Moraalne motivatsioon

Moraalne motivatsioon on moraaliotsustustest tulenev motivatsioon toimida nendele vastavalt. See on normatiivse motivatsiooni erijuht.

Moraalne motivatsioon pakub erilist huvi ja vajab seletust sellepärast, et moraal kaldub olema subjekti väärtuste ja eelistustega vastuolus. Moraalifilosoofiat huvitab moraaliotsustuse ja motivatsiooni seos. Huvi pakub ka see, miks moraaliotsustused mõnikord ei motiveeri. Erinevad vaated moraalse motivatsiooni kohta on seotud erinevate vaadetega moraalisemantika ning moraali loomuse kohta.

Tavaliselt oleneb motivatsioon moraaliotsustustest nii, et moraaliotsustuste muutumine muudab ka motivatsiooni. Motivatsioon, millest jutt on, ei pruugi olla kuigi tugev. Tavaliselt peetakse moraalset motivatsiooni enamasti regulaarseks ja usaldatavaks, aga selles on ka kaheldud.

Moraalne motivatsioon ja moraalsed omadused

Paistab, et moraaliotsustustega väljendatakse moraaliuskumusi, omistades tegudele ja asjade seisudele moraalseid omadusi. Sellepärast võidakse püüda moraalset motivatsiooni seletada, viidates neile omadustele. Võib-olla moraaliotsustused motiveerivad meid usaldatavalt sellepärast, et moraalsed omadused (õigsus, headus) motiveerivad meid ise, kui me neid märkame. John Leslie Mackie (1977) kritiseerib sellist pilti, rünnates objektiivset eetikat. Kõige näitlikumal kujul esineb see Platonil, kelle järgi ideed, eriti hüve idee, on vaimuvälised reaalsused, mille teadmine (nägemine) ütleb, mida teha, ning ka tagab selle tegemise, kaaludes üle vastupidised kalduvused. Mackie tõlgenduses tekib Platoni pildis moraalne motivatsioon otseselt ja täielikult moraalsetest omadustest enestest, ilma et oleks tarvis lisamotivatsiooni. Nende motiveerimisvõime on täiesti seesmine, see ei sõltu inimese soovidest ega dispositsioondest. Nad kaaluvad üles igasuguse muu motiivi. Inimese poolt on tarvis ainult nende märkamist ja taipamist.

Mackie omistas Platonile olemasoluinternalismi, mille järgi teatud normatiivse staatuse ja motivatsiooni vahel on paratamatu seos (Stephen Darwall, Impartial Reason, lk 51–53). Näiteks ei saa asjade seis olla hea, kui see ei saa motiveerida (mitte tingimata üleskaaluvalt). Kui inimene märkab midagi ja see ei motiveeri teda, siis ceteris paribus see ei ole hea. Mackie kirjelduse järgi tekitavad objektiivsed väärtused üleskaaluva motivatsiooni, nii et tegu on olemasoluinternalismi eriti tugeva versiooniga. Olemasoluinternalismi teine versioon peab motiveerimisvõimet sõltuvaks eelnevalt olemasolevast soovist.

Põhjenditeinternalismi (selle tuntuim esindaja on Bernard Williams (1981)) järgi on paratamatu, et kui inimesel on põhjend tegu teha, peab ta saama olla motiveeritud seda tegema. Williamsi järgi peab inimesel selleks, et olla motiveeritud, olema soov. Kui mingi kaalutlus inimest tema praeguste soovide (motivatsioonikomplekti) juures ei motiveeri, ei saa see olla tema teo põhjend. Nii et paratamatu seos normatiivse staatuse ja motivatsiooni vahel on vastupidise suunaga kui Mackie Platonil. Mackie järgi saaksidki objektiivsed väärtused motiveerida ainult nii nagu Platonil.

Mackie väitel väljendavad moraalilaused, mida lausutakse moraaliotsustuste tegemisel, tegelikult propositsioone just selliste objektiivselt ettekirjutavate omaduste kohta, mistõttu moraaliotsustused võivad olla tõesed või väärad, nii et moraalikognitivism kirjeldab moraaliotsustuste tähendust õigesti. Kui moraalijutt on kognitivistlik, näib see eeldavat moraalirealismi, mille järgi moraaliotsustustel ja moraaliuskumustel on tõeväärtus ja mõned neist on sõnasõnaliselt tõesed . Aga Mackie järgi moraalijutt presuponeerib objektiivselt ettekirjutavate omaduste olemasolu, ja see presupositsioon on väär (tegu oleks veidrate ainulaadsete entiteetidega; veidrusargument). Moraalijutt on süstemaatiliselt ekslik. Mackie lükkab moraalirealismi tagasi, kombineerides kognitivistlikku moraalisemantikat veateooriaga.

Enamik filosoofe ei nõustu Mackie väidetega moraalse motivatsiooni ja objektiivsete moraalsete omaduste iseloomu kohta, samuti eeldusega, et moraali nõuetest arusaamine tekitaks üleskaaluva motivatsiooni nende järgi toimida, ja püüdega seletada moraalset motivatsiooni moraalsete omadustega. Christine Korsgaard leiab siiski, et on olemas "objektiivselt ettekirjutavaid" entiteete, mis nii ütlevad, mida teha, kui ka panevad seda tegema, nimelt inimesed ja teised loomad. Enamik filosoofe seda väidet hästi ei mõista. Igatahes ei pea moraalirealistid ega moraaliobjektistid tingimata olema seisukohal, et kõigil, kes moraaliomadusi märkavad, tekib olenemata asjaoludest (sealhulgas teistest teadmistest ja motiividest) kohe üleskaaluv motivatsioon. Võib olla tegu näiteks ajutise irratsionaalsuse või tahtenõrkusega või ülesaamatute motiividega. Ükski usutav moraalse motivatsiooni teooria ei saa neid asju ignoreerida. Ja moraalifaktide motiveerivust ei pea tingimata pidama üleskaaluvaks. Praktiliselt ükski moraalifilosoof ei arva, et moraalne motivatsioon oleks tavaliselt ülekaalukas.

Moraaliotsustused ja motivatsioon

Tavaliselt on moraalset motivatsiooni püütud seletada moraaliotsustuste loomuse kaudu. Võib-olla moraaliotsustustele on omane, et neid ei saa teha, ilma et üldse mingit motivatsiooni tekiks. Sellise lähenemise puhul tekib kaks küsimust. Kas moraaliotsustused motiveerivad paratamatult või kontingentselt? Kas moraaliotsustused motiveerivad ise või mõne soovi või muu konatiivse seisundi vahendusel?

Kas moraaliotsustused motiveerivad iseenesest?

Juhul, kui moraaliotsustused pole representatsioonid, siis nad saavad motiveerida, ka iseenesest. Moraalimittekognitivismi järgi väljendavad moraaliotsustused soove või teisi konatiivseid seisundeid. See seletab moraaliotsustuste seost motivatsiooniga: need väljendavad motiveerivat seisundit, mis inimesel juba on.

Probleem tekib siis, kui pidada moraaliotsustusi miraaliuskumuste väljenduseks, sest seos uskumuse ja motivatsiooni vahel pole selge. See on üks moraalipsühholoogia põhiprobleeme. David Hume'i järgi motivatsiooni jaoks uskumusest ei piisa, vaid on tarvis ka soovi või muud konatiivset seisundit. Seetõttu vajab moraalne motivatsioon peale moraaliuskumuse ka eelnevalt olemasolevat soovi või muud konatiivset või seesmiselt motiveerivat seisundit. Humeaanlus on tänapäeval valdav. See on ühitatav nii kognitivismi ja moraalirealismi kui ka vastupidiste positsioonidega. Moraalirealistidest on seda pooldanud näiteks Michael Smith (1994) ja Peter Railton. Seda, et moraaliuskumus võib iseenesest motivatsiooni tekitada, on väitnud näiteks Thomas Nagel, John McDowell, Mark Platts (1980), David McNaughton, Jonathan Dancy, Thomas Scanlon ja Russ Shafer-Landau (2003).

Hume'i positsiooni vastased vaidlevad selle üle, kuidas ja mis tingimustel moraaliuskumus iseenesest motiveerib. Ühed leiavad, et moraaliuskumus iseenesest motiveerib mingil määral otseselt. Teiste arvates tekitavad moraaliuskumused soove, mis seejärel motiveerivad (vähemalt mingil määral) koos neid tekitanud moraaliuskumustega. Mõned vooruseetikud väidavad, et ainult moraaliuskumus, mis on seatud ideaaliga või olukorrast täieliku arusaamisega laiema arusaamise valguses, kuidas elada, tekitab inimesel paratamatult motivatsiooni toimida niisuguse moraaliuskumuse kohaselt. Niisuguste vaadete pooldajad möönavad, et inimesed sageli pole motiveeritud toimima ega toimi nii, nagu nende uskumused ette näevad; nad panevad selle tunnetuslike ebaõnnestumiste arvele.

Hume'i vaate pooldamine ei too iseenesest kaasa konkreetset seisukohta selle kohta, mis laadi soovid moraalse motivatsioonini viivad. Seda rolli võivad ühe uskumuse puhul täita erinevad soovid, näiteks soov, et temast hästi arvataks, soov edendada oma huvisid või soov edendada nende heaolu, kellest ta hoolib. Paljud ütlevad siiski, et kontingentsetest soovidest on vähe, sest tuleb seletada, kuidas ollakse usaldatavalt tegema seda, mida usutakse end pidavat tegema. Seletada tuleb muu hulgas seda, miks motivatsioon usaldatavalt nihkub, jälgides muutusi moraaliuskumustes. Selleks võidakse apelleerida mingitele konkreetsetele soovidele või inimpsühholoogia sügavatele omadustele.

Üks argument Hume'i pildi kasuks ütleb, et kui uskumustest motiveerimiseks piisaks, siis peaks ühtede ja samade uskumustega inimesed olema ühtemoodi motiveeritud, mis pole tõsi. Aga Hume'i pildi vastased väidavad vastu, et uskumustes võivad ikkagi olla mingid erinevused ja asi võib olla ka selles, et võistlevad motiivid kaaluvad moraaliuskumuste tekitatud motiivid üles.

Teine argument Hume'i pildi kasuks toetub Bernard Williamsi (1981) põhjenditeinternalismile (kui inimesel on põhjend mingit tegu teha, siis ta paratamatult saab olla motiveeritud seda tegema). Ühe konkreetsema versiooni järgi on inimesel põhjend mingit tegu teha ainult juhul, kui tal on soov seda teha või saavutada seda tehes mingi eesmärk. Kui põhjenditeinternalism on õige, siis juhul, kui inimene teeb õigesti otsustuse, et tal on põhjend mingit tegu teha, siis tal peab juba enne olema soov. Hume'i vaate vastased lükkavad mõnikord tagasi ka põhjenditeinternalismi. Aga isegi juhul, kui põhjenditeinternalism on õige, väidavad nad vastu, et on võimalik, et kõigi moraaliotsustustega ei kaasne otsustus, et teo tegemiseks on põhjend. Võib-olla näiteks ei teadvustata seost selle vahel, mida on õige teha ja mida on alust teha; või siis arvatakse, et tõdedest moraalselt õigete tegude kohta ei järeldu tõed selle kohta, mida on alust teha. Seetõttu on ikkagi võimalikud moraaliuskumused ilma eelnevalt olemasoleva soovita.

Kolmas argument Hume'i motivatsiooniteooria vastu viitab sellele, et uskumused ja soovid erinevad vastavuse suuna poolest (uskumused püüavad vastata maailmale, soovid on suunatud maailma muutmisele). Sellepärast uskumustest ei saa järelduda soovid. Uskumust peavad mõjutama tõendid selle propositsioonilise sisu tõesuse või vääruse kohta; see, et tõsiasjad ei vasta uskumusele, räägivad uskumuse vastu. See, et tõsiasjad ei vasta soovile, ei pruugi rääkida soovi vastu. Seetõttu nõuavad vähemalt mõned Hume'i vaate vastased positsioonid vaimuseisundeid, millel on mõlemad suunad korraga, sest nad on ühtaegu representatsioonilised ja motivatsioonilised. Hume'i positsiooni vastased väidavad vastu, et nende pildis ei pea sellist ebasidusust olema: näiteks vooruslik subjekt "usub", et teatud asjade seisule tuleb kaasa aidata, ja "soovib", et see kutsutaks esile.

Hume'i motivatsiooniteooria vastased viitavad mõnikord moraalse motivatsiooni fenomenoloogiale: kui küsida inimeselt, kes suure kiusatusega võideldes ikkagi toimib nii, nagu tema meelest on moraalselt õige, miks ta nii tegi, siis ta ei räägi soovidest, vaid oma uskumusest, et see on õige tegu. (Hume'i teooria pooldajad väidavad vastu, et niisugused teated iseenda kohta pole usaldusväärsed.) Kogemus näitab, et kuigi teod tekivad sageli soovidest, tekivad need mõnikord hinnangulistest uskumustest. Shafer-Landau tõi ka väljastpoolt moraali valdkonda näiteid, kus motivatsioon tundub tulenevat uskumusest. Näiteks võib keegi end uskuma panna, et tal on soov, mida tal tegelikult pole, ning see võib tal tekitada motivatsiooni. Hume'i vaate pooldaja peab seletama, miks me teeme valikuid, mis toovad kaasa tüütuid, isegi valulisi elamusi, mida keegi nende endi pärast ei soovi. Hume'i väite pooldaja on nähtavasti sunnitud viitama mõnele soovile, mida me seejuures püüame täita. Aga see seletus ei ole usutav, kui me oleme oma soovide kohta eksiarvamusel. Shafer-Landau leiab, et pole põhjust eelistada niisugust seletust lihtsamale seletusele uskumuste abil. Hume'i vaate pooldajad seevastu ei pea niisugust seletust lihtsaks, sest uskumustel ja soovidel on erinev vastavuse suund. Shafer-Landau toob niisuguse näite: inimene arvab, et ta tahab juristiks saada, aga õppimine teda ei motiveeri; suvel töötab ta puusepana ning avastab, et armastab seda tööd, ning jätab juura õppimise pooleli. Seda siis tõlgendatakse nii, et ta arvas ekslikult, et tal on soov juristiks saada. Hume'i vaate pooldajad leiavad, et loomulikum on asja seletada nii, et ta soovis küll juristiks saada või vähemalt juurat õppima minna, aga ta ei teadnud, kuidas see hakkab olema; kui ta seda teada sai, siis tal kadus soov ära. Või kui ta tõesti pettis end selles, et tal on soov juristiks saada, siis teda ikkagi ei motiveerinud ainult uskumus, vaid mõni sügavam, võib-olla mitte päris teadlik soov, näiteks soov vanematele meele järele olla või soov saada prestiižikas või tulus töö.

Pole selge, kas see vaidlus on mõisteline ning seda saab lahendada näiteks uskumuse ja soovi mõiste analüüsi teel, või empiiriline või teoreetiline, nii et seda tuleb lahendada agentsuse, normatiivsuse ja vastutuse loomust uurides.

Internalism ja eksternalism

Kas moraaliotsustused motiveerivad paratamatult või kontingentselt? Kui kontingentselt, miks siis seos moraaliotsustuse ja motivatsiooni vahel tundub nii tugev ja usaldatav?

Otsustusinternalismi järgi on siira moraaliuskumuse ja kas õigustavate põhjendite või motiivide vahel paratamatu seos: kui inimene teeb siira otsustuse, et ta peab teatud tegu tegema, siis tal on põhjend või motiiv seda tegu teha. Otsustusinternalism erineb olemasoluinternalismist, mille järgi on paratamatu seos teatud normatiivse staatuse omamise ja motivatsiooni vahel: kaalutlus saab olla näiteks põhjend või õigekstegev ainult juhul, kui ta saab motiveerida.

Otsustusinternalismi järgi ei saa inimene moraalset otsustust siiralt teha, ilma et ta oleks vähemalt mingil määral motiveeritud selle otsustuse kohaselt tegutsema. Otsustusinternalism võib olla nõrgem või tugevam vastavalt sellele, kas moraaliotsustuse ja motivatsiooni seost peetakse tühistatavaks ja kui tugevaks motivatsiooni peetakse. Tugevaks otsustusinternalismiks võiks pidada seisukohta, et inimesel, kes teeb siira moraaliotsustuse, on üleskaaluv motivatsioon selle järgi toimuda. Mackie arusaam objektiivsetest moraalsetest omadustest kätkeb tugevat olemasoluinternalismi, mis on suguluses tugeva otsustusinternalismiga. Tänapäeva moraalifilosoofid ei kaldu pooldama ka tugevat otsustusinternalismi. Rohkem pooldajaid on "nõrgal otsustusinternalismil", mille järgi vastuolus olevad soovid võivad moraalse motivatsiooni üles kaaluda ning näiteks depressioon ja tahtenõrkus võivad selle tühistada. Michael Smith (1994) pooldab veel nõrgemat otsususinternalismi, "praktilisusnõuet", mille järgi paratamatu seos moraaliotsustuse ja motivatsiooni vahel on vähemalt heal ja tugeva tahtega inimesel.

Otsustusinternalism seletab hästi moraalse motivatsiooni usaldatavust, sealhulgas selle usaldatavat reageerimist moraaliotsustuse muutumisele. See seletusjõud on ka argument otsustusinternalismi kasuks. Otsustusinternalistidel on igatahes tarvis esitada selline moraaliotsustuste sisu teooria, mis väidetavat paratamatut seost moraaliotsustuse ja motivatsiooni vahel mõista aitaks.

Otsustuseksternalism eitab paratamatut seost moraaliotsustuse ja motivatsiooni vahel; see seos on alati kontingentne, kuigi see võib põhineda inimloomuse sügavatel omadustel. Eksternalist peab moraalset motivatsiooni seletama teistmoodi kui internalist. Michael Smithi järgi ei peaks ta seda seletama mitte moraaliotsustuste sisuga, vaid hea ja tugevatahtelise inimese motivatsioonidispositsioonide sisuga. Internalist ütleks, et subjekt, kes on motiveeritud tegema õiget asja, on motiveeritud tegema täpselt sedasama asja, millest räägib tema moraaliotsustuste sisu, ainult et ta ei ole motiveeritud tegema õiget asja de dicto, vaid ainult de re. Teda peab motiveerima mittetuletuslik soov või hoolimine. Seevastu eksternalist peab ütlema, et subjekti motiveerib tegema õiget asja tema kui hea inimese motivatsioonidispositsioonide sisu. Need ei saa olla mittetuletuslikud hoolimised väärtustest, mille kohta need otsustused käivad, sest motivatsioon muutub, kui otsustused muutuvad. Kui tahta seletada motivatsiooni muutumist hea inimese dispositsioonide kaudu, siis ainuke sobiv dispositsioon on motivatsioon teha õiget asja, mis see ka poleks, seega de dicto. See annab Smithi järgi ebausutava pildi, et moraalne motivatsioon on tuletuslik: see tuleneb soovist teha õiget asja koos praeguse moraaliotsustusega selle kohta, mida on õige teha. Aga hea inimene hoolib Smithi järgi õiglusest, võrdsusest ja armastatute heaolust mittetuletuslikult. Kui mittetuletuslikult hoolitakse ainult sellest, et teha seda, mis on õige, siis sellise motivatsiooni puhul on Smithi järgi tegu fetiši või moraalse pahega. Siis on subjekt võõrandatud moraali tõelistest eesmärkidest.

Eksternalistid vastavad, et see, et hea inimene on motiveeritud tegema seda, mida ta peab õigeks, ei takista tal olemast mittetuletuslikult motiveeritud otsesest hoolimisest näiteks armastatute heaolust. Nad väidavad, et hea inimese motivatsioonilises dispositsioonis teha õiget asja pole midagi fetišistlikku, ja pealegi, usaldatavat seost moraalse otsustuse ja motivatsiooni vahel saab usaldatavalt seletada ka teisiti. Näiteks võib inimesel olla dispositsioon teha kohe seda, mida ta õigeks peab, või teha ükskõik mida, mis on tema otsustuse järgi väärtuslik. Sigrún Svavarsdóttiri (1999) järgi pole Smithil küll õigus, et eksternalistil ei jää muud üle kui viidata soovile teha õiget asja, aga õige eksternalistlik vaade on üsna sarnane: hea inimene hoolib sellest, mis on moraalselt väärtuslik või nõutav, st näiteks, mis on ausameelne, aus, lahke, tähelepanelik, õiglane jne. Ta ei hooli ainult ühest asjast ja ta ei võta tegu lihtsalt õigena. Ta võib sageli otseselt reageerida teise inimese lohutus- või abivajadusele. Motivatsioon olla moraalne ei vaja moraalse motivatsiooni seletamiseks, võõrast või võõrandavat mõtet, et see on õige asi, mida teha. Soov olla moraalne teostab psühholoogilise ülemineku otsustuselt, et tuleks teha teatud tegu, soovile seda teha.

Enamik eksternaliste rõhutab, et üleminekuks otsustuselt soovile või motivatsioonile on tarvis mingit konatiivset seisundit. Kõigil subjektidel ju seda üleminekut ei toimu.

Vaidlused keskenduvad sageli "amoralistile", keda tema moraaliotsustused üldse ei motiveeri neid järgima. Internalisti järgi on amoralist mõisteliselt võimatu. Internalist püüab leida sellist moraaliotsustuste sisu, et ükski ratsionaalne subjekt, kes moraalimõisteid pädevalt kasutab, ei saa teha siirast moraaliotsustust, jäädes motiveerimata. Internalistid möönavad, et moraalne motivatsioon ei pruugi olla üleskaaluv ning on tühistatav, aga kui need asjad kõrvale jätta, siis inimene, kes teeb moraaliotsustuse, jäädes motiveerimata, peab olema kas mõistete asjus ebapädev või siis ebasiiras. Eksternalistid ütlevad, et amoralist on mõisteliselt võimalik, sest teda saab kujutleda. Seejuures ei pea olema ei irratsionaalsust, mõistelist ebapädevust ega ebasiirust. Eksternalistid toovad näiteks inimese, kes ei usu, et nõutavat tegu on võimalik teha, või usub, et see tegu tooks talle palju halba või jätaks ta ilma sellet, mida ta väga igatseb. Ja üldisemalt, internalistide järgi ei tähendaks midagi skeptiku küsimus: "Milleks olla moraalne?"

Eksternalistid väidavad, et tugev, kuid kontingentne seos moraalse otsustuse ja motivatsiooni vahel on seletatav. Sigrún Svavarsdóttir püüab moraalset motivatsiooni seletada sooviga teha seda, mis on moraalselt väärtuslik või nõutav, st olla moraalne. Peter Railton viitab inimeste soovile saada oma valikuid ja käitumist õigustada erapooletumast vaatekohast. Nähtavasti on tema meelest oma osa ka tavalisematel motiividel, sest ta ütleb, et tuleb küsida, kuidas me võime eluviisi muuta, nii et moraalne käitumine oleks meie tegelike eesmärkide seisukohast regulaarsemalt ratsionaalne. David Brinki järgi on moraaliotsustuste motiveeriv jõud kontingentne, sõltudes inimeste moraalsetest vaadetest ning hoiakutest ja soovidest. Need hoiakud ja soovid võivad siiski olla inimestele suuresti ühised ning tuleneda inimloomuse kesksetest omadustest. Oletame, et kaastunne on inimestele laialdaselt omane sügav omadus, nagu väitis David Hume. Siis tõsiasi, et enamik inimesi mingil määral soovib teha seda, mida moraal nende arvates nõuab, küll kontingentne, kuid sügav. Siis saab moraalne motivatsioon olla levinud ja ennustatav, kuigi mitte paratamatu, üleüldine ega üleskaaluv.

Otsustuseksternalistid pooldavad tavaliselt ka vaadet, et moraaliotsustused ei motiveeri iseenesest. Mõned neist väidavad, et samade argumentidega, millega põhjendatakse eksternalismi, saab põhjendada ka teist teesi: asjaolu, et moraaliotsustused mõjuvad eri inimeste motivatsioonile erinevalt, viitab peale motivatsiooni kontingentsuse ka sellele, et seda vahendab mingi konatiivne seisund. Mõni otsustuseksternalist, näiteks Russ Shafer-Landau, leiab siiski, et otsustused motiveerivad ise. Shafer-Landau võivad seesmiselt motiveerivad uskumused mitte motiveerida näiteks äärmise kurnatuse, tõsise depressiooni või üleskaaluvate vastupidiste ajede korral. Shafer-Landau järgi toetab moraalse motivatsiooni niisugune tühistatavus eksternalismi, Michael Smithi järgi aga on see ühitatav internalismiga; see näitab, et internalismi ja eksternalismi piirid pole selged.

Moraalne motivatsioon ja metaeetika

Ideedega moraalse motivatsiooni kohta on toetatud moraaliantirealismi, mille järgi pole olemas moraalifakte, tõdesid selle kohta, mida moraal nõuab, keelab ja lubab. John Mackie kaitseb kognitivistlikku antirealismi, mis ühendab kognitivismi veateooriaga: kuigi eetikalaused väljendavad propositsioone objektiivselt ettekirjutavate omaduste kohta, selliseid omadusi ei ole ja me eksime oma moraaliotsustustes süstemaatiliselt.

Ka mittekognitivistlik antirealism eitab moraaliomaduste ja moraalifaktide olemasolu, kuid ühendab selle mittekognitivismiga, mille järgi moraaliotsustused ei väljenda mitte uskumusi ja propositsioone, vaid hoiakuid. Rush Shafer-Landau (2003) esitab järgmise "mittekognitivistliku argumendi": otsustusinternalismist ja teesist, et uskumused iseenesest ei motiveeri ega tekita motiveerimisvõimelisi seisundeid, järeldub, et moraaliotsustused ei ole uskumused (seega mittekognitivism ja moraalirealism on väärad). Moraalirealistid ja -objektivistid on pidanud seda argumenti arvestama. Erinevaid positsioone saab kirjeldada selle kaudu, milliseid selle argumendi eeldusi jaatatakse või eitatakse. Näiteks Peter Railton ja David Brink eitavad esimest eeldust, pooldades naturalistlikku moraalirealismi koos otsustuseksternalismiga. Seda, kas moraaliotsustuseed meid motiveerivad, määravad kontingentsed psühholoogilised asjaolud ja sisulised moraaliuskumused. Näiteks Stephen Darwall ("Impartial Reason") ja Thomas Scanlon ("What We Owe to Each Other"), pooldades moraalikonstruktivismi või moraaliratsionalismi. Moraaliprintsiibid on ratsionaalsuse või mõistuse nõuded või mõistlike sobivalt paigutatud inimeste hüpoteetilise kokkuleppe tulemus. Moraalsed põhjendid on motiveerivad kaalutlused, vähemalt kui nende üle korralikult mõeldakse, kuid nende motiveeriv jõud ei tule eelnevast soovist. Näiteks Russ Shafer-Landau (2003) eitab mõlemat eeldust, pooldades mittenaturalistlikku moraalirealismi. Moraalsed omadused ei ole naturaalsed omadused, kuigi viimased võivad neid täielikult konstitueerida. Moraaliotsustused on seesmiselt motiveerivad, kuid ei motiveeri paratamatult. Näiteks Michael Smith (1994) jaatab (teatud klauslitega) mõlemat eeldust, kuid väidab, et need pole moraalirealismiga vastuolus. Tõsiasjad selle kohta, mida me kohaselt idealiseerituna tahame soovida, annavad normatiivsed põhjendid. Selliste tõsiasjade olemasolu näitab, et mõned soovid on ratsionaalselt nõutavad. Kui me usume, et meil on normatiivne põhjend midagi teha, siis me ratsionaalselt peaksime seda tegema, ja kui me teeme otsustuse, et meil on normatiivne põhjend seda teha, siis juhul kui me oleme ratsionaalsed, on meil motivatsioon seda teha. Õige on mõiste järgi see, mida me sooviksime tegelikus maailmas teha, kui me oleksime täiesti ratsionaalsed. Kui me usume, et midagi oleks õige teha, siis ratsionaalsetena oleme motiveeritud seda tegema.

Thomas Scanlon ("What We Owe to Each Other", ptk 4) leiab, et vaidlus moraalse motivatsiooni üle on paremini mõistetav, kui käsitada seda vaidlusena põhjendite üle. Scanloni kontraktualismi järgi on tegu väär, kui selle tegemist konkreetsetel asjaoludel ei lubaks ükski käitumist reguleeriv printsiibistik, mida keegi ei saaks mõistlikult tagasi lükata informeeritud sundimata üldise kokkuleppe alusena. Moraalne motivatsioon ei nõua viitamist mingile konatiivsele seisundile. Seda, et inimesed on motiveeritud vältima vääri tegusid, saab seletada tõsiasjaga, et neil on põhjend tahta toimida viisil, mida saab teistele põhjendada, koos tõsiasjaga, et kui ratsionaalne inimene tunnistab midagi põhjendiks, siis pole tarvis rohkem seletada, miks ta peaks olema motiveeritud selle järgi toimima. Scanlon eeldab muu hulgas, et otsustused on seesmiselt motiveerivad, kontraktualismi, ja põhjendite normatiivset primaati.

Osutub, et see, kuidas me mõistame moraalse motivatsiooni küsimust ja kuidas me sellele vastame, sõltub ka metaeetilistest vaadetest.

Kirjandus

• Henry David Aiken. Evaluation and Obligation. – Journal of Philosophy, 1950, 47, lk 5–22.
• Patrick Horace Nowell-Smith. Ethics, London: Penguin Books 1954.
• Gilbert Harman. Moral Relativism Defended. – Philosophical Review, 1975, 85, lk 3–22.
• William Frankena. Obligation and Motivation in Recent Moral Philosophy. – K. Goodpaster (toim). Perspectives on Morality: Essays of William Frankena, Notre Dame, Ind: Notre Dame University Press 1976.
• Mark Platts. Moral Reality and the End of Desire. – Mark Platts (toim). Reference, Truth, and Reality, London: Routledge and Kegan Paul 1980.
• Bernard Williams. Internal and External Reasons. – Moral Luck, Cambridge: Cambridge University Press 1981.
• Simon Blackburn. Errors and the Phenomenology of Value. – Ted Honderich (toim). Morality and Objectivity: A Tribute to John Mackie, London: Routledge & Kegan Paul 1985.
• Peter Railton. Facts and Values. – Philosophical Topics, 1986, 14, lk 5–31
• Michael Smith. The Humean Theory of Motivation. – Mind, 1987, lk 36–61.
• Simon Blackburn. How to Be an Ethical Anti-Realist. – Essays in Quasi-Realism, Oxford: Oxford University Press 1987.
• Dennis Stampe. The Authority of Desire. – Philosophical Review, 1987, 96, lk 335–381.
• James Dreier. Internalism and Speaker Relativism. – Ethics, 1990, 101, lk 6–26.
• Peter Railton. Some Questions About the Justification of Morality. – Philosophical Perspectives, 1992, 6, lk 27–53.
• J. David Velleman. The Guise of the Good. – Nous, 1992, 26, lk 3–26.
• Barnara Herman. The Practice of Moral Judgement, Cambridge, Mass.: Harvard University Press 1993.
• David Copp. Moral Obligation and Moral Motivation. – Canadian Journal of Philosophy, Supplement, 1995, 21, lk 187–219.
• John Deigh. Empathy and Universalizability. – Ethics, 1995, 105, lk 743–763.
• G. Schueler. Desire, Cambridge, Mass.: MIT Press 1995.
• Michael Smith. Internalism's Wheel. – B. Hooker (toim). Truth in Ethics, Oxford: Blackwell 1996, lk 69–94.
• J. David Velleman. The Possibility of Practical Reason. – Ethics, 1996, 106, lk 694–726.
• David Brink. Moral Motivation. – Ethics, 1997, 108, lk 4–32.
• John Broome. Reason and Motivation. – Proceedings of the Aristotelian Society, Supplement, 1997, 71, lk 131–147.
• Derek Parfit. Reasons and Motivation. – Proceedings of the Aristotelian Society, Supplement, 1997, 71, lk 99–130.
• Geoffrey Sayre-McCord. The Metaethical Problem. – Ethics, 1997, 108, lk 55–83.
• Michael Smith. In Defense of The Moral Problem: A Reply to Brink, Copp, and Sayre-McCord. – Ethics, 1997, 108, lk 84–119.
• Russ Shafer-Landau. Moral Motivation and Moral Judgment. – Philosophical Quarterly, 1998, 48, lk 353–358.
• Sigrún Svavarsdóttir. Moral Cognitivism and Motivation. – Philosophical Review, 1999, 108, lk 161–219.
• Mark Timmons. Morality Without Foundations, Oxford: Oxford University Press 1999.
• Russ Shafer-Landau. A Defence of Motivational Externalism. – Philosophical Studies, 2000, 97, lk 267–291.
• David Shoemaker. Reductionist Contractualism: Moral Motivation and the Expanding Self. – Canadian Journal of Philosophy, 2000, 30, lk 343–370.
• Caj Strandberg. The Pragmatics of Moral Motivation. – Journal of Ethics, 2001, 15, lk 341–369.
• David Copp, David Sobel. Desires, Motives, and Reasons: Scanlon's Rationalistic Moral Psychology. – Social Theory and Practice, 2002, 28, lk 243–276.
• Houston Smit. Internalism and the Origin of Rational Motivation. – Journal of Ethics, 2003, 7, lk 183–231.
• Evan Tiffany. Alienation and Internal Reasons for Action. – Social Theory and Practice, 2003, 29, lk 387–418.
• Evan Tiffany. A Functional Account of Moral Motivation. – Southern Journal of Philosophy, 2003, XLI, lk 601–625.
• Ralph Wedgwood. – The Metaethicists' Mistake. – Philosophical Perspectives, 2004 18, lk 405–426.
• Robert Shaver. Sidgwick on Moral Motivation. – Philosophers' Imprint, 2006, 6/1.
• James Dreier (toim). Contemporary Debates in Moral Theory, Malden, MA: Blackwell 2006.
  • Sigrún Svavarsdóttir. How Do Moral Judgments Motivate?, lk 163–181.
  • Jon Tresan. De dicto internalist cognitivism. – Noûs, 40, 2006, lk 143–165.
• Jon Tresan. Metaethical Internalism: Another Neglected Distinction. – Journal of Ethics, 2009, 13, lk 51–72.
  • R. Jay Wallace. Moral Motivation, lk 182–196.
• Timothy Schroeder, Adina Roskies, Shaun Nichols. Moral Motivation. – John Doris (toim). The Moral Psychology Handbook, Oxford: Oxford University Press, 2010, lk 72–110.

Välislingid

• Connie S. Rosati. Moral motivation, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2016.