Švakiraud
Švakiraud (ka švakraud) on klaasi töötlemiseks kasutatav pintsetikujuline tööriist. On kahte tüüpi švakiraudu: puidust teradega (itaalia keeles parchoffi) ja metallist teradega (itaalia keeles pucella). Švakiraud koosneb vedrust, käepidemest ja teradest.[1]
;_Eesti_Ajaloomuuseum_SA.jpg)
Metallist teradega švakirauad muuda
Metallteradega švakid (itaalia keeles pucella, inglise keeles jack) pidasid kauem vastu, kuid jätsid klaasile nähtavamaid töötlemisjälgi. Kuna metall juhib hästi soojust, kaetakse mõnikord metallteradega švakiraudade käepidemed puidust kilpidega, kuid neid peab sel juhul tihti vahetama, kuna kõrge temperatuuri tõttu on oht, et puit võib põlema minna.[1]
Puidust teradega švakirauad muuda
Puidust teradega švakkide (itaalia keeles parchoffi) eeliseks oli see, et need ei jätnud klaasile töötlemisjälgi, kuid kulusid kiiremini kui metallist terad. Puidust teradega švakkide jaoks on enamasti kasutatud viljapuid, kuna need on suhteliselt pehmed, seega jätavad need klaasi peale vähe jälgi ja kuluvad aeglasemalt kui muu puit. Kuna viljapuude puit oli mõnes piirkonnas liiga kallis, hakati kasutama selle asemel tavalisest puidust terasid, mis olid omakorda kaetud ajalehepaberiga.[1] Puidust teradega švakiraudade puhul on oht, et terad võivad kõrge temperatuuri tõttu deformeeruda ja enneaegselt kuluda. Et seda vältida, leotatakse neid töö käigus pidevalt vee sees, kuid isegi siis tuleb terasid tihti vahetada.[1][2] Puidust teradega švakiraua eeliseks on ka see, et puidul on väiksem soojusjuhtivus kui metallil, ja tänu sellele ei kuumene käepidemed nii kiiresti üle.[1]
Kasutamine muuda
Švakiraudu kasutatakse klaasipuhumise ajal selleks, et töödeldava klaasi kuju muuta. Švakiraudu saab kasutada töödeldava klaasi kuju muutmiseks, puhutava klaasi klaasipiibu otsast eemaldamiseks ja klaasi ava suurendamiseks.[2] On ka eriotstarbelisi švakiraudu, mis võimaldavad teha muid töid, näiteks pudelikaela pikendada.[1]
Tootmine muuda
Varem muuda
Klaasitöötlemistööriistad on püsinud alates 1. sajandist pKr ilma suurte muutusteta.[2] Varem oli tööriistade saamine raske – neid tootsid kas külasepad või klaasitöökoja juures töötavad metallitöömehed.[1] Eestis Hüti klaasikojas on ilmselt valmistatud tööriistu kohapeal, kuna sinna telliti 17. sajandi arvepidamisraamatute järgi 174,4 kg rauda, millest osa kasutati kindlasti tööriistade valmistamiseks.[1][3] Tööriistade kohapeal tootmisele viitab ka see, et klaasikoja käsutuses oli 1649. aasta andmete järgi sepp.[3] Hüti klaasikoja arheoloogiliste kaevamiste käigus leiti sealt ka švakiraudade katkeid.[4] Tööriistu, mida kohapeal ei valmistatud, tõid endaga kaasa sisserännanud klaasimeistrid, kes olid enamasti Saksamaalt pärit.[1]
Tänapäeval muuda
Tänapäeval saab švakiraudu igalt poolt maailmast tellida, kuid sellega kaasnevad ka omad probleemid. Tootevalik on suur, kuid nende seast parima kvaliteediga ja meistri enda käe jaoks sobivate tööriistade leidmine on raske.[1]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Mäelt, Toomas. 2017. Klaasipuhumise tööriistad. EKA magistritöö.
- Roosma, Maks. 1966. Hüti klaasikoda, Tallinn: Kunst.