Radiaator

Õliradiaator
Automootori radiaator
Arvutiprotsessori radiaator (ventilaatoriga) ja paremal väiksem põhjasilla radiaator

Radiaator (ladina keeles radiāre, 'kiirgama') on soojusvaheti, mis on ette nähtud soojuse hajutamiseks ümbritsevasse õhku kiirgusülekande kaudu (osaliselt ka konvektsiooni teel).

Kasutusotstarbe järgi eristatakse kütte- ja jahutusradiaatoreid. Viimastest on tuntuimad automootorite ja elektroonikakomponentide jahutid.

KütteradiaatoridRedigeeri

Radiaatoreid kasutatakse nii keskküttes kui ka kohtküttes. Radiaatoris liigub soojuskandja (vesi, aur või õli) rööbiti ühendatud kinnistes kanalites, mis moodustatakse metalllülidest (ribidest) või stantsitud metallplaatidest.[1]

Levinuimaks kohtkütteseadmeks on elektri- ehk õliradiaator, milles soojust annab elektriküttekeha ja õli jaotab selle ühtlaselt radiaatori pinnale. Radiaatoris kasutatakse nn termoõli, millel on väga väike paisumistegur ja hea elektriisolatsioonivõime, mistõttu küttetraadid ei vaja lisaisolatsiooni.

Radiaatoritel on eralduva soojushulga muutmiseks mehaaniline või elektrooniline termoregulaator (termostaat). Võimsustarve võib olla ka astmeliselt muudetav (nt 600/900/1500 W). Taimeriga mudelitel on ööpäevase temperatuurirežiimi määramise võimalus. Kõigil radiaatoritel on automaatse väljalülitusega ülekuumenemiskaitse.

JahutusradiaatoridRedigeeri

Automootori jahutussüsteemis kandub mootori detailidelt eralduv soojus süsteemis ringlevale jahutusvedelikule, mille radiaator annab edasi välisõhule; radiaatorist väljub ringlusse jahtunud vedelik. Soojusülekannet intensiivistab radiaatorile mootori poolt õhku puhuv ventilaator.

Elektroonikaseadmetes kasutatakse radiaatorit soojuse ärajuhtimiseks suure võimsustarbega komponentidelt (dioodid, transistorid, protsessorid), et tagada nende kestev töövõime.

  Pikemalt artiklis Elektroonikakomponentide jahutus

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ENE 7. köide, 1994

VälislingidRedigeeri