Ojamõõl
Ojamõõl (Geum rivale) on roosõieliste sugukonda mõõla perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
| Ojamõõl | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Roosilaadsed Rosales |
| Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
| Perekond |
Mõõl Geum |
| Liik |
Ojamõõl |
| Binaarne nimetus | |
|
Geum rivale L. | |
Nimetus muuda
Taime on kutsutud ka karukellaks, kassikelladeks, mesililleks ja kinnitushainaks[1].
Kirjeldus muuda
Taime kõrgus on 25–75 cm[2]. Vars on püstine ja sirge, vahel ülaosas pisut harunenud (iga haru otsa kasvab õis). Tavaliselt on vars tumepunast värvi.
Lehed on katkestunult sulgjagused, liitlehtede tipmine leheke on teistest lehekestest oluliselt suurem. Lehti on kahesuguseid. Suuremad lehed kasvavad välja maapinnalt, on pika leherootsuga ja sulgjagusad. Väiksemad lehed kasvavad varrel.
Tema õied on longus, kellukesekujulised, õietupp on punakaspruun, tupplehed on laiad, kroonlehed roosakad või kreemikad. Tolmukaid ja emakaid on palju. Õietolmu on õies vähe.
Ojamõõla risoom on jäme ja roomav, kaetud taimelehtede jäänustega.
Vili on takjalaadne seemnis, mis loomade kasukasse haakudes aitab kaasa taime levimisele.
Paljunemine muuda
Taim paljuneb nii seemnete kui ka risoomiga. Taim õitseb maist juulini[2]. Ojamõõla tolmeldavad peamiselt mesilased, harvem kärbsed ja põrnikad. Emakasuudmed saavad valmis enne tolmukaid, aga kui tolmukad on valmis ja putukad pole taime tolmeldanud, siis tolmeldab ta end ise – toimub isetolmlemine. Viljad valmivad juulis-augustis.
Levila muuda
Ojamõõl kasvab kogu Euroopas peale Vahemere maade, kõikjal Venemaal, samuti mõnel pool Kesk-Aasias ja Hiinas ning Põhja-Ameerikas.
Eestis on ojamõõl tavaline [3].
Kasvukoht muuda
Ojamõõl kasvab enamasti soodes ja niisketel niidualadel. Ta kasvab kergelt happelisel või lubjasel pinnasel nii täispäikeses kui ka poolvarjus.
Kasutamine muuda
Kasutatud ravimtaimena, ka on ta nektaririkas ja hea meetaim.
Ojamõõlast on ilutaimeks aretatud sort 'Leonardo Var', millel on suured vaskjad, pronksjad või roosad õied.
Viited muuda
- ↑ Eesti taimed. Ojamõõl
- ↑ 2,0 2,1 Eesti taimede määraja (toim. M. Leht). 2007. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, lk 152
- ↑ Kukk, T. 1999. Eesti taimestik. Tartu, Tallinn, Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 218
Välislingid muuda
- Ojamõõl andmebaasis eElurikkus
- Kaarel Aluoja, Üks taim: Ojamõõl haagib end möödujale sappa, Järva Teataja, postimees.ee, 4. august 2007