Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa)

Tartu rahu (soome Tarton rauha, rootsi Fredsfördraget i Dorpat, vene Тартуский мирный договор) oli Soome Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 14. oktoobril 1920 alla kirjutatud rahuleping, mis lõpetas sõjaseisukorra Nõukogude Venemaa ja Soome vahel.

Tartu rahuleping
Soome delegatsiooni liikmed Tartu rahu läbirääkimistel
Tüüp	rahuleping
Allkirjastatud	14. oktoobril 1920
Koht	Tartu, Eesti
Osapooled	Soome Nõukogude Venemaa
Keeled	soome, rootsi, vene

Leping allkirjastati Eesti Üliõpilaste Seltsi majas Tartus.

Lisaks sõjaseisukorra lõpetamisele määras rahuleping kindlaks kahe riigi vahelise piiri, mis üldjoontes järgis kuni 1917. aastani kehtinud autonoomse Soome suurvürstiriigi ja Venemaa keisririigi vahelist piiri. Erandiks oli Soomele 1864. aastal lubatud Petsamo piirkond, mis sai Soomele.

Taust

Kuigi enamlased olid Soome iseseisvust tunnustanud juba 1917. aastal, toetasid nad Soome kodusõjas kommuniste materiaalselt ja sõjaliselt. Pärast kodusõja lõppu korraldas Soome Ida-Karjalasse enamlaste vastu mitu sõjaretke, sihiga liita peamiselt soomeugri keeli kõnelevat Karjalat Soomega. Kuigi laias plaanid ekspeditsioonid ei saavutanud sihti, suutsid Soome vabatahtlikud toetada Eestit tema iseseisvussõjas ja kaks Ida-Karjala kihelkonda, Repola ja Porajärvi, liitusid Soome riigiga.

1920. aasta kevadeks oli muutnud tõenäoliseks, et enamlased võidavad Venemaa kodusõja. Samuti olid piirkonnas asunud Balti riigid asunud Nõukogude Venemaaga läbi rääkima, mis survestas ka Soomet sama tegema. Eesti läbirääkimised Nõukogude Venemaaga olid lõppenud Tartu rahuga ja Läti ning Leedu olid asunud rahutingimuste üle läbi rääkima. Kuna Eesti oli saanud järeleandmisi maa-alade suhtes, siis julgustas see ka soomlasi läbirääkimistele asuda ning seda julgesid soovitada ka eestlased, kes olid valmis Soomele läbirääkimiste jaoks nõu andma. Seetõttu lootis Soome piiri itta liigutada läbirääkimiste teel, kuna sõjaliselt ei olnud see õnnestunud. Ka Eesti tollane peaminister Jaan Tõnisson soovitas Soome delegatsioonil nõuda suuri maa-alasid, et jääks hilisemaks tingimisruumi.

Läbirääkimised toimusid Poola-Nõukogude sõja ajal ning enamlaste paindlikkus läbirääkimistel sõltus nende edust rindel. Üheks enamlaste sihiks läbirääkimistel oli Soome eraldada Poolast ja riik sõjast eemal hoida.

Aprillis peeti relvarahukõnelused, kus arutati Ida-Karjala võimaliku autonoomia küsimust. Sellest ajendatuna, et nõrgendada Soome nõudmisi Ida-Karjala autonoomianõuetele, teatas Nõukogude Venemaa vahetult enne Tartu rahuläbirääkimiste algust juuni Karjala Töörahva Kommuuni asutamisest, väites sellega karjalastel autonoomia juba olemas olevat.

Läbirääkimised

Läbirääkimiste laud, mille taga peeti Soome ja Nõukogude Venemaa delegatsioonide läbirääkimised

Ettepaneku läbirääkimisteks Nõukogude Venemaa tegi Soomele mais. Soomlased võtsid pakkumise vastu ja läbirääkimised algasid juunis. Algselt oli mõningate allikate väitel plaanis läbirääkimised korraldada Kopenhaagenis, aga taanlaste palvel Taanile selleks ettepanekut ei tehtud. Selle asemel valiti läbirääkimispaigaks Tartu linna hea telegraafiühenduse tõttu.

Soome delegatsiooni juhtis Juho Kusti Paasikivi, ülejäänud delegatsiooni liikmed olid Juho Vennola, Alexander Frey, Rudolf Walden, Väinö Tanner, Väinö Voionmaa ja Väinö Kivilinna. Nõukogude Venemaa delegatsiooni juhtis Lätis sündinud Jan Berzin, delegatsiooni üks juhte oli veel Platon Keržentsev.

Läbirääkimiste üldkoosolekud ja lepingu sõlmimine toimusid Eesti Üliõpilaste Seltsi majas. Teiseks oluliseks läbirääkimiste paigaks kujunes Tartu raekoja platsil asunud restoran Automaat, kus läbirääkimisi peeti vabamas keskkonnas. Läbirääkimised vältasid kokku neli kuud.

Soome miinimumeesmärgid läbirääkimistel. Rohelisega tähistatud Repola ja Porajärvi kihelkond olid juba Soomega liitunud, punasega tähistatud Petsamo oli enamlaste võimu all

Piiriläbirääkimised

Kõige pingelisemaks kujunesid läbirääkimistel arutelud uue piiri üle.

• Soomlaste seas oli läbirääkimistel nõutava osas lahkarvamusi. Vasakpoolsed ja osa poliitilisest tsentrist pooldasid Soome miinimumeesmärke, milleks olid Soome territooriumi terviklikkus suurvürstiriigi piires, Petsamo ühendamine Soomega ja Repola ning Porajärvi liitumise tunnustamine. Petsamot nõudsid soomlased, kuna seda oli Soomele 1864. aastal lubanud keiser Aleksander II vastutasuks Karjala kannasel asuva Siestarjoki tööstuspiirkonna Soomest eraldamise ja Peterburi kubermanguga liitmise eest. Parempoolsed ja rahvuslikuma tsentri esindajad olid seisukohal, et liidendada tuleks kõik idapoolsed piirkonnad, kus läänemeresoomlased olid enamuses. Lisaks tuli strateegilistel põhjustel nõuda ka valdavalt vene asustusega Valge mere rannikuala ja Murmanski piirkonda. Nende nõudmiste puhul oleks Soomega liidetud kogu Ida-Karjala ja Koola poolsaar ning Soome-Venemaa piir oleks olnud 1200 kilomeetri asemel 350.kilomeetrine. Samuti sooviti Soomega liita Kirjasalo ümbrust haldav Ingeri vabariik.
• Venelased soovisid laias plaanis säilitada Soome suurvürstiriigi piirisid, kuigi Karjala kannasel nõudsid nad piiri liigutamist mõnikümmend kilomeetrit Petrogradist põhja poole. Samuti nõudsid enamlased Soomelt mitut Soome lahes asuvat saart. Enamlaste delegatsiooni salajased juhised lubasid hädavajadusel järeleandmisi teha üksnes Petsamo, Repola ja Porajärvi suhtes.

Soome umbkaudsed maksimumeesmärgid läbirääkimistel

Lisaks riigipiiri muutmisele nõudsid soomlased karjalastele, vepslastele ja ingerlastele õigust oma saatuse üle otsustada, valides iseseisvuse, Venemaa koosseisus autonoomia omamise ja Soomega ühinemise vahel. Enamlaste põhimõte oli Soomele mitte anda üle ühtegi ingerlaste, karjalaste ja vepslaste asustatud ala. Rahvaste enesemääramise õigust, mida enamlased ametlikult tunnistasid, väitsid bolševikud Ida-Karjalas juba kehtivat, kuna seal oli asutatud autonoomne Karjala Töörahva Kommuun.

Nii venelased kui ka soomlased lükkasid vastaspoole nõudmised tagasi. Soomlased lükkasid tagasi Vene poole nõudmised Karjala kannasel ja Soome lahel piiri põhja poole nihutada, kuna tegemist oli soomlastega asustatud aladega. Sellele lisaks toimusid Soomel Rootsiga läbirääkimised Ahvenamaa staatuse üle ja alade loovutamine oleks ohtliku pretsedendi loonud. Ka Nõukogude Venemaa lükkas kõik Soome ettepanekud kohe tagasi, osaliselt juba enne läbirääkimiste algust.

Soome poolt nõrgestas läbirääkimistel delegatsiooni sotsiaaldemokraadist liige Väinö Tanner, kes kohtus Paasikivi loal Nõukogude delegatsiooni liikmetega mitmel korral salaja. Tanner ei pidanud tähtsaks hõimurahvaste rahvuslikku suveräänsust ega Soome kaitsestrateegiaga seotud aspekte, vaid kiirelt saabunud rahu ja Soome majandushuvide edendamist, mistõttu ta paljastas enamlastele Soome miinimumeesmärgid ja delegatsiooniliikmete omavahelised lahkarvamused.

Seoses enamlaste eduga Poola-Nõukogude sõjas ei soovinud bolševikud ebasoodsatel tingimustel rahu teha ja juuli keskel katkestati läbirääkimised kaheks nädalaks. Soome delegatsioon naasis Helsingisse ja arutas olukorda valitsuse ja presidendiga, mille tulemusel otsustati edaspidi nõuda vaid miinimumeesmärke, loobudes muudest territoriaalsetest nõuetest ja hõimurahvaste autonoomiast.

Kui läbirääkimised augusti alguses jätkusid, olid enamlased kaotasid Varssavi lahingu ja soovisid rahuläbirääkimiste edukat lõppu. Nõukogude delegatsioon kasutas ära Tanneri paljastust, et Petsamo on Soome jaoks olulisem eesmärk kui Repola ja Porajärvi, sest see annaks Soomele aasta läbi jäävabana püsiva sadama Põhjamerel, ja tegi ettepaneku, et Soome võiks saada Petsamo, kui Karjala kannasel ning Soome lahel piiri nihutatakse ja Soome loobub Repolast ja Porajärvist. Soome delegatsioon keeldus pakkumisest ja läbirääkimised ähvardasid uuesti katkeda, kuid Tanneri soovitusel tegi Nõukogude delegatsioon väidetava viimase pakkumise, mille järgi oli Nõukogude Venemaa valmis loobuma piiri muutmisest Karjala kannasel ja Soome lahel. Kuna suurem osa Soome delegatsioonist ei uskunud selleks ajaks enam, et nad suudaksid saavutada parema tulemuse, võttis Soome ettepaneku 7. septembril vastu.

Edasised läbirääkimised

Pärast piiri paika saamist jätkusid läbirääkimised teiste, peamiselt majanduslike ja juriidiliste küsimustega. Venelased nõudsid rahulepingusse punkti Soome erapooletuse kohta, et kui peaks puhkema sõda, siis Soome ei tohiks (sarnaselt Eestiga) lubada Venemaa-vastaste sõjajõudude tegevust oma territooriumil. Kui Paasikivi pakkus selleks Rahvasteliidu tagatisi, siis jättis Nõukogude delegatsioon selle küsimuse rahule. Üksikasjalikult lepiti kokku kalapüügiõigused, varavahetus, reparatsiooninõuete puudumine, Peterburi piirkonna elanike õigus saada ravi Soome poolel asuvas kopsuhaiguste sanatooriumis ja veel mitmed väiksed detailid. Arutelud nende teemade üle edenesid kiiresti ja lõplik rahuleping allkirjastati 14. oktoobril 1920.

Tartu rahulepingu ingliskeelne tõlge (1921)

Rahuleping

14. oktoobril 1920 allkirjastatud Tartu rahuleping sisaldas 38 artiklit. Esimene artikkel lõpetas kahe riigi vahelise sõjaseisukorra. Sellele järgnenud artiklid panid paika Soome ja Nõukogude Venemaa riigipiiri. Ülejäänud artiklid panevad üksikasjalikult paika kalapüügiõigused, mõlema riigi kodanike õigused teises lepinguosalises riigis ja teatavad piirangud Soome sõjaväe tegevusele Karjala kannasel ja Soome lahel. Artiklid kinnitatavad ka Soome vara üleandmise Nõukogude Venemaale ja Venemaa vara Soomele ning et mõlemad riigid hoiduvad nõudmast reparatsioone. Mõned artiklid käsitlevad kitsaid teemasid, nagu Peterburi piirkonna elanike õigust saada ravi Soome poolel asuvas kopsuhaiguste sanatooriumis.

Rahulepingu kogu soomekeelne tekst avaldati juba 15. oktoobril Helsingin Sanomates.

Tagajärjed

Mitme ajaloolase hinnangul tegid soomlased läbirääkimistel märgatavaid vigu. Esitamata jäid soovitust laiemaid nõudmised, millest hiljem oleks võidud loobuda saavutamaks tegelikke miinimumeesmärke. Samuti ei osanud Soome kasutada talle 1920. aasta augustis ette mängitud trumpi teha diplomaatilist koostööd Poolaga, kelle edukas vasturünnak Punaarmeele pööras strateegilise olukorra pea peale. Oli teada, et Nõukogude valitsus kartis Soome ja Poola diplomaatilist liitu ja Soome katsed oma rahuläbirääkimisi Poolaga koordineerida, kasvõi taktikalistel põhjustel, oleks neile läbirääkimistel parema positsiooni andnud, kuid Soome ei kasutanud seda survevahendit. Olukorra tegi hullemaks Tanneri tegevus, kes andis Nõukogude delegatsioonile ülevaate Soome tegelikest sihtidest ja vastuoludest delegatsioonis.

Tagasiside

Soome karikatuur, mis ilmestab Repolast ja Porajärvist loobumist Petsamo kasuks

Soomes olid reaktsioonid rahuleppe tingimustele valdavalt negatiivsed. Ainult sotsiaaldemokraatide arvates oli kokkulepe hea. Tsentristlikes ja parempoolsetes ringkondades peeti tulemust kas vaevu vastuvõetavaks või läbikukkumiseks, sest Soome oli teinud kompromisse isegi oma kõige tagasihoidlikumates miinimumeesmärkides. Hõimuaktivistid nimetasid lepingut häbirahuks ning pidasid Soomega juba ühinenud Repola ja Porajärvi loovutamist enamlastele häbiks. Paljude hinnangul oli rahuleping mitu korda halvem neist, mille sõlmisid Venemaaga Eesti, Läti ja Poola, kes suutsid endale saada kõik territooriumid, mida oli etnilistel alustel võimalik nõutada. Soome puhul jäid kokkulepitud piiridest väljapoole sajad tuhanded karjalased, ingerlased ja mitmed teised lähisugulasrahvad, kellest mõned oleksid soovinud Soomega ühineda ja teised saavutada Nõukogude Venemaa koosseisus vähemalt rahvuslikku autonoomiat, mis oli rahuläbirääkimistel ka üks Soome algseid nõudmisi.

Nõukogude Venemaal avaldasid valitsus ja ajakirjandus lepingu üle suurt rahulolu, sest bolševikud olid saavutanud pea kõik oma eesmärgid minimaalselt järele andes.

Edasine areng

Rahuleppe tõttu lõpetas Soome hõimurahvaste tegevuse toetamise Karjalas ja Ingerimaal. 5. detsembril likvideerus Ingeri vabariik, kui Kirjasalo vallutanud Põhja-Ingeri rügement Soome taandus. Kui Soome haldusvõimud Repolast 1921. aasta jaanuaris lahkusid, lasi sealne soomlasest politseiülem Bobi Sivén end protestiks maha, kujunedes hõimuaate toetajate märtriks. Ida-Karjalas puhkes juba 1921. aastal mäss enamlaste vastu, kuid Soome valitsus ei julgenud värsket rahulepingut ohtu seada ja keeldus karjalaste abipalvetele vastamast.

Pettumine rahulepingus viis hõimuaktivistide töö intensiivistumiseni. 1922. aastal asutati Akadeemiline Karjala Selts, mille põhieesmärk oli Tartu rahulepingu korrigeerimine ja hõimurahvaste vabastamine bolševismi ikkest.

Venelaste soov liigutada piiri Karjala kannasel ja saada endale Soome lahe saari jäi püsima ning sarnased nõudmised kerkisid uuesti esile 1939. aasta septembriläbirääkimistel enne talvesõda. Tartu rahu kehtis kuni talvesõja lõpuni, Soome-Nõukogude järgmises kahe sõja jooksul tühistas Tartu rahu kõigepealt 1940. aastal talvesõja lõpetuseks kehtestatud Moskva rahu ja 1947. aastal Pariisi rahu.

Vaata ka

• Hõimusõjad
• Moskva rahuleping
• Tartu rahu (Eesti ja Nõukogude Venemaa)