Ava peamenüü

NimetusRedigeeri

Taime on kutsutud ka karukellaks, kassikelladeks, mesililleks ja kinnitushainaks[1].

KirjeldusRedigeeri

Taime kõrgus on 25–75 cm[2]. Vars on püstine ja sirge, vahel ülaosas pisut harunenud (iga haru otsa kasvab õis). Tavaliselt on vars tumepunast värvi.

Lehed on katkestunult sulgjagused, liitlehtede tipmine leheke on teistest lehekestest oluliselt suurem. Lehti on kahesuguseid. Suuremad lehed kasvavad välja maapinnalt, on pika leherootsuga ja sulgjagusad. Väiksemad lehed kasvavad varrel.

Tema õied on longus, kellukesekujulised, õietupp on punakaspruun, tupplehed on laiad, kroonlehed roosakad või kreemikad. Tolmukaid ja emakaid on palju. Õietolmu on õies vähe.

Ojamõõla risoom on jäme ja roomav, kaetud taimelehtede jäänustega.

Vili on takjalaadne seemnis, mis loomade kasukasse haakudes aitab kaasa taime levimisele.

PaljunemineRedigeeri

Taim paljuneb nii seemnete kui ka risoomiga. Taim õitseb maist juulini[2]. Ojamõõla tolmeldavad peamiselt mesilased, harvem kärbsed ja põrnikad. Emakasuudmed saavad valmis enne tolmukaid, aga kui tolmukad on valmis ja putukad pole taime tolmeldanud, siis tolmeldab ta end ise – toimub isetolmlemine. Viljad valmivad juulis-augustis.

LevilaRedigeeri

Ojamõõl kasvab kogu Euroopas peale Vahemere maade, kõikjal Venemaal, samuti mõnel pool Kesk-Aasias ja Hiinas ning Põhja-Ameerikas.

Eestis on ojamõõl tavaline [3].

KasvukohtRedigeeri

Ojamõõl kasvab enamasti soodes ja niisketel niidualadel. Ta kasvab kergelt happelisel või lubjasel pinnasel nii täispäikeses kui ka poolvarjus.

KasutamineRedigeeri

Kasutatud ravimtaimena.

Ojamõõlast on ilutaimeks aretatud sort 'Leonardo Var', millel on suured vaskjad, pronksjad või roosad õied.

Ojamõõl on nektaririkas ja hea meetaim.

ViitedRedigeeri

  1. Eesti taimed. Ojamõõl
  2. 2,0 2,1 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 152
  3. Kukk, T. 1999. Eesti taimestik. Tartu, Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 218

VälislingidRedigeeri