Lauka

küla Hiiumaa vallas Hiiumaal

Lauka on küla Hiiumaal Hiiumaa vallas. Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Hiiu valda ja kuni 2013. aastani Kõrgessaare valda.

Lauka

Elanikke: 131 (1.01.2019)[1] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood: 4141[2] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 58° 58′ N, 22° 32′ E
Lauka (Eesti)
Lauka
Lauka, vaade loodest

Laukast põhjas asub Otste, läänes Napi, idas Kurisu ja lõunas Isabella küla.

NimiRedigeeri

Lauka küla nime tekkelugu pole teada. [3] Vanemates kirjalikes dokumentides esineb saksapärane Lauck, mida seostatakse eelkõige külas asunud Lauka mõisa nimega, mida on esimest korda mainitud 1552. Võimalik, et nimi on tekkinud sõnast "laht" või "laugas" või "lauter", kuna keskajal olevat mere rannajoon ja randumiskoht ulatunud praeguse palvemaja lähedusse. Otste küla metsas asuv Käälu kivi võis olla sadama sissesõidu märgiks. [4]

LoodusRedigeeri

Lauka peamiseks loodusväärtuseks on tee äärde istutatud lehiseallee, mis oli Ungern-Sternbergide poolt Eestisse kutsutud Isabella metsamõisas elanud metsaülem Karl Friedrich Wilhelm Ahrensi idee. Tema idee oli ka lepiku istutamine Luidja liivaluidete taltsutamiseks, sanglepaallee Lauka mõisani viinud teel ja lehiseallee. Küla lõunaosa piirneb Jaanigu kraaviga.

Elanike arvRedigeeri

Elanike arv Aasta
88 1959
93 1970
198 1979
201 1989
176 2000
153 2011
131 2019

AjaluguRedigeeri

Lauka küla kuulub ajalooliselt Reigi kihelkonda, kus 16. sajandil kujunes Lauka mõis. 19. sajandi teisel poolel kuulus Lauka Reigi kihelkonna Kõrgessaare valda. Aastal 1950 moodustati Kõrgessaare valla aladele Lauka külanõukogu. Eesti taasiseseisvumise järel sai Lauka külanõukogu valla staatuse 10. septembril 1992 (esialgu Lauka vald) ja 28. juunil 1993 taastati endine nimi- Kõrgessaare vald.[5]

Lauka asundus kujunes 1920.-ndatel, mis 1977 muudeti külaks. 1940.-ndatest kuulus Lauka koosseisu Napi, 1977–1997 Otste.

TaristuRedigeeri

Küla läbib Kõrgessaare–Hüti–Puski tee. Küla suurem tee on Käina tee. Külas asub bussipeatus.

KultuurRedigeeri

Alates 1862. aastast said Lauka lapsed haridust Metsiku ja Pandja vallakoolis.[6] Lauka esimese koolihoone lasi 1900 ehitada Lauka mõisnik Ewald von Ungern-Sternberg. Selles alustas 19. oktoobril 1900 tegevust 2-klassiline Lauka vallakool.[7] Vanas koolihoones asuvad praegu kooli muuseum, käsitöö- ja kunstiklass ning töökoda. Järgmine koolihoone valmis 1939. aastal, millele ehitati 1971 juurdeehitis. Kooli juures asub park koos tiigi, peo- ja jaanituleplatsi ning staadioniga.

Koolihoone ees on nimeline tänupink legendaarsele koorijuhile ja muusikaõpetajale Aili-Nelside Soobile, kes on juhtinud Lauka segakoori tegevust aastatel 19562013 ja olnud kooli muusikaõpetaja.

Koolimaja hoonete kõrval aadressil Käina mnt 25 on õpetajatele ehitatud kortermaja. See on endine NSV Liidu sõjaväe palkehitis, mis toodi Laukale ja millele lisati silikaatkividest fassaad.

Aadressil Käina tee 38 hoones asub kooli söökla, mis algselt oli kolhoosi söökla ja ETKVL-i kauplus.

Laukal asuv 1932. aastal valminud baptistide koguduse palvemaja on pärandkultuuri objekt.[8] Palvemaja läheduses olevat asunud keskaegne sadamaala, mis on tänapäeval seoses maapinna tõusuga taimestiku ja metsaga kaetud.

EttevõtlusRedigeeri

Lauka palvemaja vastas Otste küla koosseisu kuuluval alajaama kinnistul asub Lauka 35 kV/10 kV keskpinge alajaam, mis on üks Hiiumaa elektrivarustuse sõlmkohtadest, kuhu jõuavad Saaremaa ja Soela väina kaudu saare elektrivarustuse põhiliinid Kärdla ja Käina analoogsetest alajaamadest. Lauka alajaamast hargnevad 10 kV keskpingeliinid Loode-Hiiumaa väiksematele, 10/0,4 kV alajaamadele.

Elektrivarustuse sõlmpunktile lisaks asub Laukal ka 1980. aastatel telefonsidekeskusena ehitatud hoone, mis ühendab Kõrgessaare suunast tulevaid välismaailma ühendusi väljuvate sidetrassidega lähikonnas, kaugemalt põhiliselt Isabella ja Lilbi suunas.

Ettevõtlikud talumehed (Põhja-Hiiumaa Põllumeeste Selts) ehitasid 1924. aastal pärandkultuuriobjektide hulka arvatud Lauka meierei hoone[9] (aadressil Käina tee 31) koos jääkeldri ja aidaga. Eesti Vabariigi ajal eksporditi meiereist Oskar Vähejausi toodetud võid mujale Euroopasse. Või hinnatud kvaliteedi kohta asuvad tõendid-diplomid Imaveres, Eesti Piimandusmuuseumi püsinäitusel. Meierei töö lõppes, kui 1970. aastate alguses hakati lähikonna majapidamistest meierei suurele trepiplatvormile kokku toodud toorpiima viima edasi töötlemiseks Emmaste meiereisse. Maja võeti kasutusele kolhoosi varuosade laona, hiljem on hoonest lammutatud algselt meierei aurumasina katla küttematerjali ja veel hiljem nitraatväetisete kuuri ja aurumasina-katlaruumi osa, säilinud osas on tegutsenud baar-ööklubi.

Meierei kõrval, aadressil Käina tee 29, asub 19731992 Kõrgessaare kolhoosi kontorina ja elamuna kasutatud hoone, Eesti Vabariigi ajal asus samas majas Lauka Piimaühingu kontor ja Kõrgessaare Majandusühingu kauplus.

Aastal 1949 moodustati sundkollektiviseerimise tulemusel 1. Mai nimeline põllumajandusartell ehk kolhoos, mis piirdus Lauka lähikonna küladega (Isabella, Kurisu, Heigi). Sellest kasvas külanõukogus asuvate kolhooside (nt Nurme kolhoos keskusega Heiste külas, Külvaja kolhoos Reigi külas ja ümbruses ning 1970. aastate alguses viimane liituja – kolhoos Uus Elu, keskuse praegused kivitööstuse ja laevaehitamise tootmishooned, asus Villamaal) liitmise tulemusel välja Kõrgessaare kolhoos, mis hõlmas valdavalt kogu Lauka külanõukogu ulatuses sotsialistliku põllumajandustegevuse.

1960. aastate lõpus ehitas ehituskoondis Hiiu KEK endise spordiplatisi kõrvale lasteaiahoone, mis on praegu kasutusel päevakeskusena ja raamatukoguna ning saare loodepiirkonna külaelu keskusena.

Lauka esimene kolhoosilaut asus kolhoosi töökoja naabruses ja oli kolhoosajastu lõpus lammutatud, teises laudas asub praegu Lauka saeveski.

Karpaatia hutsuulide ehitatud kuni 30-tonniste sõidukite kaalumaja hoone kujundati Sapardi toetuse abil ümber Kõrgesaare jahtkonna jahimajaks.

Laukal näidati Eesti NSV perioodil regulaarselt (esmaspäeva- ja kolmapäevaõhtuti) kino. Seansse näidati algul kolhoosi vana töökoja garaažis, kus kinoseansi ajaks masinad välja aeti ning üritus lõppes tavaliselt pillimängu ja tantsuga. Hiljem võeti kasutusele püsiva kinoprojektoritega varustatud hoonena omaaegse saeraami ajami jaoks ehitatud lokomotiivi aurumasina hoone. Samas kohas on 19. sajandi kaartidelt ära tuntav tingmärk, mida peetakse Lauka mõisa juurde kuuluvaks rehehoone ristikujuliseks põhiplaaniks.

Vabariigi taasiseseisvumise ajal on Laukal toiminud mõnda aega Hiiumaa kapitalil põhinev tankla-kauplus, mis oli kolmas külas tegutsenud tankla.

Tankla naabruses asub keskkatlamaja, mille keskkütte maapealsed magistraalid tõid tsentraalse keskküttesooja lisaks töökoja hoonetele, Lauka koolile ja kortermajadele Käina tee 14, 26,25, 28, 30, 34, kuid süsteemi suurte trassikadude ja ebaefektiivsuse tõttu kasutatakse tänapäeval lokaalseid küttelahendusi.

Ka aadressil Käina mnt 44 ehitatud hoones on arendatud äri- ja müügitegevust. See oli kolhoosi teine tankla, kolhoosi esimese tankla asukoha müürid on leitavad telefonsidekeskuse naabruses.

Sanglepaallee kõrval asub tarekuivati – seemnevilja algupärane kuivati, kus kuivatatavad viljad laotati metallplaatidest põrandale õhukese kihina, mida alt köeti suuremast puuküttega ahjust. Söödaviljakuivati – jõusöödaveski asus Lauka mõisa naabruses. Hoone ehitas kolhoosi ehitusmeeste brigaad, mis kuulus vastloodud Hiiumaa KEKi koosseisu.

ViitedRedigeeri

  1. Statistikaamet, vaadatud 9.06.2019.
  2. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator, vaadatud 9.06.2014.
  3. Marja Kallasmaa: artikkel Lauka Eesti kohanimeraamatus, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016
  4. Lauka Eesti Looduse Infosüsteemis
  5. Helgi Põllo. Kõrgessaare valla ajalugu. Kõrgessaare valla veebisait.
  6. Lauka kool 110. Kõrgessaare Valla Teataja nr 10, 15. oktoober 2010.
  7. Heino Rannap. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia. Eesti Haridusministeerium 2002 (täiendatud 2012).
  8. Lauka palvemaja Eesti Looduse Infosüsteemis
  9. Lauka meierei Eesti Looduse Infosüsteemis