Vikipeedia

Võsaklaas

rohekas klaas, mida valmistati Põhja-Euroopa klaasikodades 10. sajandi lõpust 1900. aastate alguseni
(Ümber suunatud leheküljelt Metsaklaas)

Võsaklaas ehk metsaklaas on rohekas klaas, mida valmistati Põhja-Euroopa klaasikodades 10. sajandi lõpust 1900. aastate alguseni. Võsaklaasi valmistati ka Eestis.

Suur kõhukas klaaspudel valgel taustal
18. sajandi alguse võsaklaasist sibulakujuline pudel Põltsamaa ordulinnuse vallikraavist

Ajalugu muuda

Võsaklaasi (inglise forest glass; prantsuse verre de fougère; saksa Waldglass) asuti tootma 10. sajandi lõpus Mandri-Euroopas, kui muudeti klaasi valmistamise tehnoloogiat. Varem levinud soodapõhise soodaklaasi tootmine jätkus rannikualadel, kuid Põhja-Euroopas võeti räbustina kasutusele potas ehk puutuhk.[1]

Kui Lõuna-Euroopas oli klaasitootmiskeskusena esile tõusmas Veneetsia, kus valmistati pigem värvituid ja värvilisi dekoreeritud anumaid, siis Põhja-Euroopas hakkas 13.–15. sajandil klaasitootmine koonduma Kesk-Euroopa riikidesse ning esialgu keskenduti võsaklaasile.[2] Erinevalt Veneetsiast, kus 1291. aastal sunniti klaasipuhujad tuleohu pärast Murano saarele kolima[3] ning tekkis eraldatud kommuun, mis üritas varjata klaasivalmistamise oskust, olid Kesk-Euroopa võsaklaasi klaasikojad küll asulatest eraldatud, kuid rohkem laiali pillutatud. Põhja pool Alpe sai võsaklaas klaasi tarbimises seeläbi domineerivaks, seda ka Eestis.[4]

Peamised keskaegsed klaasikojad jäid tänapäeva Saksamaa, Hollandi, Austria ja Tšehhi aladele mägistesse ja metsastesse piirkondadesse. Tuntuimad klaasitootmisalad olid selle ala idaosas Böömimaa, Sileesia ja Moraavia, lõunas Spessart, Schwarzwald, Württemberg, Baieri mets ja Tirool. Põhjas olid need koondunud Weseri jõe ülemjooksule ning läänes Lorraine'i, Lõuna-Hollandisse ja Reinimaale.[2]

Võsaklaasi valmistamine oli ajas küllaltki muutumatu ning keskaja tehnoloogiaga sarnase tehnoloogiaga toodeti klaasi 18. sajandini, mõnel pool ka hiljem. 18. sajandi II poolest alates võeti kasutusele tööstuslikumad meetodid,[5] mis tõi kaasa klaasi massitootmise ning laiatarbekaubaks muutumise.[6]

Keemiline koostis muuda

Võsaklaasi valmistatakse liivast (SiO2), potasest (puutuhk, K2CO3) ja lubjast (CaO). Liiv on selles segus moodustaja, potas on räbusti ning lubi toimib stabilisaatorina. Uuringud on näidanud, et (Kesk-)Euroopas eelistati keskajal pöögi-, tamme- ja hiljem ka sõnajalatuhka.[7] 17. sajandini olid levinud kõrge lubja- ja madala potasesisaldusega klaasisegud. 18. sajandist aga klaasi kvaliteet tõusis, sest hakati kasutama erinevate räbustite segu.[8]

Võsaklaasi värvus varieerub sinakasroheka, rohelise ja pruunikasrohelise vahel, mille põhjustavad ebapuhtused toormaterjalis, peamiselt liivas ja puutuhas.[9] Nendeks on enamasti raua- ja vaseühendid. Võsaklaasis sisalduvate põhiliste elementide järgi võib seda klaasi nimetada ka Si/K/Ca-klaasiks.[10]

Võsaklaasi tootmine muuda

Sulatus- ja lõõmutusahjud muuda

Võsaklaasi sulatusahjud olid üldiselt valmistatud tellistest või liivakivist ja kaetud savikrohviga. Esines ka põllukividest ja savist laotud ahjusid,[11] sellised olid ahjud näiteks Hüti klaasikojas.[12] Ajalooliste klaasiahjude kujud ja ehitusmaterjal varieeruvad, kuid neid ühendab see, et klaasi sulamiseks vajalik temperatuur jääb 1100–1200 °C juurde.[13]

 
Agricola "De re metallica" 1580. aastast kujutab töölisi tarukujulise ahju juures

Kolm levinumat kesk- ja varauusaegset klaasisulatusahju Euroopas olid mesitaru ehk lõuna tüüpi, Lorraine'i ehk prantsuse tüüpi ja põhja tüüpi klaasisulatusahi. Varaseimad ahjud olid tarukujulised, kus ahju kambrid olid horisontaalselt üksteise kohal – all põles tuli, keskel sulas klaas ja soojas jahutus- ehk lõõmutuskambris jahutati klaas järk-järgult maha. Need olid keskajal levinud islamimaades, Roomas ja mujal Lõuna-Euroopas. Mesitaru tüüpi ahju nimetatakse just seetõttu ka lõuna tüüpi klaasisulatusahjuks.[14] Nende kasutus jätkus vähemalt 18. sajandini.[15]

Põhja tüüpi keskaegsed klaasisulatusahjud olid kasutusel peamiselt Alpidest põhjas ning need olid põhiplaanilt enamasti ristkülikukujulised, kandilised või ümarkandilised-ovaalsed.[16] Neil oli silindervõlviga lagi või lihtsalt savi sisse surutud kividest vormitud lagi. Neil ahjudel oli ahi mõlemas otsas ja need olid ühendatud äratõmbelõõriga. Klaasiräbu kogumiseks oli ahjul äravool. Lõõmutusahi võis sellistel ahjudel paikneda eraldi, kuid esineb ka ahjusid, kus lõõmutusahi on sulatusahju osa. Lorraine'i ehk prantsuse tüüpi ahjudel asub suure ahju igas nurgas omaette ahi ning üldiselt on lõõmutusahi sulatusahjuga koos. Ahju külgedele jäi maksimaalselt 2–3 pinki sulatustiiglitele.[17]

 
Klaasisulatusahi 15. sajandi alguses Sir John Mandeville'i järgi, ilmselt Böömimaal

Sellistel sulatusahjudel puudusid korstnad ning suits väljus otse tööruumi. Klaasikoja laes olid õhu liikumiseks avad, kuid töötingimusi ning ahjude tõmmet see märkimisväärselt ei parandanud. Kuigi mõningaid täiendusi klaasiahjude tehnoloogias tehti, püsisid ahjud 17. sajandini suhteliselt muutumatuna.[18] Pikalt oli levinud arvamus, et Põhja-Euroopas osati kuni 17. sajandi I pooleni toota vaid rohekat võsaklaasi, sest puudusid oskused klaasi värvituks muutmiseks. Tegelikult toodeti ka Põhja-Euroopa klaasikodades hulgaliselt värvitut klaasi ka keskajal.[19]

Sulatusahjude käigus hoidmiseks kulus väga palju küttematerjali, sest neil ei lastud maha jahtuda. Võsaklaasi tootmine oli seega suure ökoloogilise jalajäljega tööstus. Tavaline oli ahjude ja klaasikodade liikumine iga paari aasta tagant, sest klaasikoda ümbritsev mets oli kütteks ja potaseks ära põletatud.[7] Mõnikord võeti sama koht hiljem uuesti kasutusele.[20]

Inglismaal keelati seetõttu 1615. aastal puidu kasutamine klaasiahjude kütmiseks. Asenduseks võeti kasutusele kivisüsi.[21] Kuna kivisüsi vajas tugevamat tõmmet, on inglise klaasikodade hooned 17. sajandist alates koonusekujulised, mis aitas tõmbele kaasa.[8]

18. sajandi lõpuks oli tänu tööstuslikule pöördele palju lihtsam saada klaasitootmiseks kvaliteetseid tooraineid, eriti räbustit, mida sai nüüd tööstuslikult toota.[22] Klaasi valmistamisel võeti kivist rullimislaudade asemel kasutusele kvaliteetsemad, metallist (malmist) ja savist alused, mis võimaldasid saada siledamat ja kvaliteetsemat klaasi.[8]

Siiski käis tootmine keskajast 19. sajandini otsekütmise põhimõttel – klaasi sulatamiseks tuli ahjus pidevalt tuld all hoida. See muutus alles 1860. aastatest vendade Friedrich ja Carl Wilhelm Siemensi leiutatud tööstuslike ahjude ning vannahjude kasutusele tulekuga.[23] Vabrikutesse seati sisse gaasigeneraatorid ja kõrgemad korstnad, mis parandasid tootmisprotsessi ja töötingimusi märgatavalt.[24] Siemensi sulatusahjud on kasutusel jätkuvalt.[25]

 
Pudelisuurauad ja pudelivormid Riihimäki klaasimuuseumis

Tööriistad muuda

Klaasitöölised kasutasid klaasi valmistamisel mõningaid järgmistest tööriistadest[26]:

  • klaasipiip klaasi puhumiseks
  • naabliraud ehk naablivarras
  • švakiraud (švakraud) ehk metallist või puidust tangid kuuma klaasi töötlemiseks, vormimiseks
  • hark kuumade esemete tõstmiseks
  • käärid (äärte, sangade lõikamiseks)
  • pintsetid
  • puidust kulp (sulaklaasi võtmiseks)
  • pudelisuurauad
  • tallapress (pokaali talla tegemiseks)
  • puhumispink
  • rullimislaud
  • puhumisvormid

Võsaklaasi tootmine Eestis muuda

 
Järvakandi klaasitehase Tallinna kilude purk 19. sajandi lõpust

Eestis sai klaasitootmine teadaolevalt alguse 1628. aastal Hütis, kuigi ilmselt on 1620. aastatel tegutsenud veel üks klaasikoda Pärnumaal.[27] Eestis on 17. sajandist alates olnud üle 40 klaasikoja, kuid on märkimisväärne, et 18. sajandi I poolel pole Eestis teadaolevalt olnud ühtegi klaasikoda. Hüti sulgemise järel pidid kohalikud seega tarbima välismaist klaasi, sealhulgas võsaklaasi, kuni 1740. aastal asuti Eestis Piirsalus taas klaasi tootma.[28] 18. sajandi II pool on Eestis väikeste klaasikodade hiilgeaeg, kuid 19. sajandi alguseks on suurem osa neist uksed sulgenud ning domineerima jäävad suured tööstused.[29]

Tehastest kõige pikemalt töötasid Rõika-Meleski (1792–1987), Lelle-Eidapere (1813–1928) ja Vändra (1822–1928). Ainus ajalooline klaasivabrik, mis tänaseni tegutseb, on Järvakandi (alates 1879, eri nimede all).

Kuigi 18. sajandi lõpus asuti rajama suurtööstusi ning valmistama peegelklaasi, olid tehnoloogilised uuendused küllaltki aeglased. Sarnaselt teiste Vene keisririigi klaasikodadega jäid Eesti klaasikojad tehniliselt muust Euroopast maha ning mitmeid töid tehti jätkuvalt käsitsi.[30] 1770. aastatel asuti Laasme ja Altnurga klaasikodades lihtsa puutuha asemel kasutama puhtamat potast, mis tõstis valmistatud klaasi kvaliteeti märgatavalt.[28]

19. sajandil võttis toorklaasi sulatamine Järvakandis 30–35 tundi ning klaasipuhujad töötasid 12-tunnistes vahetustes, kuhu kuulusid küll puhkepausid.[31]

Aurukatlad ja gaasiküte seati Eesti klaasikodades sisse 19. sajandil. Järvakandi ahjud ehitati gaasiküttele ümber näiteks 1890. aastal. Tahvelklaasi masintootmisele mindi Eestis üle alles 20. sajandi alguses, kui Järvakandis võeti 1928. aastal kasutusele Fourcault meetod ehk täielikult mehhaniseeritud tahvelklaasi tootmine.[32]

Toodang muuda

Eesti klaasikodades toodeti võsaklaasist tahvelklaasi (aknad, värvitust või peaaegu värvitust klaasist ka peeglid, klaasnegatiivide alused), eri kuju ja mõõtu pudeleid, purke, piimahapendamise kausse, kruuse, kanne, aga ka peekreid (nt mõõdupeekrid, röömerid), kaunistusi, liivakelli ning apteegi- ja laborivarustust.

Võsaklaasi leviku ulatust näitab see, et 18. sajandil on varaloendite järgi üks levinuim klaasese tallinlaste kodudes klaasist hoidiste purk, milles hoiti nii kurke kui kilusid.[33] Sellistele purkidele oli 1895. aastani spetsialiseerunud Järvakandi klaasikoda.[34]

 
Lehtse klaasivabriku (1776–1806/8) pudelimärk kirjaga "LF 1804 I 3/4 B G" – Lehtssche Fabrik 1804 3/4 pudelit, meister Gundlach

Tänu kohalikule klaasitootmisele levis ka klaasakende kasutamine, mis linnades hoogustus 17. sajandil. Taludele ilmusid esimesed klaasitud aknad 19. sajandi esimesel poolel.[35]

1774. aasta ukaas muuda

1774. aastal nõuti Vene Keisririigi Valitseva Senati ukaasiga klaasikodadelt pudelite märgistamist ettevõtte ja/või omaniku nime, valmimisaasta ja mahuga. See oli vajalik, kuna pudelite külje- ja põhjapaksus kippus varieeruma ning seeläbi varieerus ka nende maht. On arvatud, et see nõue on põhjus, miks mitmed väikesed klaasikojad 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses uksed sulgevad. Nimelt ei suutnud nad täiustada protsessi, mis tagaks pudelite terveks jäämise, kui neile kuum pudelimärk peale surutakse.[36]

Võsaklaasi arheoloogiline uurimine Eestis muuda

Tööstusarheoloogia muuda

Eestis on arheoloogiliselt uuritud mitmeid klaasikodasid. Esimesed arheoloogilised kaevamised toimusid 1958.–1961. aastal Hütis. Neid juhatas klaasikunstnik Maks Roosma.[37] Need olid Euroopa kontekstis varased tööstusarheoloogilised kaevamised ja paistsid silma interdistsiplinaarsete meetodite kasutamise poolest.[38] Lisaks 17. sajandi klaasikoja uuringutele (Hüti), kaevas Roosma Piirsalu, Rekka, Laashoone ja Gorodenka ehk Kuningaküla klaasikodade asukohtadel, mis on kõik 18. sajandi klaasikojad,[39] mis tootsid võsaklaasi.

 
Haapsalu Piiskopilinnusest leitud 17. sajandi tahulised pudelid

Peale pikka pausi toimusid arheoloogilised uuringud taas Eesti klaasikodade asemel 2010.–2012. aastal. Arheoloog Andres Tvauri juhtimisel saadi uut infot 18.–19. sajandi alguses tegutsenud Utsali, Laashoone, Laasme, Altnurga, Tõrna, Hoone ja Haava klaasikodade kohta.[40]

Esemeuurimused muuda

Hütis toodetud esemeid on käsitlenud Maks Roosma.[37] Pikemalt on kirjeldatud Haapsalu piiskopilinnusest leitud 17. sajandi võsaklaasist tahulisi pudeleid ja mõõdupeekreid, mis on tõenäoliselt valmistatud Hütis.[41] Samuti on võrreldud Haapsalust ja Pärnust leitud klaasi, kusjuures eraldi tähelepanu on pööratud võsaklaasist aknaklaasile, taarale (pudelid, purgid) ning pudelimärkidele ja klaasi massitarbekaubaks muutumisele tänu võsaklaasi kohalikule tootmisele.[42]

Toimunud uuringutest ja uurimisseisust on antud pikem ülevaade 2019. aastal.[27] Lühidalt on varasemaid klaasikodasid käsitletud ka kunstiteadlase Anne Ruussaare raamatus "Klaasimeistrid".[43]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Jackson & Smedley 2008, 117–118.
  2. ↑ 2,0 2,1 Haggrén 2014, 319.
  3. ↑ Frank 1982, 29.
  4. ↑ Reppo 2016, 100.
  5. ↑ Frank 1982, 36-38.
  6. ↑ Reppo 2016, 99-101.
  7. ↑ 7,0 7,1 Jackson & Smedely 2008, 124–126.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Crossley 2005.
  9. ↑ Jackson & Smedely 2008, 120.
  10. ↑ Gentaz et al. 2011, 291.
  11. ↑ Historic England 2018, 8.
  12. ↑ Roosma 1966, 18–19.
  13. ↑ Crossley 1967, 57, 63.
  14. ↑ Frank 1982, 27.
  15. ↑ Charleston 1978, 19.
  16. ↑ Historic England 2018, 7.
  17. ↑ Charleston 1978, 20–23.
  18. ↑ Roosma 1966, 49–50.
  19. ↑ Haggrén 2014, 320.
  20. ↑ Crossley 1967.
  21. ↑ Frank 1982, 33.
  22. ↑ Frank 1982, 37.
  23. ↑ Frank 1982, 116–119.
  24. ↑ Roosma 1966, 50.
  25. ↑ Frank 1982, 119.
  26. ↑ Mäelt 2017.
  27. ↑ 27,0 27,1 Reppo 2019b.
  28. ↑ 28,0 28,1 Reppo 2022, 147.
  29. ↑ Ruussaar 2022, 12–13.
  30. ↑ Alliksaar 2012, 74.
  31. ↑ Alliksaar 2012, 78.
  32. ↑ Ruussaar 2021, 9.
  33. ↑ Suurma 2004, 64.
  34. ↑ Ruussaar 2021, 51.
  35. ↑ Reppo 2022, 148.
  36. ↑ Roosma 1969, 74.
  37. ↑ 37,0 37,1 Roosma 1966.
  38. ↑ Reppo 2019, 216.
  39. ↑ Roosma 1969.
  40. ↑ Tvauri 2013.
  41. ↑ Reppo 2019a.
  42. ↑ Reppo 2022.
  43. ↑ Ruussaar 2022.

Kirjandus muuda

  • Alliksaar, E. (2012). Klaasipealinn Järvakandi. Järvakandi kant, Järvakandi: MTÜ Järvakandi Arendusselts.
  • Charleston, R.J. (1978). "Glass furnaces through the ages". Journal of Glass Studies, 20, 9–33.
  • Crossley, D. (1967). "Glassmaking in Bagot's Park, Staffordshire, in the Sixteenth Century". Post-Medieval Archaeology, 1, 44–83.
  • Crossley, D. (2005). "An Outline of the Manufacture of Broad Glass in England, c. 1300–1900". Verre Et Fenêtre de L'Antiquité Au XVIIIe Siècle: Actes Du Premier Colloque International de L'association Verre & Histoire, Paris-La Défense-Versailles, 13-14-15 Octobre 2005.
  • Frank, S. (1982). Glass and archaeology. Studies in archaeological science. London: Academic Press.
  • Gentaz, L.; Lombardo, T.; Loisel, C.; Chabas, A.; Vallotto, M. (2011). "Early stage of weathering of medieval-like potash–lime model glass: evaluation of key factors". Environ Sci Pollut Res Int, 18(2), 291–300.
  • Haggrén, G. (2014). "Bohemian glass in the north: producers, distributors and consumers of Late Medieval vessel glass". G. Hansen, S. Ashby & I. Baug (Toim.). Everyday products in the Middle Ages: crafts, consumption and the individual in Northern Europe c. AD 800–1600. Oxford: Oxbow Books, 319–338.
  • Historic England. (2018). Medieval and Early Post-Medieval Glassworks: Introductions to Heritage Assets. Swindon. Historic England
  • Jackson, C.M; Smedley, J.W. (2009). "Theophilus and the use of beech ash as a glassmaking alkali". Archaeology, History and Science: Integrating Approaches to Ancient Materials. Walnut Creek, California: Left Coast Press, 117–130.
  • Mäelt, T. (2017). Klaasipuhumise tööriistad. Magistritöö.
  • Reppo, M. (2016). Consuming glass vessels in medieval and postmedieval Hanseatic towns: the case of Tallinn (Reval), Estonia. Magistritöö.
  • Reppo, M. (2019a). "Kümme liitrit klaasikilde Haapsalu piiskopilinnuse käimlast ehk De la Gardie’d kui oletatav lüli Haapsalu ja Hüti vahel". Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 7–28.
  • Reppo, M. (2019b). "Slow and disconnected? The historiography of 17th–18th century glass in Estonia and the prospects of interdisciplinary research through a case study on Pärnu". Baltic Journal of Art History, 18, 211–230.
  • Reppo, M. (2022). "Lääne-Eesti ja muu maailm: võrdlevalt Haapsalu ja Pärnu klaasileidudest". Läänemaa Muuseumi Toimetised, XXIV, 140–170.
  • Roosma, M. (1966). Hüti klaasikoda. Jooni klaasimanufaktuuri tegevusest Eestis XVII sajandil. Tallinn: Kunst.
  • Roosma, M. (1969). "The glass industry of Estonia on the 18th and 19th century". Journal of Glass Studies, 11, 70–85.
  • Ruussaar, A. (2021). Klaasimeistrid. Eesti klaasitööstuse ajalugu ja toodang. Tallinn: Kirjastus Äripäev.
  • Suurmaa, L. (2004). "Tallinna saksa kaupmeeste varaloendites inventeeritud laua- ja kööginõud kultuuriajaloo allikana 18. sajandil". R. Pullat (Toim.). Vana Tallinn XV (XIX). Tallinn: Estopol, 9–154.
  • Tvauri, A. (2013). "Archaeological investigations on the sites of the glassworks of Central Estonia". Archaeological Fieldwork in Estonia 2012, 259–270.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Võsaklaas&oldid=6437009"