Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on Pirita-Kosel Kose tee 9 asunud suvemõisast; mõisat on tihti segi aetud Jõelähtme kihelkonna Kose mõisaga, mis asub kilomeetri jagu ida pool.

Kose suvemõisa elumaja 2014. aastal

Kose suvemõis (saksa keeles Alt-Kosch) oli 1790. aastal Tallinna kaupmeeste Kochide poolt Tallinna lähedale rajatud suvemõis. Suvemõisa järgi sai nime Kose asum.

AjaluguRedigeeri

 
Kose suvemõisa ait

Kose suvemõisa maa eraldati 1790. aastal Gerdrutha Thomasia Kochi palvel Tondi linnamõisast ja anti Gerdrutha Thomasia Kochi (s Salemann, 1734–1807) Grudzins-le. Juba tema mees kaupmees Berend Heinrich Koch (1722–1780), mustpeade vennaskonna liige, Suure Gildi oldermann, raehärra, oli olnud Koitjärve, Nehatu ja Tondi (Väo) linnamõisade rentnik.

Nende poeg Joachim Christian Koch (1765–1816), suurfirma Joachim Christian Kochi omanik, mustpeade vennaskonna liige, Suurgildi oldermann, Vene Piibliseltsi Eestimaa osakonna juht, kes sai 1808 suvemõisa omanikuks, oli Kose suvemõisa tegelik väljaehitaja. Kivist elumaja ehitati tema juhtimisel juba 1792. Ka liitis ta suvemõisaga uusi maid – poolsaare ja nn uue piiri maad.

Peale tema surma oli suvemõis tema lese Helene Dorothea (s Wetterstrand, 1775–1846) valduses, kellele 1846 ehitati ka puust elumaja, mida ta ei jõudnud kasutada.

Järgmine omanik peale ema surma nende poeg Andreas Christian Koch (1803–1895), samuti suurärimees, Tallinna Börsikomitee viitsepresident, Kaubanduskomisjoni liige, Preisi ja Põhja-Saksa Liidu ning Saksa konsul, mustpeade vennaskonna liige jne. 1875 rajas ta suvemõisa perekonna rahula.

Järgmine omanik viimase poeg dr med Carl Reinhold Christian Koch (s 1841), kes ametis küll lastearstina Peterburis Saksa Alexandri hospidalis, aga suvekuudel viibis Kosel.[1]

Kose suvemõisa piirkonna omanikud olid pärast 1939. aastat Klaus Scheel. Alates 1941. aastast kasutasid mõisa okupatsioonivõimud - NKVD ja sõjavägi.

Scheeli kruntRedigeeri

 
Scheeli mõis e. Kose suvemõis
Mitte segi ajada Kose tee 3 asuva Scheeli suvemõisaga, mille Scheelid ostsid 1925. aastal.

Kose suvemõisa (Kose tee 9) omandiküsimus on seniajani segane, omandiõiguse muutmise alusena on Scheelide järglased viidanud 1939. aastal enne viimase omaniku Andreas Kochi ja Scheelide vahel sõlmitud allkirjastamata eellepingule. Pärast nimetatud eellepingu kooskõlastamist oli aga Andreas (Andrei) Koch surnud ning tema pärijad, alaealised tütred (2-aastane Henriette ja 2-kuune Ilse) polnud veel teovõimelised. 1935 suri ka Henriette ning temagi õigused omandile läksid Ilsele. Lepinguprojekti kohaselt Andreas (Andrei) Koch jättis endale vaid 1,4 hektarit suguvõsa kalmistu ümbruses ja ülejäänud ligi 20 hektarit kavatses müüa Klaus Scheelile.[2]

Pärast baltisaksa päritolu pärija – Ilse Kochi lahkumist koos emaga Umsiedlungi käigus 1939. aastal, sai Kose suvemõisa haldajaks Klaus Scheel, millest ka nimi "Scheeli villa".

Inimsusvastased kuriteodRedigeeri

  Pikemalt artiklis Massimõrv Scheeli krundil

1940.–1941. aastatel mõrvasid Scheeli krundi territooriumil Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajad massihukkamiste käigus seni tuvastamata arvu isikuid.

Kokku avastati 1941. aasta sügisel Pirita-Kose haudadest 40 punase terrori ohvri laipa. 1942. aasta kevadel, kui jätkati kaevamisi, avastati sulasemaja kuuri põranda alt veel 38 laipa.

Pärast saksa okupatsiooni algust 1941. aasta sügisel asus Scheeli suvilasse SS- ja politseiülem Hinrich Möller.

Nõukogude sõjaväereostusRedigeeri

Scheeli mõis ja tiik kuulus Nõukogude okupatsiooni ajal Nõukogude armee õhutõrje ja Tallinna mereväebaasi sõjaväeosale. Mõisa territooriumil paiknes sõjaväele kuuluv katlamaja, millest imbus pinnasesse suuremas koguses naftasaadusi (eri hinnangutel umbes 50 tonni).

ViitedRedigeeri

  1. Beitrag zur Geschichte Familie Koch in Reval von Oscar Koch. Reval, 1908
  2. Vaidlus Scheeli väidetava mõisa üle

VälislingidRedigeeri