peter von Sivers Kroonlinna eskaadrit. 1726. aastal kingiti talle teenistuse eest Käkisalmi läänis Gildeni vald.

Pärast keiser Peeter II trooniletõusu ning senise Admiraliteedijuhi Fjodor Apraksini surma 1728. aastal, oli Peter von Sivers Venemaa Keisririigi laevastiku ja Admiraliteedikolleegiumi juht, millena viis läbi mastaapseid ehitustöid Peterburis ja selle ümbruses kuni 18. veebruarini 1732, millal keisriukaasiga "kõrvaldati von Sivers ja tema järglased teenistusest ning lubati asuda elama talle kingitud Käkisalmi külades" ning von Siversile kuulunud elumaja Peterburis võõrandati riigikassale. Sõjalaevastiku juhina oli Peter von Sivers määranud ka oma pojad: Johann Gustavi ja Gerhard Carli soodsatele ametikohtadele laevastikus.

Peter von Siversi pagendus kestis kaheksa aastat ning alles 9. jaanuaril 1740 lubati tal sõita ravile Peterburi.

Pärast admiral Peter von Sivers surma andis keisrinna Jelizaveta Petrovna 10. augustil 1744 Admiraliteedikolleegiumile ukaasi, millega määrati admirali lesele Sophia Elisabeth von Numersile ja tema lastele igaveseks ajaks omandusse abikaasa poolt välja teenitud palga kompensatsiooniks Liivimaa kubermangu Õisu mõis ja Kroonlinnas asuv laevastikukomandöri kivimaja (кронштадтский флагманский каменный дом).

Autasud

muuda

Isiklikku

muuda

Venemaa laevastiku viitsepresidendi Peter von Siversi ja Sophia Elisabeth, sündinud von Numers,[5] järglased olid:

Viited

muuda
  1. Transehe-Roseneck, Astaf von: Genealogisches Handbuch der livländischen Ritterschaft, Bd.: 1, Görlitz, [1929, seite 285]
  2. Valve Raudnask, Siversitele kasulik Fanny; Eesti Ekspress, 02.11.2006
  3. "Корабли купленные за границей". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2012. Vaadatud 26. juulil 2010.
  4. Т.П. Мазур. Вице-адмирал К. Крюйс в морских кампаниях 1712 и 1713 гг. и суд над ним[alaline kõdulink]
  5. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 1,1: Livland, Görlitz, 1929 lk.288–289
  6. TLÜAR rahvusbibliograafia isikud

Välislingid

muuda