Lumeleopard

Disambig gray.svg  See artikkel räägib kaslasest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Lumeleopard (täpsustus)

Lumeleopard ehk irbis (Uncia uncia, ka Panthera uncia) on kaslaste sugukonda lumeleopardi perekonda kuuluv kiskja.

Lumeleopard
Uncia uncia.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kiskjalised Carnivora
Sugukond Kaslased Felidae
Alamsugukond Pantrid Pantherinae
Perekond Lumeleopard Uncia
Liik Lumeleopard
Binaarne nimetus
Uncia uncia
(Schreber, 1775)
Lumeleopardi levila
Lumeleopardi levila

Esimesena kirjeldas lumeleopardi teaduslikult Johann Christian Daniel von Schreiber 1775. aastal Türkmenistani ja Iraani piiril Köpetdagi mäeahelikus elavate isendite põhjal. Tänapäeval on lumeleopardid nii Türkmenistanis kui ka Iraanis välja surnud.

Schreiber paigutas lumeleopardi pantritega samasse perekonda ja andis talle nimeks Panthera uncia. Sageli eraldatakse ta omaette perekonda, kuhu kuulub kõigest üks liik. Kuid viimased geeniuuringud on selles kahtlusi tekitanud, sest nende järgi ei erine lumeleopard teistest pantritest piisavalt. Lumeleopardi lähim sugulane on tiiger.

Tallinna Loomaaias on lumeleopardid Mahnadi ja Otto.

KirjeldusRedigeeri

Lumeleopard on umbes leopardi suurune: tüvepikkus 120–150 cm, sabapikkus 90 cm, mass 23–41 kg. Lumeleopardi kere on pikk, jalad üsna lühikesed, ning saba üsna pikk ja karvane (nagu on ka kogu ülejäänud kere).[2].

Lumeleopardi karvastik on väga tihe, kohev ja pehme[2]. See kaitseb hästi külma eest[2]. Selle põhivärv on suitsuhall või kahvatukollane ja sellel on tumehallid või mustad tähnid. Kõhualune on valge. Kogu keha on kaetud sama värvi tähnidega, välja arvatud kõhualune. Jalgadel ja sabal on tähnid suuremad. Silmad on hallid või kahvaturohelised, mis on kaslaste seas ebaharilik.

Lumeleopardid ei suuda möirata, hoolimata keeleluu osalisest luustumisest. Varem arvati, et luustumine on see, mis võimaldab pantritel möirata, aga tuleb välja, et ainult sellest jääb väheks. Uued uuringud on välja toonud teisi morfoloogilisi erinevusi kõri ehituses, mis lumeleopardil on puudu ja möirgavatel kaslastel olemas. Lumeleopardi häälitsuste hulka kuuluvad kähisemine, nurrumine, näugumine, urisemine ja ulgumine.

Lumeleopardil on lühike koon, kumer nägu ja ebatavaliselt suured ninaõõnsused. See kohastumine aitab loomal hingata mägede hõredat külma õhku.

LevikRedigeeri

Lumeleopardid elavad Himaalajas, Tiibetis, Kesk-Aasia ja Lõuna-Siberi mägedes kuni Altai ja Tõvani ning Mongoolia mägedes.[2]

Suvel elab lumeleopard enamasti lumepiiri lähedal (3660–3970 m), kuid talvel laskub sõraliste järel 1800 meetrini. Himaalajas võivad lumeleopardid tõusta kuni 5500 meetrini üle merepinna, kuid Džungaarias ja Talassi Alataus elavad nad üksnes 600–1200 meetri kõrgusel metsavööndis. Gobi Altais laskuvad nad koguni kaljuste oaasideni.[2]

Lumeleopardi elupaik on tavaliselt koobas või kaljulõhe raskesti ligipääsetavas sälkorus, aga Kõrgõzstanist on teada juhtumeid, kus lumeleopard on puhkama heitnud madala puu otsa raisakotka vanasse pessa.[2]

ToitumineRedigeeri

Lumeleopardi peamised saakloomad on sõralised. Peale nende sööb lumeleopard jäneseid, ümisejaid ja teisi pisiimetajaid.[2]

Lumeleopardid on videvikuloomad. Vähem tegutsevad nad öösel. Pilves ilmaga võivad nad päevalgi aktiivsed olla.[2]

Lumeleopardid eelistavad varitseda saaki kõrgemalt. Mäed, kus nad elavad, pakuvad selleks häid võimalusi. Nende hüppe pikkuseks on mõõdetud 14 m. Kui nad esimese hüppega saaki ei taba, siis jälitavad nad seda mööda mägismaad kuni 300 m. Nad tapavad saagi nii, et hammustavad läbi selle kaelasooned. Enne söömahakkamist võivad nad saagi vedada ohutusse kohta. Nad söövad korjusest ära nii palju kui vähegi saavad ja võivad ühestainsast murtud sinilambast elada pool kuud, enne kui jälle jahile lähevad. Aastas peab lumeleopard murdma paar-kolmkümmend täiskasvanud sinilammast.

Lumeleopardid on pantritest kõige vähem agressiivsed. Pole teada, et nad kunagi oleks inimest rünnanud. Nad lasevad inimesel kergesti oma murtud saagi ära võtta ja on juhtunud, et kui inimene lumeleopardi ründab, siis too ei kaitsegi ennast.

PaljunemineRedigeeri

 
Kahe ja poole kuu vanused lumeleopardipojad Inglismaal loomaaias

Lumeleopardi innaaeg on levila põhjaosas talvel või varakevadel, aga levila lõunaosas suvalisel aastaajal. Sel ajal on kuulda lumeleopardite valju näugumist. Tiinus kestab umbes 90 päeva. Pesakonnas on 3–5 järglast.[2]

Pojad sünnivad pimedate ja abitutena. Nad kaaluvad 320–567 g. Silmad avanevad neil nädalavanustena, kõndida suudavad nad 5 nädala vanustena ja võõrutatakse emapiimast 10 nädala vanustena. Nad sünnivad mustade täppidega, alles hiljem muutuvad need tähnideks.

Pojad jäävad emaga seniks, kuni nad 18–22 kuu vanuselt iseseisvaks saavad. Seejärel rändavad nad sünnikohast kaugele ja otsivad endale uue elupaiga. Tõenäoliselt aitab see vähendada sugulasaretust, mis muidu on hõredalt elavate liikide seas üsna levinud. Lumeleopardid saavad suguküpseks 2 või 3 aasta vanuselt.

Lumeleopardid ei ela looduses kauem kui 15–18 aastat. Vangistuses on nad elanud ka 21 aastat vanaks.

KaitseRedigeeri

Rahvusvaheline Looduskaitseliit on liigitanud lumeleopardi hävimisohus liigina ohualtide liikide hulka. Ohustatud liikide hulka on ta kuulunud alates 1970. aastatest.

Maailmas on vabas looduses 4000–6500 lumeleopardi, millele lisandub 600–700 loomaaedades peetavat isendit. Tema arvukus on vähenemas.

ViitedRedigeeri

  1. McCarthy, T., Mallon, D., Jackson, R., Zahler, P. & McCarthy, K. (2017). Panthera uncia. IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2016.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Loomade elu", 7. kd, lk 275, tahvel 34

VälislingidRedigeeri