Lebjažje (Lomonossovi rajoon)
Lebjažje on alev Venemaal Leningradi oblastis Lomonossovi rajoonis, Lebjažje valla keskus.
| Lebjažje | |||
|---|---|---|---|
| |||
| Elanikke: 5160 (2024) | |||
| Koordinaadid: 59° 58′ N, 29° 25′ E | |||
  | |||
Lebjažje asub Soome lahe lõunakaldal Lebjažja jõe suudmes, 25 km Lomonossovist läänes ja 30 km Sosnovõi Borist idas.
Lebjažjes elas 2009. aastal arvestusliku seisuga 5600 elanikku. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli elanikke 4821. Asula pindala on 0,5 km².
Lebjažjes on väike sadam. Alevit läbib Peterburi–Sosnovõi Bori–Laukaansuu raudtee ja on raudteejaam.
Alevis asub mitu väeüksust (sealhulgas sõjaväeosa nr 3526). Seal on ka hüljatud maa-alused raketišahtid, mille juures radioaktiivsus ületab looduslikku taset 20 korda.
Vaatamata kaugusele piirist asub Lebjažje piiritsoonis. Sissepääs sinna on ainult lubadega.
Lebjažjes töötab lasteaed, kus käib üle saja lapse. Lasteaed töötab suvi läbi. Kaks korda nädalas korraldatakse lastele väljasõite mere äärde. Enne iga väljasõitu puhastatakse randa klaasikildudest ja muudest jäätmetest.
Alev asub Lebjažje kaitsealal, mis loodi 1979. aastal veelindude kaitseks.
Ajalugu
muudaEsimest korda mainiti Lebjažjet kirjalikult 18. augustil 1500.
1667. aasta kaardil asus praeguse Lebjažje alal ja sellele väga lähedal 6 väikest küla ja oli väike luteri kirik. See maa-ala kuulus Rootsile, aga külanimede põhjal (Assikala, Karkila, Kurgula, Riikola, Ykemäki) elasid seal ingerlased.
Põhjasõjas vallutas selle piirkonna Venemaa. Peeter I annetas selle kandi Boriss Šeremetevile. 1745 kuulus sealne mõis viimase lastele, tõelisele kammerhärrale Pjotrile ja ratsapolgu kornetile Sergeile. 1747 kuulus mõis Pjotrile üksinda, 1787 samuti. Pärast Pjotri surma päris selle tema poeg Nikolai, samuti ülemkammerhärra. 1837 müüs viimase poeg Dmitri mõisa polkovnikule A. Seifertile. 1844 oli mõisa kunagine ala jaotunud mitme omaniku vahel. Edaspidi vahetusid nende omanikud tihti ja omanike hulka kuulus ka kirjanik Mihhail Saltõkov-Štšedrin.
1867. aastaks oli Lebjažje serva tekkinud lootside asundus ja tänapäeval nimetatakse seda kohta Lootside asumiks (Lotsmanskoje). 1870. aastatel avati Lebjažjes lootside kool, mis oli kaua aega ainus lootside kool Venemaal.
20. sajandi algul hakkas Lebjažje kujunema suvituspiirkonnaks.
Teise maailmasõja ajal kuulus Lebjažje Oranienbaumi platsdarmi, mida Saksamaa vallutada ei suutnudki. Lebjažjes asusid haiglad, partisanirühmade staap, sidesõlmed ja Primorje operatiivgrupi poliitosakond. Seal anti välja rindeajalehte, seal asusid soomusrongid "Baltijets" ja "Za Rodinu!". Tänapäevani leidub asulas ja selle ümbruskonnas palju tollaste kaitserajatiste jäänuseid.
2. novembril 1968 sai Lebjažje aleviks.