Harilik nurmenukk
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2023) |
Harilik nurmenukk (Primula veris) on nurmenukuliste sugukonda (Primulaceae) nurmenuku perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaimeliik.[1]
| Harilik nurmenukk | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kanarbikulaadsed Ericales |
| Sugukond |
Nurmenukulised Primulaceae |
| Perekond |
Nurmenukk Primula |
| Liik |
Harilik nurmenukk |
| Binaarne nimetus | |
|
Primula veris L. | |
Hariliku nurmenuku rahvapärased nimetused on ka kikkapüks, kanavarvas jm.[2]
Kirjeldus
muudaLehed
muuda
Lehed paiknevad rosetina risoomi ülemisel osal. Lehed on pikliku kujuga, kuni 20 cm pikad, voldilised, kortsulised, kurrulised, helerohelist võrvi, nii alt kui ka pealt karvased.[1] Lehtede kodarikust kerkib 10–30 cm kõrgune õisikuvarb.[3] Lehtede areng kestab kevadest suve keskpaigani, seejärel kasvab teine põlvkond lehti peale.[4]
Vars
muudaTavaliselt kerkib lehtede keskelt üks või mitu kuni 30 cm pikkust vart. Nähtavaks varreks seda siiski lugeda ei saa, kuna rao vahelt kasvades meenutab see pigem õisikuraagu.[1]
Maa-alune osa
muudaMaa all on lühike, kuid tugev harunemata juurikas koos narmasjuurtega.[1] Selle abil püsib taim mitmeaastasena mullas, kuid ei levi kaugemale.[4]
Õis
muudaErekollased, asuvad ühekülgses longus sarikataolises õisikus. Nurmenukul on nii emakad kui ka tolmukad. Tolmukate paigutusest sõltuvalt on nurmenukul kahte tüüpi õisi – see on nähtus, mida nimetatakse heterostüüliaks. Ühte sorti õitel on lühike emakakael, tolmukad nende kohal, ja teistel pikk emakakael, millest madalamal asuvad tolmukad. Mõlemad tüübid soodustavad risttolmlemist.[5] Nurmenukk on isesteriilne, mis tähendab, et sama taime õietolm sama taime emakat ei viljasta.[4] Õitsemise alguses on õied suunatud ülespoole, kuid juba õitsemise keskpaigas vajuvad need tasapisi longu, meenutades kellukaid. Õis on moodustunud kuni viiest kroonlehest, mida ümbritseb tuppõitest rohekaskollane tupp.[1] Õitseb tavapäraselt mais ja juunis.[3]
Vili
muudaRahvapärased nimetused
muudaHariliku nurmenuku tuntumad rahvapärased nimetused on käekaatsad, kanavarvas, taevavõti, kikkapüks.[1]
Lisaks nendele on Eestis registreeritud üle saja rahvapärase nimetuse.[6] Raamatus "Eesti taimenimetused'' on neid kirjas 208 – ilmselt rohkem kui ühelgi teisel taimel.[1] Muid rahvapäraseid nimetusi: kikaspüksi, kikkahain, kikkakaadsa, kikkapöksi, kikkapoksi, kukekäekaats, kulupüks, kurekaats, käekalts (käekalsad), käekolnõ, käolill, kääkaartses, nattalill, piimapisar, sõrmkinnas jt.[7]
Enamik neist nimetustest iseloomustab nurmenuku õhulisi torujaid kuni kellukakujulisi õietuppesid või kollaseid säravaid ja kuldsete võtmete kimpu meenutavaid õisi.[1] Siiski on mõne nimetusega seostatud pükse ja kaatsasid, lisaks on rahvapärastele nimetustele inspiratsiooni pakkunud sõrmkindad või ka kanajalad.[4]
Levik
muudaHarilik nurmenukk on levinud Euroopas ja Lääne-Siberis ning üksikutes Kesk- ja Lääne-Aasia piirkondades.[8]
Harilik nurmenukk kasvab kuivadel ja mõõdukalt niisketel rohumaadel. Eestis, täpsemalt lääne- ja põhjaosas üsna sageli kuivadel lubjarikastel muldadel.[3] Sageli kasvab nurmenukk massiliselt niitudel, karjamaadel või hõredates metsades.[1]
Keemiline koostis
muudaNurmenuku juurtes ja juurikates leidub ligikaudu 5–10% beetaamüriinitüüpi triterpenoidseid saponiine. Neid nimetatakse taime ladinakeelse nime järgi ka primulasaponiinideks, mille aglükoonideks on primulageniinid. Primulageniinide glükooni koostise moodustavad omakorda ramnoos, glükoos, galaktoos ja glükuroonhape. Lisaks saponiinidele leidub juurestikus vähesel määral eeterlikke õlisid (0,08%) ja fenoolglükosiide (primulaveriini ja primveriini).[8] Õites leidub saponiine (kuni 2%), flavonoide, eeterlikke õlisid, karotenoide, tanniine jm. Lehtedes leidub saponiine (2–5%), flavonoide ja erakordselt palju C-vitamiini (peaaegu 6%).[3]
Konsortsium
muudaNurmenukku tolmeldavad peamiselt mesilased ja kimalased. Nurmenukulehtedest toituvad nurmenukuliblika röövikud.
Kasutamine
muudaNurmenuku õitel on tugev lõhn, mis meelitab kohale arvukalt tolmeldavaid putukaid ja seetõttu on nurmenukk ka meetaim. Nurmenuku noored lehed kõlbavad süüa. Neid võib tarvitada värskelt salatina,[9] kuivatatult on nurmenuku lehed ja õied mitmesuguste alkohoolsete jookide maitse- ja värvaineks. Taimest tehtud tee on ilusat kuldset või oliivrohelist värvi. Nurmenuku lehed ja õied sisaldavad väheses koguses saponiine, lehtedes on ka palju C-vitamiini. Lehtedest saadav C-vitamiin aitab kaasa inimorganismi tugevdamisele, soodustades külmetushaigustest tervenemist.[1]
Kogumine
muudaDroogiks kasutatavaid juuri ja juurikaid kogutakse tavaliselt sügisel või varakevadel. Õisi koos õietuppedega nopitakse ettevaatlikult õitsemise ajal mais ja juunis.[10] Lehti varutakse enne õitsemist või õitsemise ajal, harvem pärast õitsemist.[3]
Droogina
muudaDroogina kasutatakse nurmenuku juurikat koos juurtega (Primulae rhizoma cum radicibus, Primulae radix).[8] Lisaks kasutatakse ka õisi (Primulae flos, Primulae flos cum calycibus) koos lehtedega (Primulae folium).[11]
Nurmenuku õisi, lehti ja risoomi koos juurtega kasutatakse ravimina. Põhitoimena tuntakse juurestiku köhavastast, röga lahtistavat ja põletikuvastast toimet.[1] Siinkohal peab ka arvesse võtma, et lisaks juurtele on hea köhavastane ja bronhiiti leevendav toime ka õitel ja lehtedel. Neid peetakse lausa juurtest ohutumaks. Toime aluseks on keemilisse koostisse kuuluvad saponiinid, mis ärritavad limaskesti. Mao limaskesta ärritus suurendab sülje- ja bronhiaalnäärmete eritust ning vedeldab röga.[10] Maapealsetel osadel on ka tugev urineerima, higistama ajav ja rahustav toime. Rahustav toime on omane õitele.[3] Vähem tuntakse taime välispidist kasutamist mähistena või loputusvedelikena, mis aitavad leevendada näopunetust, toniseerida näonahka ja leevendada peanaha haigusi. Juurikatest ja juurtest valmistatud keedis stimuleerib ka juuste kasvu.[10]
Kõrvaltoimed ja vastunäidustused
muudaJuurestiku üleannustamise korral võib esineda iiveldust, kõhulahtisust ja oksendamist. See on ka üks põhjus, miks rasedatel, imikutel ja väikelastel, aga ka maopõletiku ja haavandtõve korral tuleks nurmenuku kasutamist vältida.[3] Nurmenukuõitest valmistatud vesitõmmis võib veidi ärritada seedekulglat, kuid sagedamini tekitab see nahale allergilisi nähte.[1] Tasub ka meelde jätta, et juurte vesitõmmis võib olla ebameeldiva maitsega.[3]
Ohutuma kasutamise nipid
muudaKöhavastane toime on tugevam juurtel, kuid samas tekitavad need ka rohkem kõrvaltoimeid.[3]
Õite vesitõmmis on meeldivama maitsega siis, kui lasta sellel tõmmata 2–3 minutit, kuid sel juhul on ka toime nõrgem.[3]
Lehtede vesitõmmis tuleks eelistatult valmistada klaas- või portselananumas ning juua võimalikult kiirelt pärast valmistamist.[3]
Kui kõrvaltoimetest esineb maoärritust või iiveldust, siis edasist tarvitamist vähendada või koguni tarvitamine lõpetada.[3]
Kui esimese 3–5 päeva jooksul droog ei mõju, tuleks droogi kasutamine lõpetada.[3]
Retsepte
muudaKange vesitõmmis juurtest
muuda1 spl peenestatud droogi valada üle 1 kl keeva veega. Keeta nõrgal tulel 10–15 minutit. Seejärel lasta jahtuda ja kurnata. Tarbida 1 spl 3–4 korda päevas köha ja bronhiidi korral.[3]
Lahja vesitõmmis juurest
muuda0,2–0,5 g (kui 1 tl vastab 3,5 g) peenestatud droogi valada üle 1 kl külma veega. Seejärel kuumutada keemiseni, lasta 5 minutit seista. Pärast kurnamist juua lonkshaaval 1–3 klaasi päevas.[3]
Vesitõmmis õitest või lehtedest
muuda2 tl peenestatud droogi (1 tl vastab ligikaudu 1,3 g) jätta 1 kl keeva veega 10–15 minutiks või 45 minutiks seisma. Pärast kurnamist juua lonkshaaval 1–3 klaasi päevas.[3]
Alkoholitõmmis juurtest või õitest
muudaPeenestatud juurtest droog jätta suletud anumasse 70% piiritusega vahekorras 1:5 7 päevaks seisma. Õite puhul oleks vaja 25% piiritust vahekorras 1:10. Juurte tõmmist aeg-ajalt loksutada, kurnata ja see järel võtta 0,5 tl 2–3 korda päevas. Õitest tõmmist võtta 1–2 tl veega lahendatult 3 korda päevas köhavastase ja kergelt rahustava vahendina.[3]
Koostoime muude taimedega
muudaNurmenukku võib kombineerida näiteks palderjaniga une soodustamise eesmärgil. Tuntud on ka koostoime üheksavägisega, mis aitab kopsu- ja hingamisteede haiguste korral. Nurmenukku kasutatakse koos pärnaõite ja piparmündilehtedega kehatemperatuuri normaliseerimiseks. Nõmm-liivatee ja männikasvudega koos kasutades võib nurmenukk avaldada toimet hingamisteede haigustele. Väheneb ka peavalu ja raskustunne peas.[9]
Viited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Ain Raal, Mikk Sarv, Kristel Vilbaste (2018). Eesti ravimtaimed. Tallinn: Varrak. Lk 296–300.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Nurmenukk, kikkapüks, kanavarvas, taevavõti | kodutohter.ee". kodutohter.ee. Vaadatud 4. mail 2023.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 Ain Raal (2003). Taimedes talletuv tervis. Valgus. Lk 121–123.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Toomas Kukk (2015). 101 Eesti lille. Tallinn: Varrak. Lk 120–121.
- ↑ Seppo Vuokko, Jorma Peiponen (2007). Põhjamaa taimed. Helsinki: Otava. Lk 57.
- ↑ Vilberg, Gustav 1933. Eestikeelsetest taimenimedest ja nende tekkimisvõimalusist: Nurmenuku nimesid Eestis. Eesti Kirjandus 27(7): 339–347.
- ↑ Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Tallinn: ETA Emakeele Selts, lk. 505–509.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Ain Raal (2016). Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 500–502.
- ↑ 9,0 9,1 Kaljo Mandre (1999). Saialillesuvi. Tallinna Raamatutrükikoda OÜ. Lk 18–19.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 M.Otter, L.Nurmand (1994). Tervis ja ilu taimedest. Tallinn: Valgus. Lk 139–141.
- ↑ Ain Raal,"Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 744–745, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
Välislingid
muuda |
Vikisõnastiku artikkel: harilik nurmenukk |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik nurmenukk |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Nurmenukk |
- Harilik nurmenukk andmebaasis eElurikkus
