Orjuse kaotamise akt
Artiklis puuduvad viited. |
1833. aasta orjuse kaotamise akt (Slavery Abolition Act 1833) oli Suurbritannia parlamendi akt, mis keelustas orjade pidamise Briti impeeriumis. Eranditeks olid Ida-India Kompanii valduses olevad territooriumid, Tseilon (praegune Sri Lanka) ja Saint Helena. Erandites kaotati orjus 1843. aastal. 1998. aastal akt tühistati, kuid hiljem on püsima jäänud orjusvastased õigusaktid.
1722. aasta mais andis lord Mansfield'i kohus ühele Inglise orjale võrdsed õigused inglastega, see võimaldas alustada orjandusvastasel liikumisel. Juhtumi põhiseisukohaks oli, et ükski võim ei peaks nõus olema orjapidamisega Inglismaa või Šotimaa pinnal. 1785. aastal kirjutas Inglise poeet William Cowper:
"Meie kodudes ei ole orje - Miks omame neid asumaades?
Orjad ei saa Inglismaal hingata, kui nende kopsudesse
satub meie õhk, sellest hetkest on nad vabad.
Nad astuvad meie pinnasele ja nende ahelad langevad.
See on üllas, ja muudab rahva uhkeks. Ning teised kadedaks.
Jagage õnnistust. Las see ringleb kõigi veenides."
1783. aastaks oli orjapidamise vastane liikumine levinud üle kogu Briti Impeeriumi. 1793. aastal allkirjastas Ülem-Kanada leitnantkuberner orjapidamise vastase seaduse. Kohalik Seadusandlik kogu võttis seaduse vastu, mis tegi sellest esimese orjakaubandust keelustava seaduse Briti impeeriumis.
1807. aastal võttis Suurbritannia parlament vastu orjakaubandusseaduse, mis keelustas orjakaubanduse, aga mitte orjapidamise. Suurbritannia kuninglik merevägi asutas Lääne-Aafrika eskaadri, mis surus alla üle-Atlandilise orjakaubanduse, patrullides Lääne-Aafrika rannikut. See küll vähendas orjakaubandust, aga ei peatanud seda. Aastatel 1808–1860 võttis Lääne-Aafrika eskaader kinni 1600 orjalaeva ja vabastas 150 000 aafriklast. Nad vabastasid mõned Jamaical ja Bahama saartel. Suurbritannia eeskuju sundis mitmeid teisi riike samuti orjanduse vastaseid seadusi kehtestama ning lubama mereväel orjalaevu kinni võtta.
1823. aastal asutati Londonis orjandusvastane ühing, mille liikmed olid Joseph Struge, Thomas Clarkson, William Wilberforce, Henry Brougham, Thomas Fowell Buxton, Elizabeth Heyrick, Mary Lloyd, Jane Smeal, Elizabeth Pease ja Anne Knight. Briti poliitik ja filantroop William Wilberforce oli juba 1787. aastal oma päevikus seadnud endale eesmärgiks orjakaubanduse vähendamise.
1831. aasta jõulude ajal puhkes Jamaical laiaulatuslik mäss, mis sai tuntuks kui Baptistlik sõda. Algselt plaanis selle eestvedaja, baptistist pastor, Samuel Sharpe väikest streiki. Mässu surusid 10 päeva pärast maha istanduste valvurid ja briti garnison. Kuna paljud kaotasid mässus elu ja vara, alustas Briti parlament järelepärimise. Järelepärimise tulemused aitasid kaasa orjuse kaotamise seaduse koostamisele 1833. aastal.