Vikipeedia

Heimtali mõis

Heimtali mõis, varem Kurvitsa mõis (saksa keeles Heimthal, varem Kurwitz ja Linsen), oli rüütlimõis Paistu kihelkonnas Viljandimaal. Tänapäevase haldusjaotuse järgi jääb kunagine mõisasüda Viljandi valla Heimtali küla territooriumile. Keskajal rajatud ordumõis allus Karksi ordulinnusele. Kirjalikes allikates on mõisat esmamainitud 1528. aastal.[1]

Heimtali mõis (Eesti)
Heimtali mõis
Asendikaart
Heimtali mõisasüdamiku asendiplaan

Ajalugu muuda

Mõisa esialgne nimi oli Kurvitsa mõis.

 
Heimtali mõis 1795. aastal. Pilt Johann Christoph Brotze kogust

Mõisa üks varasemaid omanikke oli Friedrich Wilhelm von Sivers (1716–1781), kes oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväe major, Liivimaa maanõunik, Pärnu kreisi maanõunik ja Pärnu maakonna kiriku ülemkirikueestseisja. Venemaa keisririigi sõjaväes teenis ta aastani 1759, mil ta läks majorina erru ja hakkas tegelema perekonnale kuuluvate mõisate majandamisega. Peale Heimtali mõisa kuulusid talle Hiitola, Õisu ja Rencēni (eestipäraselt Rantsna) mõis. Mõisate keskuseks oli Õisu mõisakeskus.

Pärandina läksid mõisad Friedrich Wilhelm von Siversi ja tema teise abikaasa, Soosaare mõisa pärijanna Anna von Schulze abielust sündinud poegadele: Õisu mõis August Friedrich von Siversile (1766–1823), Heimtali mõis Peter Reinhold von Siversile (1760–1835), kellest sai Kurvitsa (hiljem Heimtali) mõisa pärushärra.

Lisaks mõisa pärushärra staatusele sai Peter Reinhold von Sivers parunitiitli ning jõudis elu jooksul olla Pärnu ja Viljandi kreisikohtunik, Liivimaa krediidisotsieteedi ülemdirektor ja maanõunik (1818), Püha Vladimiri ordeni IV klassi kavaler.

Hiljem sai Heimtali mõisa omanikuks August Friedrich von Siversi poeg Friedrich von Sivers (1792–1869). Peale tema oli mõisa üks omanikke hilisem Friedrich von Sivers, kes aastatel 1910–1912 rajas Turva külas asuvale Peetri (Piitre) mõisale, mis oli Heimtali mõisa karjamõis, arhitekt Otto Wildau projekti järgi juugendstiilis peahoone.

Mõisaansambel muuda

1528. aastal kandis mõis nime Linsen. 1789. aastal päris mõisa Peter Reinhold von Sivers. Tema lasi mõisa oma varalahkunud armastatu Luise Heimenthali auks Heimtaliks nimetada.[2] Mõisa tänini säilinud hooned on ehitatud 19. sajandil. Hoogne põllumajandus algas seal juba 18. sajandi lõpul Peter Reinhold von Siversi ajal. Oma edust põllutööde korraldusel ja puuviljaaedades kirjutab mõisnik 1826. aastal ajakirjas Livländische Jahrbücher der Landwirtschaft.

1858. aastaks viis Hermann Friedrich von Sivers isa kavandite järgi lõpule häärberi ehituse. Veel valmisid kahekorruseline moonakamaja, kelder-ait-kuivati, viinaköök jne. Hoonete ehitajad värvati kohapealt. Dokumentides on kirjas, et 19. sajandi alguses oli mõisas tööl küllaltki palju kohalikke ehitustöölisi – müürseppi, tislereid jne[3].

19. sajandi keskpaiku oli mõisaansamblis juba üle 40 hoone, nende seas suur võlvitud keldritega ait, telliskivist ringtall ning dekoratiivse korstnaga viinavabrik. Tänaseks on väga paljud hooned hävinud.[2] Pärast 1919. aasta maareformi läks 1789. aastast Siversite aadliperekonnale kuulunud Heimtali mõis riigile. Pärast mõisate võõrandamist oli see riigimõis, alates 1932. aastast on peahoones töötanud kool. Nõukogude ajal läksid maad ja hooned riigimajandile ning härrastemajas jätkas tööd Heimtali kool.

Mõisa peahoone muuda

Tänini säilinud peahoone rajas Peter Reinhold von Sivers omaenda projekti järgi ja see kuulus Siversite perekonnale kuni maareformini. Peahoonet ehitati aastatel 1855–1857, 1858. aastal oli hoone valmis[4]. Tiibhooned ehitati põhikorpusega samaaegselt. Härrastemaja on arvukate kõrvalhoonetega klassitsistlik hoone. Selle kompositsioon lähtub palladianistlikest eeskujudest. Hoone ehitamiseks kasutati telliseid, sest mõisal oli oma telliselööv ja kohapeal põletati ka lupja. Tõenäoliselt kasutati ehitamisel kohalikku tööjõudu[4].

Suhteliselt kõrge (osalt kahe-, osalt kolmekorruseline) keskosa on madalate galeriide abil ühendatud ühekorruseliste, kõrge kolmnurkfrontooniga tiibehitistega. Hoone kõrgemat keskosa kaunistab tagasihoidlik atika, algselt paiknes keskosa ees esimese korruse kõrgune veranda. Selle katus võis olla kasutusel rõduna. Hoone tagafassaad kordab esifassaadi motiivistikku[4]. Keskkorpuse keskosas asub avar saal. Hoone sissepääsud asuvad galeriiosas, kus võisid kunagi asuda ka garderoobid[4]. Lõunapoolses tiibehitises paiknesid härraste toad, põhjatiivas aga teenijate ja majapidamisruumid.[4] Interjöörielemente on säilinud väga vähe.

Juhan Maiste kiidab raamatus "Eestimaa mõisad" küll Heimtali härrastemaja välimust, kuid ruumide planeeringut peab ta keeruliseks ja ebaratsionaalseks.

20. sajandi ümberehitustega on ruumijaotust mõnevõrra muudetud. Algsest sisekujundusest on säilinud tagasihoidliku stukkdekooriga saali peegellagi, saali kamin ja mõned uksed.

Viimane omanik oli Friedrich von Sivers. 10. novembril 1932 õnnistati kunagine härrastemaja koolimajaks.[5] Praegu töötab peahoones Heimtali põhikool. Koolimaja remondi käigus leiti maapõuest maakivist ja tellistest müürikatked, mida nüüd saab läbi klaaspõranda uudistada. Muinsuskaitsjad oletavad, et klaasverandat kasutati kunagi talveaiana ning et need on eksootiliste taimede kasvualused. Heimtali põhikooli endine õpilane Mait Allas on aga arhiivist saanud kinnitust oletusele, et kunagi oligi veranda asemel triiphoone. “Ilmselt köeti seda kerishüpokaustahjuga ning need müürid on selle küttekeha jäänused,” arvab ta. Õpetaja Imbi-Sirje Torm on õpilasega ühel nõul, ta lisab vaid: “Et keldris võis olla kerishüpokaustahi, selle tunnistuseks on ka 2004. aastal remondi käigus köögi põrandas välja tulnud kivist soojendusplaat, millest on hea foto. Mõisarahva ühe elutoa põranda all olid näha ka tellistest kanalid, võimalik, et nende kaudu liikus soe õhk.”[6]

Mõisa peahoone ees on puudega ümbritsetud väljak, tagapool langeb maapind alla orgu. 19. sajandi teisel poolel kirjutati, et Heimtali mõis sarnaneb rohkem inglise villa kui tüüpilise mõisahoonega.[4]

Park muuda

Peahoone ehitamise dokumentidest selgub, et hoone ümbruse haljastusega tegeleti samal ajal, kui valmis peahoone.[4] Pargi kujunduses mängib suurt rolli loodus – Raudna jõe järsk nõlvak. Varasem plaanimaterjal pargi kujunduse kohta puudub. Park on suures osas Peter Reinhold von Siversi kujundatud. Ta lõi selle 19. sajandi teisel poolel vabakujulisena, säilitades peahoonet ümbritsevat korrapärast haljastust (mõisamaja peafassaadi esine ringteega piiratud muruväljak, mis pärineb juba 18. sajandist). Osa pargist on rajatud endisse metsa.

Ettevõtlik Peter Reinhold rajas ürgoru nõlvale inglise stiilis vaatesihtidega pargi. Tema poeg on oma mälestustes kirjeldanud, kuidas isa parki rajas. “Ta ei istutanud puid juurde, vaid oskas neid põlislaant harvendades õigesse kohta kasvama jätta ning sel moel hoopiski suurepärasemaid puuderühmi ja salusid kujundada, kui neid teistmoodi talitades ülisuure aja- ning rahakuluga pikkade aastakümnete jooksul oleks võinud loota.”[7] Vihmavarju nime kandnud paviljoni juurest viis looklev pargitee sepalehtla ja suvelehtla juurde, sealt edasi liivakivisse uuristatud grotini (kunagine koobastik).[7]

Tagaväljak on tagasihoidlik, kitsas, neljakandiline muruplats üksikute elupuude, kaskede ja pärnadega. Kunagi on seal ilmselt olnud barokne terrassidel asuv ehisaed.

Mõisamaja ümbritsevas pargis ja lilleaias olid pargipaviljonid, mägede vahel rippsillakesed, trepid ja kaugemal jahionnid. Jõeoru kõrgel kaldal asusid seenekujulised lusthooned, kust avanesid maalilised vaated.[4]

Pargi suurus on 72,3 hektarit. Põhiosa moodustab suur vabakujuline puistu. Puudeks on lehtpuud: tamm, saar, jalakas, vaher.

Esiväljak on avar, ümar, ääristatud kaarja sissesõiduteega, ilmestatud üksikute puuderühmadega. Silmapaistvam neist on pärnade nelik. Mõis saab alguse vana kiviristi juurest peahoone esiväljakul. Kunagi asus seal metsakabel. Legende ja pärimusi kiviristi kohta on üsna mitu. Kas on risti alla maetud mõisapreili, kes läinud noore talumatsi pärast vabasurma, või oli seal tiik, kuhu uppus mõisniku tütar, või hoopis sai rüütlite võistlusel surma üks rüütel või on sel kohal piiskopi matmispaik[8].

Park oli 19. sajandil rikkalikum ja huvitavam: seal olid lilleaiad, paviljonid, rippsillakesed, trepid ja kaugemal jahionnid. Samuti oli park dendroloogiliselt liigirohke.[4]

Mõisateenijate maja muuda

Moonakamaja on lihtsa fassaadilahendusega suur kahekorruseline krohvitud hoone, millel on eterniitkatus. Aknad on kitsad ja kõrged, kaunistatud profileeritud alus- ja pealislaudadega, otstel ringselt raamitud. Otsaviilus on kolm kitsast pealt ümarkaarset akent, räästa all kitsas karniis[9]. Nüüdisajal seisab maja tühjalt ja ootab remonti.

Ringtall muuda

Selle 15 nurgaga hoone lasi ehitada Herman von Sivers ning see valmis aastatel 1858–1861. Heimtali mõisa ringtall oli Viljandimaa võimsaim karjakastell ja 40 hoonest koosnenud mõisakompleksi üks tähelepanuväärsemaid hooneid. 75-meetrise välisläbimõõduga tallihoone keskel oli algul avar maneež. 1858. aastast on kirjalikke teateid, et seal asusid hobusetall, lehmalaut, nuumhärgade laut, sigala, tõlla- ja vankrikuurid ning tallimehe ruum[4]. Loomaruumid olid hoones ka iseseisva Eesti riigimõisa ajal ja Heimtali sovhoosi algaastail.

1980. aastal koostatud ajalooline õiend kirjeldab ringtalli nii: “Ringtalli müürid on maakivist ja tellistest. Fassaadi ilmestab katusealune profileeritud krohvikarniis. Kahes küljes kõrged tellistega markeeritud kaarväravad. Kaetud S-kividega, osaliselt Biberschwanz-tellistega. Osaliselt on hoone silikaattellistega ümber ehitatud (elukorterid jm). Muudetud on ka fassaadil paiknevaid avasid."

Enne hoone taastamist ja uue ehituse tegemist olid 15-kandilisest ringtallist järel vaid osaliselt varisenud välismüür ja mõned sisemüürid. 2008. aasta koolisügise alguseks taastati arhitekt Peep Jänese projekti järgi hoone, kus nüüd on küla raamatukogu ning kooli spordisaal, kunsti-, arvuti- ja muusikaklassid.[10]

Viinaköök muuda

19. sajandil anti mõisaansamblisse kuuluvatele hoonetele tihtipeale väga huvitav välisilme. Nii on ka Heimtali mõisa ringtall ja viinaköök omanäolise arhitektuuriga. 1832. aastal Peter Reinhold von Siversi ajal valminud historitsistlik hoone on uusgooti stiilis ja meenutab Londoni Towerit või keskaegset rüütlilossi. Igas nurgas on tornike, mis kunagi, kui hoone ehitati, töötasid viinaköögi tõmbekorstnatena. 1901. aastal ilmunud fotol nimetab Friedrich von Sivers seda hoonet juba meiereiks[4], 1914. aastal aga juba juustukojaks. On teada, et Heimtali juustu müüdi ka välismaale. 19. sajandi lõpul asus Heimtalis tööle šveitslasest meier ja seal toodetud juustul oli hea minek Riias, Peterburis ja Moskvas[3]. Ühe torni tuulelipul olev aastaarv 1927 tähistab väiksemat ümberehitust või lihtsalt remonti[4].

Alumine korrus on maakivist, ülalt krohvitud. Hoone restaureeriti aastal 1984 ja on eraomanduses.

Tuuleveski muuda

Hollandi tuulik on ehitatud 19. sajandi esimesel poolel. Kere on maakivist, katus laudadest. Hiljem paigaldati sindlikatus. 1914. aastal kirjutas Friedrich von Sivers, et veski on rahuldavas korras, aga kasutusel saunana. Vaevalt et oli tegu päris saunaga. Teada on, et Mart Raua vanemad kolisid 1912. aastal Heimtali ja et nende esialgne eluase oli tuulikus.[4]

Pildid muuda

 
 
Mõisa peahoone
  •  
    Mõisa tuuleveski
  •  
    Viinaköök
  •  
    Viinaköök
  •  
    Sepikoda
  •  
    Ringtall
  •  
    Moonakamaja
  •  
    Küüni varemed
  •  
    Park

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ ""Heimtali mõis"". www.mois.ee. Vaadatud 14.06.2012.
  2. ↑ 2,0 2,1 Maiste, Juhan (2014). 101 Eesti mõisa. Varrak. Lk 30.
  3. ↑ 3,0 3,1 Hein, Ants (1999). Viljandimaa mõisad. Hattorpe. Lk 33–35.
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 Heimtali mõisaansambli uurimis-projekteerimistööd. Ajalooline õiend. Koostanud E. Kangilaski. Tallinn: ERA.T-76.1.10722. 1980. Lk 18, 22, 31–34.
  5. ↑ Torm, Imbi-Sirje (16. november 2012). ""Härrastemaja õppehooneks"". Sakala.
  6. ↑ Kirss, Kristel (detsember 2015). ""Kaunitari nimega mõis Eestimaa Šveitsis"". Maakodu. 26 (12): 1. Vaadatud 14. mai 2023.
  7. ↑ 7,0 7,1 Maiste, Juhan (2017). Balti mõisapanteon. Eesti kunsti ajalugu 3. 1700-1840. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 279–280.
  8. ↑ Torm, Imbi-Sirje (2011). Lugusid Siversitest ja Heimtalist. Vali Press OÜ. Lk 65.
  9. ↑ Heimtali mõisa ajalooline õiend. Koostanud M. Kuldvere. ERA.T-76.1.2991. 1977.
  10. ↑ Alatalu, Epp (2009). "Heimtali tallideringi uus elu". Muinsuskaitse aastaraamat: 21–22.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Heimtali_mõis&oldid=6592027"