Kolmevõistlus (ratsutamine)

Kolmevõistlus on ametlik olümpiaala, millesse kuulub kolm samal hobusel sõidetud osavõistlust:

1. koolisõit – 20×60 meetri suurusel platsil on vaja sooritada 6–8 minutit kestev programm, kus kohtunikud hindavad hobuse allüüre, soorituse täpsust punktisüsteemis 0–10;
2. kross – hobuse võime ületada kiiresti kinniseid maastikutakistusi. Pika võistluse käigus hinnatakse hobuse vastupidavust. Kross on jagatud nelja osasse, mille pikkus ja liikumise tempo on erinevad;
3. takistussõit – koosneb 10–15 mahaaetavast takistusest.

Veterinaararst kontrollib võistluste käigus hobuseid ja veterinaarkontroll on võistluste tähtis osa.

Võistluste lõpptulemus koosneb koolisõidus saadud punktidest, krossis saadud karistuspunktidest ja takistussõidu karistuspunktidest. Krossi osatähtsus on selgelt suurem kui kahel teisel osavõistlusel kokku.

Esimest korda oli kolmevõistlus olümpiamängude kavas 1912. aasta suveolümpiamängudel Stockholmis. See kestis 5 päeva. Alates 1924. aasta suveolümpiamängudest Pariisis toimuvad võistlused kolmepäevastena: igal päeval üks ala.

Esialgu kehtestati ratsaniku ja kogu tema varustuse miinimumkaaluks 75 kg, sest eeldati, et sõjaväehobused peavad suutma sellise kandamiga liikuda. Vajadusel lisati sadula külge raskusi ja vahetult pärast võistlust kaaluti võistlejad uuesti üle. Enne 1996. aasta suveolümpiamänge Atlantas vähendati piirkaalu 70 kilole, aga 1. jaanuaril 1998 kaotati piirkaal täielikult.

Ohutus

Ajavahemikul 1997–2008 hukkus ratsutamisvõistlustel krossis vähemalt 37 sportlast, neist enamik Suurbritannias (14) ja USA-s (8). Vähemalt 25 surma põhjuseks oli hobuse kukkumine takistusel, tavaliselt ülepeakaela ratsanikule otsa.

Tänapäeval kasutatakse eriti tähtsatel võistlustel niisuguseid takistusi, mis purunevad kontrollitud moel, kui hobune sellele otsa jookseb. Niimoodi välditakse olukordi, kus hobune teeb kukerpalli ja kukub ratsanikule peale.

Peale selle nõutakse ratsanikelt ISO standardile vastava kiivri kandmist. Kanda tuleb ka kaitseriietust. Järjest rohkem levib õhkpadjaga rõivastuse kandmine, kusjuures õhkpadi läheb automaatselt õhku täis kohe, kui ratsanik hobuselt kukub.

Minevikus kasutati hobustel väga vähe jalakaitsmeid. Tänapäeval on need üldlevinud iga taseme võistlustel. Need valmistatakse materjalidest, mis kas leevendavad põrutust või on väga kõvad ja tugevad.