Louhi (miiniveeskja, 1916)

Louhi, esialgse nimega Voin, oli Vene keisririigi sõjalaevastiku ja alates 1918. aastast kuni 12. jaanuarini 1945 Soome mereväe miiniveeskja. Lasti vette 1916. aastal Kolomnas. Seoses 1917. aasta novembris aset leidnud revolutsioonisündmustega läks laeva meeskond üle Nõukogude võimu poolele. Laev jäeti Helsingi sadamasse 12. aprillil 1918 ja võeti 20. aprillil Soome laevastiku koosseisu, kus sai nimeks M-1 (Miinilaev 1). Detsembris 1939 anti miiniveeskjale isikulisem nimi – Louhi. Saabudes 12. jaanuaril 1945 miinivälja rajamisoperatsioonilt Louhi uppus Saksa allveelaeva U-370 akustilise torpeedorünnaku tagajärjel ja surma sai 11, teistel andmetel 10 meeskonnaliiget.

Miiniveeskja Louhi
Teenistuskäik
Venemaa Keisririik
Nimi	Miiniveeskja Voin Минный заградитель "Воин"
Teenistuskäik
Soome
Nimi	alates aprill 1918.a.: M-1 alates 1939. a: miiniveeskja Louhi
Ehitaja	Kolomna tehas
Saatus	Uputatud U-370 poolt 12. jaanuaril 1945, Läänemerel Russarö saare lähedal, koha koordinaadid 59°40'01.2"N 23°04'58.8" 59° 40′ 0″ N, 23° 5′ 0″ E
Laeva üldandmed
Veeväljasurve	640/776 t
Pikkus	46 m
Laius	8 m
Süvis	2,3 m
Peamasinad	3 auruturbiini
Kiirus	10–12 sõlm (18–22 km/h)
Relvastus	Suurtükke: 2x75 mm/50 Alates 1939. a suurtükke: 2×75 mm/50, õhutõrje kuulipildujaid: 2×40 mm/39, Madseni kuulipildujaid: 1×20/60, miine: 150 tõkkemiini

Vene mereväest Soome laevastikku

Miiniveeskja Voin konstrueeriti ja ehitati I maailmasõja ajal Moskva lähedal Kolomnas, kust toodi Venemaa keisririigi Balti laevastikku Läänemerele ja sooritas siin veel enne sõja lõppu meremiinide paigaldamisoperatsioone. Laev oma aeglase sõidukiiruse, meresõiduks puudulike tehniliste omaduste ja ebapiisava miiniteki poolest õieti ei kohanenud miinide transportimiseks. Viimaste Vene sõjalaevade lahkudes Soomest 1918. aasta aprillis jäeti Voin Helsingi sadamasse ja võeti uuesti kasutusele Soome vastloodud laevastiku poolt, kus sai nimeks M-1 (Miinilaev 1) ja oli tolleaegne suurim miinilaev. Selle nime all laev on rohkem tuntud erioperatsioonide ujuvbaasina ehk mereväe abilaevana allveelaevadele, miinitraaleritele, torpeedokaatritele jt. väiksematele sõjalaevadele.

Soome allveelaevad

Rahuperiood

Suvel 1919. aastal sooritas M-1 peamiselt kaugemate miinitõkete loomise ülesandeid ja kontrolli strateegiliselt oluliste piirkondade üle Läänemere idaosas Soome lahe Koivisto maakonna rannikuvetes, kuhu rajati kahes liinis 50-st M/12 meremiinist tõke julgeoleku tagamiseks briti torpeedokaatrite diviisile. Briti eriväeosa oli määratud võitlema Nõukogude Venemaa sõjalaevade vastu kuni Tartu rahu sõlmimiseni 14. oktoobril 1920, mis lõpetas Soome kodusõjaga seoses alanud sõjaseisukorra, mille jooksul Nõukogude võim oli toetanud Soome kommuniste.

Talvesõja periood

Talvesõja puhkedes 1939. aastal oli Soome laevastiku sõjalises kaitses ja meresõja valmiduses mitmeid puudujääke ning mereväe esmast iseseisvat kaitsevõimet tagav miiniveeskamisvõimekus oli nõrk. Sama aasta septembris Ahvenamerel teenistust alustanud M-1 oli Soome laevastiku üks tõhusamaid miinilaevu. Vene keisririigilt Helsingisse (kuus S-klassi ja kaheksa C-klassi torpeedokaatrit), Porisse (suurtükilaevad Klas Horn ja Matti Kurki) ning Turusse (Giljak, patrull-laevad Tshirok ja Filin, 5 T-klassi miinipaati) jäänud pärandi, Soome laevastiku oma sõja- ja allveelaevade ning erandkorras kasutusele võetud tsiviillaevade hulgast oli üksnes M-1 suuteline sooritama laialdasi miinitraalimis- ja miinitõkete loomisoperatsioone.

Detsembris 1939 sai M-1 nimeks Louhi ning laev määrati nõukogude allveelaevadele Põhjalahte läbipääsu tõkestamis- ja mereteede blokeerimisülesannetesse. Talvesõja ajal veesatud 1900 lõhkekehast umbes kolmandiku transportis ja laskis vette Louhi. Teadaolevate andmete kohaselt Louhi poolt detsembris 1930 Ahvenamaa läänepiiril asuva Märketi väina paigaldatud meremiinile sõitis järgmise aasta 3. jaanuaril allveelaev S 2. Talvesõja lõppedes ja jää sulades jätkati Soome lahel miiniveeskamisi kaitseks Nõukogude armee võimalike randumiste eest.

Jätkusõja periood

Jätkusõja alates oli Soome laevastiku mineerimisvõimekuse märgatavalt suurem, kuna 1941. aasta kevadel ehitati kaks kaasaegsemat miinilaeva ja kasvatati miiniarsenali Kasutusele võeti miinidest kõige ohtlikumad, sakslaste uusima tehnoloogia kohased magnetilised miinid, mis lõhkevad magnetilisest jms. impulssist või väljast ning ilma, et raudlaev neid puudutaks. Soome oli käivitanud oma miinitootmise. Täienesid ja arenesid nii miiniväljade kavad, miinid kui ka miinide veeskimise võimalused. Samuti ei olnud kasutatud miinide arv väike, kui võtta arvesse, et koos Saksa laevastikuga kaeti Tallinn (Naissaare) – Porkkala liini lõunapoolne osa, mis suve lõpus 1943 põhjustas koos allveelaevade rannikukaitsega suuri kaotusi nõukogude laevastikule.

Seejärel vastutasid laevastiku poolt miiniväljade tugevdamise eest peamiselt miiniveeskjad Riilahti ja Ruotsinsalmi ning vananenud Louhi jäi tagaplaanile ja tegutses rohkem ujuvbaasina või kaubalaevade saatjana.

Louhi uppumine

Louhi saatuseks kujunes Lapi sõja aegne mineerimisoperatsioon Hankost lõuna pool Saksa laevastiku sõjalaevade manöövri- ja tegevusvabaduse piiramiseks, merehõive takistamiseks ja võitlusvõime kahjustamiseks. Olles koos miinilaevaga Ruotsinsalmi ja nõukogude patrull-laevade kaitse all tagasiteel Hanko sadamasse, Russarö majakast 7,5 meremiili kaugusel, kohas koordinaatidega 59°40'01.2"N 23°04'58.8"E toimus Louhi ahtris plahvatus ja laev vajus 2 minutiga 40 meetri sügavusse. Uppumise põhjuseks esialgu arvati kas soomlaste enda poolt 1941. aastal või sakslaste 1944. aastal paigaldatut meremiini. Lõpuks leitud laevavraki lähemate uuringute tulemusena kalduti arvama, et Louhi masinaruumi kohale poordi oli tulnud Saksa VIIC-klassi allveelaeva U-370 torpeedo, millest leidub märge Saksa arhiiviandmetest.

Vaata ka

• Ujuvbaas. Eesti entsüklopeedia
• Miinisõja tehnika, dets. 1939
• Miinisõda meresõjas.