Orissaare mõis

Orissaare mõis (saksa keeles Orrisaar) oli rüütlimõis Pöide kihelkonnas Saaremaal[1].Tänapäeval Saare maakond, Saaremaa vald, Orissaare alevik.

Mõis rajati 16. sajandil[2].

Ajalugu muuda

Ordumeister Hermann von Brüggenei läänistas 1536. a. Jürgen Junge´le Orissaare (Oreval) külast 2 adramaad, millest kujuneski Orissaare mõis. 1652. a. müüs J. Junge Orissaare mõisa Claus Treyden´ile. 1693. a. panditi mõis 1000 riigitaalri eest Reinhold Buncken´ile[3]. Hiljem taas Treydenite omandusse ning 1786. aastal Klaus von Treydeni tütre Magdalena Gertruda abielu kaudu Reinhold Mathias Stackelbergile Tumala mõisast, mis oli Orissaare kõrval asuv mõis[4]. 1790. a. läks Orissaare Karl Georg von Stackelbergile ning jäi nimetatud perekonna kätte Tumala karjamõisana kuni Maaseaduse põhjal teostatud võõrandamiseni[3]. Orissaare, Tumala ja Maasi mõisa maadest moodustati Orissaare vald.

Mõisa peahoone ei ole säilinud[4][5].

Omanikud muuda

K. G. v. Stackelberg oli abielus Anna Wilhelmine von Bistramiga Riisipere mõisast ja neil oli viist last. 1805. a. päris Saaremaa valdused vanim poeg Hans Heinrich von Stackelberg kes oli abielus Charlotte Wilhelmine Natalie von Buxhoevedeniga[6]. Mõisa viimane, võõrandamiseelne omanik oli Otto Reinhold Matthias von Stackelberg.[4]

Tähelepanekud muuda

Sama nimega - Orrisaar - on nimetatud ka Järvamaal asuvat Esna mõisa[7].

Viited muuda

  1. http://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 25.01.2016)
  2. Orissaare mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 25.01.2016)
  3. 3,0 3,1 Eesti Kirjanduse Selts, Koduurimise toimkond (1934). Saaremaa: maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Lk 708.
  4. 4,0 4,1 4,2 Särg, Alo (2007). Saaremaa mõisad ja mõisnikud. Argo. Lk 95.
  5. "X-GIS 2.0 [k2CjzcOC]". xgis.maaamet.ee. Vaadatud 26. aprillil 2023.
  6. Särg, Alo (2007). Saaremaa mõisad ja mõisnikud. Argo. Lk 145.
  7. "Esna mõis", Vikipeedia, 11. september 2022, vaadatud 25. aprillil 2023

Kirjandus muuda

  • Saaremaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Toim. A. Luha. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1933. Lk 708 [1].

Välislingid muuda