Müra

ebasoovitav heli
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; muusika mõiste kohta vaata artiklit Müra (muusika); väsitavate ja ebameeldivate helide kohta vaata artiklit Mürareostus; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Müra (täpsustus)

Müra on akustikas, raadiotehnikas ja andmesides ilmnevad (juhuslikud) akustilised või elektrilised võnkumised, mis häirivad signaali vastuvõttu.

Müra mõiste ajalugu akustikasRedigeeri

Müra mõiste definitsioon akustikas muutus koos akustika enda arenguga.[1] Hermann von Helmholtzi, Lord Rayleigh ja teiste 19. sajandi füüsikute jaoks oli akustika teadus, mis käsitles ainult muusikalisi helisid. Helmholtzi jaoks kasutas müra ja muusikaliste helide mõistete selgitamiseks näiteid. Oma teostes märkis taː "Tuule tekitatud hääled, veepladin ja hobuvankri krigin on näited mürast ja muusikainstrumentide tekitatud helid näited muusikalistest helidest." Seejuures tunnistas Helmholtz, et mürad ja muusikalised helid võivad tihti esineda koos, kuid pidas nende nähtuste äärmusi selgelt eristatavateks.[2] Helmholtz idealiseeris muusikainstrumentide tekitatud helisid ja väitis neid olevat täiuslikult segunemata, ühetaolised ja arvas neid olevat muutumatud kogu kõlamise vältel.[3] Sarnaselt Helmholtziga jagas Rayleigh helid muusikalisteks ja mittemuusikalisteks. Muusikalisi helisid nimetas ta lihtsuse mõttes nootideks ja mittemuusikalisi helisid müraks.[4]

Olulise muutuse tõi esimene maailmasõda, kui helisid hakati kasutama vastaste lennukite, laevade (allveelaevade) tuvastamiseks ja nende asukoha määramiseks. Muusikaliste helide asemel pidid füüsikud tegelema industriaalsete helide analüüsimisega sõjaväljadel esineva kakofoonia taustal. Seejuures hakati ka tegelema lennukite ja laevade tekitatava müra vähendamisega. Sõdade vahelisel toimusid suured edasiminekud elektroakustikas ja seeläbi sai selgeks, et Helmholtzi ja Rayleigh aegne müra defineerimine muusikalise heli vastandina pole paljudel juhtudel kasutatav. Fletcher kirjutas 1929ː “Edastades kõnet või muusikas läbi raadio või telefoni leidub alati edastatavast arusaamist segavaid teisi taustal esinevaid helisid. Neid taustal esinevaid helisid, mis takistavad soovitud helide edastamist, nimetavad insenerid müraks."[5]

KeskkonnamüraRedigeeri

Liigset ja ebameeldivat inim-, looma- või masinatekkelist keskkonnamüra, mis häirib inimeste või loomade elutegevust, nimetatakse mürareostuseks. Keskkonnamüra on inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad allikad, sealhulgas transpordivahendid. Müra allikateks võivad olla maanteeliiklus, raudteeliiklus, lennuliiklus, välistingimustes kasutatavad seadmed ning keskkonnakompleksluba vajavad ettevõtted. Põhjendamatu müra tekitamine on keelatud. Müraga seotud kaebustega on Eestis võimalik pöörduda Terviseameti poole. Juhul, kui terviseameti poolt tehtud/tellitud müratasemete kontrollmõõtmised näitavad normtasemete ületamist, tasub mõõtmiste eest müraallika valdaja. Müratasete jäämisel alla normi, tasub mõõtmiste eest Terviseamet.

Vähim inimese poolt eristatav helirõhutasemete vahe on ligikaudu 1 dB.

HeliisolatsioonRedigeeri

  Pikemalt artiklis Heliisolatsioon

Heli võib hoones levida nii õhu kaudu (õhumüra) kui tarindite kaudu (löögimüra). Kuna õhumüra levib ka tarindite väikeste avade ja materjalide pooride kaudu püütakse selle leviku takistamiseks teha võimalikult massiivseid ja tihedaid tarindeid. Õhumüra peavad tõkestama kõik hoone piirdekonstruktsioonid, mida paksemad nad on seda rohkem sumbub ka õhumüra. Õhumüra levikut saab takistada ka torustike ja kanalite kaudu.

Löögimüra levib igas tarindis erinevalt, sõltudes tarindi materjalist. Löögimüra hoones peavad tõkestama seinad ja vahelaed. Tähtis on tõkestada sammudest tekkiv löögimüra läbi vahelae all asuvatesse ruumidesse ja seinte kaudu kõrvalasuvatesse ruumidesse.

Müra kahjulik mõjuRedigeeri

Müra leviku takistamine on vajalik, sest see on organismile kahjulik, koormab kuulmiselundit ja peaaju, soodustab väsimist ja paljude haiguste teket, näiteks vereringesüsteemi haigusi (hüpertooniatõbi). Mõnikord põhjustab pidev müra ka peenete veresoonte ahenemist.

Keskendumist nõudval tööl ei tohiks müra oma valjuselt ületada vaiksel vestlusel tekkivat heli. Lisaks tuleb arvestada, et muutuva tugevusega müra häirib ühtlasest mürast rohkem.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Wittje, R., 2020. Noise: from nuisance to research subject. Physics today, 73(2), pp.42-48.
  2. Hermann von Helmholtz (1912). On the Sensations of Tone as a Physiological Basis for the Theory of Music. Lk 11. 
  3. Hermann von Helmholtz (1912). On the Sensations of Tone as a Physiological Basis for the Theory of Music. Lk 12. 
  4. J.W.S Rayleigh (1945). The Theory of Sound. Dover.
  5. Fletcher, H., 1929. Speech and hearing.

KirjandusRedigeeri

  • Ehituskonstruktori käsiraamat. Tallinn 2002, II osa
  • Robert Reinpuu, Ehitusfüüsika, Tallinna Tehnikakõrgkool

VälislingidRedigeeri