Norillag
Norilski parandusliku töö laager (vene keeles Норильский исправительно-трудовой лагерь, lühend Норильлаг) oli Nõukogude Liidus Krasnojarski krais GULAG-i süsteemi kuulunud paranduslike tööde laager, mis asutati 1935. aastal Norilski linna juurde rajatava Mäetööstus-Metallurgia-Kompleks ettevõtte "Norilsknikkel" metallurgiatööstuse tarbeks. Kaevandati kivisütt, vaske, nikklit ja koobaltit. Laagri vange peeti kinni poliitilistel põhjustel ja neid kasutati ära orjatööjõuna kaevandustes ja metallurgiatööstuses.
Laager alustas tegevust 25. juunil 1935 ning töötas kuni 22. augustini 1956.
Eestlased Norillagis
muudaNorilski vangilaagris oli ka 1940. aastal vahistatud ja 22. Eesti Territoriaalsest Laskurkorpusest pärinevaid Eesti sõjaväelasi.
1942. aastal lasid Nõukogude võimuorganid fabritseeritud süüdistuse alusel maha 40 sõjaeelse Eesti kõrgemat ohvitseri, keda süüdistati Nõukogude riigi vastase vandenõu organiseerimises. Algselt oli vandenõus süüdistatute nimekirjas 41 meest, kuid üks (Helmut Andreas Piisa, 1901-1941) suri Norillagis enne kohtuotsuse täideviimist. Süüdistuse kohaselt olid kolonel Raidna ja tema lähedased sõbrad kolonelid Ahman, Raud, Vernik, Karing, Tombak ja Lango kavandatava riigipöörde (Eesti aladel Nõukogude võimu kukutamise) organisaatorid, Raidna oli mitmete meeste tunnistuste kohaselt selle initsiaator. Esimesena mainis ülekuulamistel Nõukogude vastast vandenõu, selles osalejaid ja Raidna rolli selle organiseerimises augustis 1941 Moskvas üle kuulatud Brede, Raidna kuulati esimest korda üle alles 11. septembril 1941.
Ülekuulamisprotokollide kohaselt ootasid mehed sakslaste rünnakut NSV Liidule (mille kavandamisest endise luureosakonna ohvitserid olid juba teadlikud), et samal hetkel viia läbi riigipööre ja võtta Eesti riigi valitsemine eestlastele tagasi. Plaani kohaselt kavatseti vastavalt olukorra arenemisele ühineda kas Suur-Soomega (koos Karjalaga) või Suur-Saksamaaga. Plaan sai konkreetsema kuju novembris 1940, mil 22. laskurkorpuse staabi ohvitserid koliti endisesse Sõjaministeeriumi hoonesse ja Nõukogude korra vastaselt meelestatud mehed töötasid kas samades või lähestikku asuvates kabinettides, kus oli võimalus asja omavahel (sageli Raidna kabinetis) arutada. Selleks ajaks jõuti veendumusele, et üksi nad riigipöördega hakkama ei saa ja abi tuleb otsida ka väljastpoolt, suure tõenäosusega Saksamaalt, kelle sõjalised jõud olid nagunii ida poole teel.
Riigipöörde plaanist olid lisaks nimetatud meestele ülekuulamisprotokollide ja tunnistajate ütluste kohaselt teadlikud ka laialisaadetud Kaitseliidu endine ülem kindralmajor Jaan Maide, kes pidi organiseerima vajalikuks hetkeks lojaalsed mehed ja punastest puutumata jäänud relvad; Raidna lähedased sõbrad kolonel Mart Tuisk, kindralmajor Johannes Soodla ja kindralmajor Herbert Brede, tollane Saksa saadik Eestis Hans Frohwein, Eesti esindaja Berliinis Rudolf Möllerson, saatkonnaga ühendust pidanud major Nikolai Riiberk, Raidna lähedane sõber kolonel Ludvig Jakobsen, Raidna koolivennad Reaalkoolist major Ain Mere ja diplomaadist poliitik Karl Selter, jpt. Viimane pidi plaani õnnestumise korral riigi juhtimise enda peale võtma. NKVD kaastööliste ja agentide hilisemate tunnistuste kohaselt jälgiti paljusid kõrgemaid ohvitsere üle Eesti juba 1939. aastast, süüdistusmaterjali hakati koguma pärast atesteerimist Punaarmees 1940, lisandusid salakaebused ohvitseride Nõukogude-vastase tegevuse kohta (nt Brede koduabiline Michelson, 140. laskurpolgust vabatahtlikult end agendiks pakkunud K. Aid (snd 1918, agent "Kadak"), väidetavalt ka 180. Eesti Laskurdiviisi staabi 1. osakonna ülema asetäitja Mere ehk oktoobris 1940 värvatud agent "Müller", kuigi Mere tegutses hiljem täpselt ohvitseride kokkulepitud plaani kohaselt sakslaste poolele üle minnes ja venelastele palju kahju tekitades). Ohvitserid küüditati umbes nädalapäevad enne sakslaste rünnakut juunis 1941.
29. juunil 1942 lasti Norillagis Nõukogude võimu poolt maha 40 sõjaeelse Eesti kõrgemat ohvitseri: kolonel Herbert Raidna, kolonel Eduard Ahman, leitnant Alfred Alekõrs, major Voldemar Andresen, kolonel Herbert Grabbi, kolonel Johan Haljaste, kolonel Jüri Hellat, major Feliks Jänes, leitnant Arnold Kahu, major Rober Kald, kolonel Voldemar Karing, kapten Rein Kivimägi, major Arvid Kongas, vanemleitnant Mart Kull, kapten Feliks Kull, kapten August Kõdar, kolonel Troadi Lango, leitnant Elmar Lehola, vanemleitnant Arnold Loit, vanemleitnant Arnold Luha, leitnant Hans Niitsoo, leitnant Paul Oja, kapten Helmuth Palm, nooremleitnant Aleksander Pürgvee, kapten Hans Pütsepp, kapten Artur Rahuorg, kolonel Johannes Raud, kolonel Johannes Reinola, vanemleitnant Boris Taar, vanemleitnant August Teder, leitnant Alfred Tiru, kolonelleitnant Rein Tomback, vanemleitnant Mihkel Saarma, leitnant Aleksander Samel, kapten Johannes Sillaste, major Voldemar Simonlatser, vanemleitnant Otto Soomer, vanemleitnant Mihkel Uudelt, kapten Enn Vakkur, kapten Ernst Õunapuu.
Kõik tapetud ohvitserid, ka Raidna, rehabiliteeriti 1990. aastate alguses Nõukogude Liidu lagunedes. Toimikud olid salastatud veel 1989. aastal.