Pandivere veekaitseala
Pandivere veekaitseala (Pandivere Riiklik Veekaitseala) on 1988. aastal Pandivere kõrgustikul asuvate allikate, jõgede ja seal moodustuva põhjavee kaitseks asutatud veekaitseala. Pandivere veekaitsealal asuvad ulatuslikud karstialad, mida läbivad rikkevööndid. Veekaitseala pindala on 350 875 hektarit.
Kaitsealal Pandivere kõrgustiku nõlvade allikatest saab alguse 11 jõge: Pärnu jõgi, Jägala jõgi, Ambla jõgi, Soodla jõgi, Valgejõgi, Selja jõgi, Sõmeru jõgi, Kunda jõgi, Avijõgi, Pedja jõgi, Põltsamaa jõgi.[1]
Piirkond on olnud intensiivse põllumajandusega ala. Selle tulemusel oli Pandivere veeseisund aastatel 1974–1985 muutunud kriitiliseks – võrreldes 1960. aastatega suurenes lämmastikuühendite sisaldus põhjavees üle kümne korra. Piirkonnas paiknes ka vett reostavaid militaarobjekte. Pandivere veekaitseala moodustamine oli üks osa fosforiidisõjast – kaitseala piirangute kaudu sai ära hoida ohtlikku ja mittemõistlikku fosforiidi kaevandamist.
Aastail 1987–1999 koostati majandite ja seejärel valdade veekaitseskeemid. Pandivere veekaitseala kaitse-eeskiri koostati 1995–1999.
Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega (nr 124, 3. aprillist 2001) "Vesikondade ja alamvesikondade nimetamine" kehtestati Pandivere põhjavee alamvesikond, mis langeb kokku varem piiritletud Pandivere veekaitsealaga. Alates 1. juulist 2003 kehtib Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala kaitse-eeskiri (Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2003 määrus nr 17). See kehtestab, et sellel alal:
- mineraalväetistega antav lämmastikukogus ei tohi olla aastas üle 120 kg/ha haritaval maal ning taliviljadele ja mitmeniitelistele rohumaadele korraga antav lämmastikukogus aastas üle 80 kg/ha;
- ei tohi pidada loomi üle 1 loomühiku haritava maa hektari kohta;
- ei tohi kasutada reoveesetet.
Veekaitsealal asub mitu maastikukaitseala: Neeruti maastikukaitseala, Ebavere maastikukaitseala jt.
Viited muuda
- ↑ Kink 1991: 70–71.
Kirjandus muuda
- Kink, Hella 1991. Pandivere veekaitseala. Rmt.: Puura, Väino; Kalm, Volli; Puura, Ivar (toim.), Eesti geoloogiline ehitus ja maavarad: Ekskursioonijuht. Tallinn: Eesti Geoloogia Selts, lk. 70–72.