Põletus
Põletus on kõrge temperatuuri, söövituse, elektri või elektromagnetkiirguse põhjustatud kudede kahjustus. Tekkemehanismi alusel jaotatakse need kontaktpõletuseks või termiliseks põletuseks (kokkupuude leegi, tulise vedeliku või esemega), elektripõletuseks (elektrivooluga kokkupuutel tekkinud kahjustus), kiirguspõletuseks (päikese või solaariumi elektromagnetkiirgus) või keemiliseks põletuseks (kemikaalide tekitatud söövitus).[1][2][3]
Ajalugu muuda
Enam kui 3500 aastat vanades koopamaalingutes on kirjeldatud põletusi ja nende ravi, Egiptuses leitud vanemates talletustes on kirjeldusi põletuse ravimisest poja saanud emade piimaga, 1500 a.eKr on soovitatud kasutada mett ja vaigusalvi, Hippokrates on kirjeldanud 400 a e.Kr ravi veini ja mürriga. Prantsuse 1500-aastate habemeajaja-kirurg Ambroise Paré oli esimene, kes jaotas põletused kategooriatesse, Guilaume Dupuytren täiendas neid kategooriaid kuue erineva raskusastmega 1832. aastal. Esimene põletusravile keskendunud haigla avati Londonis 1843. aastal ning tänapäevane põletuste ravi arendamine algas 19. sajandi lõpul. Esimese maailmasõja ajal lõid Henry D. Dakin ja Alexis Carrel põletushaavade naatriumhüpokloriidi lahusega puhastamise ja desinfitseerimise standardi, mis vähendas märkimisväärselt suremust.[4][5][6]
Põletusastmed muuda
Kudede kahjustamine sõltub põletuse temperatuurist, selle kestusest ning õige esmaabi andmise kiirusest. Sügav põletus tekib näiteks 70 kraadi puhul ühe sekundiga ja 48 kraadi puhul viie minutiga. Kiire jahutus aitab vältida sügavat põletuskahjustust.[7][1] Esimene ja teine põletusaste on pindmised, kolmas ja neljas on sügavad põletused, mille puhul nahk on läbivalt kahjustatud ning ravida saab operatsiooniga, ehk nahasiirdamisega.[1]
- I aste: erütematoosne põletus, pindmine epidermaalne kahjustus. Tekib punetus, turse, kuivus, kahjustatud ala on puutetundlik ja turse taandub ning põletus paraneb mõne päevaga. Paranemisel tekib ketendus.
- IIa aste: pindmine dermaalne kahjustus, villiline põletus. Tekivad väikesed terved villid (kuni 8 tundi pärast põletust), haavapõhi on villi avamisel erepunane, niiske ja valulik. Villide sisu on kollakas, läbipaistev. Paraneb kuni kahe nädalaga, armi ei jää.
- IIb aste: sügav dermaalne kahjustus ja põletus, kogu dermise kahjustus, tekivad suured villid kollaka sültja eksudaadiga, valulik. Villid on sageli purunenud, haavapõhi valkjaskahvatu, marmoreeritud, hemorraagiliste täppidega, puutetundlikus vähenenud. Paraneb ligi nelja nädalaga, võib jääda arm.
- III aste: sügav dermaalne kahjustus, põletus kogu naha paksuses. Võib esineda hemorraagilise (verise) sisuga ville, pruunikas või valkjas põletuskoorik, nahkjas pind, valutu (ehk närvikiud on kahjustunud). Kahjustus ise ei parane, ravitakse operatiivselt ja jääb paranemisel arm.
- IV aste: sügav koekahjustus, subfastsiaalne ehk lihaseni ulatuv põletus. Kahjustatud on lihased, kõõlused, liigesed või luud. Kahjustuskoht on sügav, mustjas ja valutu, kuna ka närvid on kahjustatud. Ravitakse operatiivselt, paranedes jääb arm. Esineb kõige sagedamine elektripõletuste korral.[8][1][7]
Termiline põletus muuda
Kõrge temperatuuri tekitatud vigastused on enimlevinud põletuse põhjus, peamiselt saadakse trauma tuliste vedelike ja leegiga, vähem kuumade asjadega. Lastel, eriti väikelastel, juhtub enim õnnetusi tuliste vedelikega. Ohustatuimad ongi lapsed ning enam kui 65 aastat vanad inimesed. Termilist põletust võivad põhjustada tulised söögid-joogid, boilerite ja torude lõhkemised, saunatoimingud, inhalatsioonivedelikud.[7][1] Leegipõletusi tekitavad näiteks tulekahju, küünlaleek, lõke, grill, süttivate ainete plahvatus. Kontaktpõletust põhjustavad näiteks triikraud, tuline ahjuuks, tuline pliit, tuline radiaator, mootorratta sumbuti, saunakeris.[7]
Peamiselt on kannatanud mehed, erinevates lääneriikides jääb nende osakaal vahemikku 65–71%, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on 2/3 põletuspatsientidest mehed.[1]
Elektripõletus muuda
Elektripõletus tekib hooletu seadmete kasutamisega, ohutusi eiravatel elektritöödel, katkise elektrikilbi pärast või kehvalt paigaldatud ning halvasti isoleeritud kaablite ja pistikute tõttu. Enim juhtub kõrgepingekahjustusi elektritöödega tegelevatel inimestel ja ka metallivarastel. Elektripõletusi saavad ka piksest tabatud inimesed.[7]
Elektripõletused jagunevad:
- madalpingekahjustusteks (pinge alla 1 kW), mil koekahjustusi on vähem ja häiritud on pigem organismi üldine seisund;
- kõrgepingepõletusteks (pinge üle 1 kW), millega kaasnevad ulatuslikud kohekahjustused ning tüsistused;
- kaarleek on võrreldav leegipõletuse ehk termilise põletusega.[7]
Keemilised põletused muuda
Keemilised põletused tekivad söövitava aine sattumisel nahale, neid võivad tekitada näiteks kontsentreeritud leelised (seebikivi, värske betoon), happed (akuhape, torustiku puhastusvahend, äädikas), kaaliumpermanganaat, taimsed mahlad (ülased).[7]
Kiirguspõletus muuda
Kiirguspõletuse levinuim põhjus on päikesekiirgus, aga ka solaarium ja kvartslambid.[7] Päikesekiirguse põletuse oht suureneb Eestis enim suvel, aga samuti võib kiirgust võimendada kevadine lumi, rannaliiv või ka mägedes peegeldav lumi.[9][7]
Ravi muuda
Ravi oluline osa on esmaabi, kuna põletuskahjustus süveneb seni, kuni kudede temperatuur on üle 44 kraadi. Kuumuse toimeaja lühendamiseks ja põletuse süvenemise vältimiseks jahutatakse kehaosa 15–20-kraadise veega (esimese 10–15 minuti jooksul) või esmaabigeeliga. Jahutamine väldib tuset ja leevendab ka valu. Ekslikult on rahvameditsiinis kasutatud õli, hapukoort, Pantenooli, muna, uriini, mis aga ei aita ja võivad kahjustust suurendada, kuna takistavad soojuse ärajuhtimist.[7] Samuti võimendab kahjustust põletuse jahutamine jää või jääveega, kuna külma mõjul ahenevad veresooned võivad süvendada põletust.[1][8] Üldjuhul vajab põletus esmaabile lisaks meditsiinilist ravi juhul, kui põletus on sügav või selle pind on suurem kui vigastatu käelaba (st 1% kehapinnast), kuid määravad on ka põletuskoha asukoht, hingamisteede kahjustus, vigastatu vanus, kaasuvad haigused jne.[1] Samuti nõuab arstiabi keemiline ja elektripõletus.[8]
Olenevalt juhtumist kasutatakse konservatiivset (toetatakse kehaosa iseeneslikku taastumist, infektsiooni vältimine, piisav niiskustase, ühtlane temperatuur) ravi I–IIb astme põletuste puhul, IIb–IV põletus nõuab operatiivset ravi, nahasiirdamist. Operatsiooniks sobivaim on 3–5 traumajärgne päev.[8]
Keemilise põletuse korral eemaldatakse kehaosalt võimalikult palju kahjustust põhjustavat ainet, seda loputatakse seda veega – happe puhul kuni kaks tundi, leelise puhul kuni 12 tundi.[7][1][2] Neutraliseerivat ainet ei kasutata, kuna tekkiv reaktsioon süvendab põletust.[2]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Põletused". Traumakeskus. Vaadatud 2. aprillil 2022.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Põletus.ee". Põletus.ee. 11. juuni 2016. Vaadatud 2. aprillil 2022.
- ↑ "Haav24.ee". Haav24.ee. 8. november 2014. Vaadatud 2. aprillil 2022.
- ↑ Ludwik K.BranskiDavid, N.HerndonRobert, E.Barrow (2018). "A Brief History of Acute Burn Care Management". Total Burn Care. Vaadatud 2.4.2022.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ David H. Song, Peter C. Neligan (2013). "History". Plastic Surgery: Lower Extremity, Trunk and Burns, 4. köide. Vaadatud 2.4.2022.
- ↑ Paul Wylock. "The Life and Times of Guillaume Dupuytren, 1777-1835". Vaadatud 2.4.2022.
- ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 Tiiu Kaha (11.2.2010). "Põletushaavade põhjused, diagnoos, esmaabi ja ravi" (PDF). Haav24. Vaadatud 2.4.2022.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Helena Tern (27.5.2021). "Põletushaavade käsitlus" (PDF). Vaadatud 2.4.2022.[alaline kõdulink]
- ↑ "Päikesepõletus". Kliinik. Vaadatud 2.4.2022.