Märtsiküüditamine Hiiumaal

Märtsiküüditamine Hiiumaal on ülevaade Hiiumaal 1949. aastal 25. märtsist kuni 29. märtsi õhtuni läbi viidud massilise elanike vägivaldsest ümberasustamisest Eestist Venemaa Siberi piirkonda.

Küüditamise eesmärgiks oli nõukogude võimu potentsiaalsete vastaste – "kulakute" ja "natsionalistide", kes oli välja valitud sotsiaalsete grupitunnuste põhjal, keda küüditati ka personaalse süüta pereliikmena üle mitme põlvkonna. Küüditamise eesmärk oli elimineerida terveid sotsiaalseid inimgruppe, mitte üksikuid inimesi, ning seada nad tahtlikult tingimustesse, mis põhjustasid grupi täieliku või osalise hävimise.

Ettevalmistused

24. märtsi 1949 hommikul kella 10 paiku ilmub Kärdla reidile aurulaev Sõmeri, mis toob mandrilt toiduaineid Hiiumaa poodidele. Ootamatu radiogramm keelab laeval aga tagasiteele asumise ning käsib jääda ootama edasisi ülesandeid. Kärdla kultuurimajas lähevad luhta ettevalmistused õhtuseks kinoseansiks, sest telefonikõne kohalikust parteikomiteest keelab kõik üritused. Isegi kinokuulutused tuleb linnast maha korjata. Kultuurimaja tuleb valmis seada õhtul toimuvaks maakonna partei- ja nõukogude aktiivi koosolekuks ning instrueerimiseks. Õhtul kogunesid Käina rahvamajasse ja Kärdla kultuurimajasse maakonna parteijuhid, täitevkomitee töötajad, julgeoleku ja piirivalve ohvitserid. Kultuurimaja kantseleisse saabuvad Hiiumaa parteijuht Johannes Undusk ning ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär ja EK(b)P Keskkomitee liige Arnold Meri koos saatjaskonnaga. Arnold Meri, Lennart Meri onupoeg, võttis osa EK(b)P Keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme poolt küüditamisvolinikele läbi viidud instruktsioonist. Seejärel sõitis Meri kohe Hiiumaale, kus osales vahetult küüditamisoperatsiooni alustamises. Meri võttis osa Hiiumaa partei- ja nõukogude aktiivi koosolekutest Käina rahvamajas ja Kärdla kultuurimajas, kus teatas kohalekutsututele küüditamise alustamisest ja nende sundkorras kaasamisest operatsiooni.

Küüditamise tehnilise ettevalmistuse ja läbiviimise eest vastutas julgeolekuministeerium. Hiiumaal moodustati ohvrite tabamiseks ja kokku kogumiseks 22 operatiivgruppi, mida juhtisid julgeoleku- või siseministeeriumi ohvitserid. Iga operatiivgrupp pidi kinni võtma ja laevale toimetama 2–4 peret. Ühte gruppi kuulus 2–4 relvastatud sõdurit ning 4–5 kohalikku, keda kasutati teejuhtide ja tõlkidena. Kohalikud olid küüditamisse kaasatud pettuse ja sunniga: reeglina olid nad 24. märtsi õhtul erinevatel ettekäänetel, peamiselt kolhooside ja kevadkülviga seonduvate teemade aruteluks kokku kogutud, seejärel küüditamisoperatsiooni alguseni kinni hoitud ning seejärel koos operatiivgruppidega taludesse ja korteritesse teele saadetud.

Läbiviimine

25. märtsi esimestel tundidel külastas teiste volinike seas Arnold Meri küüditamise plaanipärast läbiviimist kontrollides 10–15 peret, jälgides nende kinnivõtmist. Kui selgus, et küüditatute transpordiks mõeldud laev ei suuda silduda, organiseeris Meri omal initsiatiivil ja isiklikke sidemeid ära kasutades Lehtma sadamasse mereväe madala süvisega aluse, millega veeti küüditatuid kailt laevale. 25. märtsi hommiku esimestel tundidel sõitis "Sõmeri" kapten Agu Murdvee oma laevalt paadiga Kärdla sadamasse. Kaldal ootas teda Arnold Meri, kes andis kaptenile korralduse viia laev Lehtma sadamasse. Kapten protesteeris, et Lehtma sadam on madal ning "Sõmeri" jääks kiilu peale kinni. Selle peale kamandas Meri kapteni koos endaga autosse ning sõitis Lehtmasse asja uurima. Meri otsis pika teiba ning loodib kaiäärset vett. See on tõesti kõigest meetrisügavune, mida on selgelt liiga vähe. "Sõmeri" sai korralduse asuda Lehtma reidile. Kui laev kohale jõudis, kihas sadam juba Meri loodimise tulemusel kohale tellitud traaleritest ja sõjaväekaatritest. Üks neist toob laevale rühma piirivalvureid koos ohvitseriga. Teised asuvad maalt laevale vedama veoautodel sadamasse saabuvaid küüditatuid.

Reidi ja sadamakai vahelise kaatriühenduse korraldamine on küüditamise õnnestumiseks kriitilise tähtsusega. Väikesaartel Abrukal ja Vilsandil ei suutnudki küüditajad leida sildumiseks sobivat alust ning seal jäi märtsiküüditamine ära. Arnold Meri hoolikus välistas säärase äparduse kordumise Hiiumaal.

26. märtsil hommikul lahkus laev reidilt ning viis küüditatud Paldiskisse, kus nad laaditi ümber küüdirongi loomavagunitesse. Peagi algas sõit Novosibirski oblastisse Tatarskisse, kuni 1953. aastani said küüditatud võimaluse kodumaale naasta. Kuid kümned hiidlased jäid Siberimaa mulda.

25. ja 26. märtsil küüditatud hiidlaste koguarv oli 261 (84 peret), kuid kümme inimest võeti kinni kas hiljem Hiiumaalt või hoopis Tallinnast või Haapsalust. Samuti küüditati Hiiumaalt üks pärnakas, kes kuulus formaalselt Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Pärnumaa osakonna "plaani". 251 küüditatud hiidlase seas oli:

• 82 meessoost isikut (32,6%), sh tööealisi mehi 18 (7,1%)
• 169 naissoost isikut (67,4%)
• alla 12-aastasi lapsi 61 (24,3%)
• alla 18-aastasi lapsi kokku 97 (38,6%)
• 3 rasedat naist
• 13 rauka (vanemad kui 75 aastat)
• Siberis suri 43 hiidlast (17,1%)

Vaata ka

• Arnold Meri
• kohalik julgeolekumees Aleksander Tiev
• Olga Lauristin
• Vassili Riis, esimesena jõudis Eestis kohtusse Saaremaa julgeolekujuhi Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Saaremaa rajooniosakonna Vassili Riisi (1910–1998) kriminaalasi, kuid süüaluse surma tõttu ei jõudnud see kohtulahendini.
• Vello Paltmann, keda kahtlustatakse nelja perekonna (11 isiku) väljasaatmises Emmaste ja Käina valdadest. Tema juhitud operatiivgrupp võttis 25. märtsil 1949 isikud nende elukohtadest kinni, konvoeeris nad relvastatud valve all väljasaatmiseks määratud Lehtma sadamasse ja andis seal üle kuriteo teistele osalistele, ja viidi 26. märtsil Paldiskisse, kust nad transporditi selleks spetsiaalselt kohandatud rongivagunitega eluaegsele ümberasumisele NSV Liidu Novosibirski oblasti Tatarski rajooni. Tema küüditatud isikutest kolm surid väljasaatmiskohas ja teisi hoiti sundasumisel vähemalt 1956. aastani.
• Märtsiküüditamine

Välislingid

• Arnold Meri küüditas Hiiumaalt lapsi, naisi ja rauku