Ava peamenüü

Kokkuleppemenetlus on üks neljast lihtmenetluse liigist lühimenetluse, kiirmenetluse ja käskmenetluse kõrval. Olemuselt on see kokkulepe ühelt poolt süüdistatava ja tema kaitsja ning teiselt poolt prokuröri vahel: süüdistatav nõustub süüdistuse sisu, kuriteo kvalifikatsiooni ning kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suurusega, karistuse liigi ja määra asjus sõlmitakse prokuröriga aga kokkulepe. Kui kohtunik nõustub kokkuleppega, teeb kohus leppe alusel süüdimõistva kohtuotsuse.[1] Kokkuleppemenetluse eelduseks on kannatanu nõusolek.[2]

Lühimenetlusest erineb kokkuleppemenetlus selle poolest, et lühimenetluses vähendatakse karistust kolmandiku võrra. Kokkuleppemenetluses jääb karistus seevastu samaks.[1]

Kokkuleppemenetlust kasutatakse tihtipeale ka maksejõuetusprotsessides ja sundvõõrandamiste käigus.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Kokkuleppemenetlus pärineb Ameerika Ühendriikide õigussüsteemist. Endise politseijuhi Andres Anvelti hinnangul sai see menetlusliik tänapäevase sisu ja mõtte alles 1970. aastail vastuvõetud organiseeritud kuritegevuse vastase seadusega (RICO). "Varem lahendati kokkuleppemenetlusega enamjaolt eraisikute vahelisi konflikte ehk meie mõistes midagi erasüüdistuste sarnast (näiteks ühe kauboi lehm saadi kätte teise kauboi farmi põldudelt ning varguse tõendamine oli küllaltki raske)," kirjutab Anvelt.[3]

Võitluses organiseeritud kuritegevusega võrdsustati organiseeritud kuritegevuse sündikaadid ja nende igasugune, sealhulgas ka väliselt legaalne tegevus, ebaseaduslike ja korruptiivsete juriidiliste isikutega. Nii tekkis võimalus mõista süüdi mitte ainult kuritegude sooritajaid, vaid ka sündikaatidega seotud legaalseid ärimehi, sündikaatide juhte ja raamatupidajaid. Tulemusena hakati sõlmima kokkuleppeid kuritegelike organisatsioonide liikmetega, kelle karistust tunnistuste eest vastutasuks leevendati.[3]

"Teisisõnu oli kokkuleppe eesmärk suunatud suuremalt jaolt ühele – võimalikult efektiivsele võitlusele organiseeritud kuritegevusega," selgitab Anvelt ajaloolises ülevaates. "Nii õnnestus muuhulgas tuntavalt nõrgestada Itaalia perekondade mõjuvõimu (vari)majanduses ning näiteks puhastada pealaest jalatallani korrumpeerunud New Yorgi politsei." Ameerikas tõhusaks osutunud menetlus levis ka Euroopasse, sealhulgas Saksa õigussüsteemi, kust Eesti kokkuleppemenetluse 1990. aastate algul üle võttis.[3]

Kokkuleppemenetluste levik EestisRedigeeri

Ajaleht Postimees on väitnud: "üle 90 protsendi kriminaalkurjategijate karistustest otsustavad kohtute asemel tegelikult süüdistatavatega erinevaid kokkuleppeid sõlmivad prokurörid ja nende abid". Eesti Ekspressi ajakirjaniku Janar Filippovi andmeil lahendati 2010. aasta esimese kaheksa kuuga Eestis kohtusse saadetud 7014 kriminaalasjast sel moel siiski 2200 ehk vähem kui kolmandik.[2]

PoleemikaRedigeeri

Kokkuleppemenetlus on tekitanud avalikkuses vastakaid arvamusi. Seda on kritiseerinud riigikohtunik Rait Maruste: "Igasuguse kahe osapoole vahelise kokkuleppe puhul on oht, et seeläbi võidakse üritada varjata hoopis kuriteoga kaasnevaid asjaolusid" ja "prokuröri ja kurjategija vahel karistuse asjus peetavate läbirääkimiste korral ei saa sugugi alahinnata korruptsiooniohtu".[2] Maruste hinnangul libiseb sisuline õigusemõistmine kokkuleppemenetluste ülekaalukuse tõttu prokuratuuri pädevusse.[4]

2010. aasta veebruaris rääkis riigikohtunik Priit Pikamäe Kohtunike Täiskogul, et kokkuleppemenetlus halvendab materiaalõigust – kohtunike kujundatavat kuritegude määratlemise praktikat. "Lihtmenetluse edasikaebesüsteemi piirangute tõttu ei jõua enamik neis menetlustes lahendatud asjadest kohtusüsteemi teisele ega kolmandale astmele, mistõttu kohtupraktika jääb ühtlustamata ja materiaalõiguslikele probleemidele vastus andmata. Iseäranis jätab materiaalõiguse vaeslapse rolli kokkuleppemenetluse ülimalt ulatuslik rakendamine."[2]

"Advokatuuri ja prokuratuuri vaheline jõumõõtmine ei ole kahjuks viinud nendevahelise konsensuseni selle osas, kus on selle menetlusliigi kohaldamise materiaalsed ja eetilised piirid," kirjutas 2010. aasta lõpul Andres Anvelt. "Kurjategijate nurkasurumise asemel võib kiire ja lihtne menetlus hoopis luua neile vägagi häid võimalusi ennast karistuskonveierilt võimalikult lihtsalt maha libistada."[3]

Teine endine politseijuht Ain Seppik on leidnud, et kokkuleppemenetlustes saavutatud kokkuleppeid kinnitab kohus liiga kergekäeliselt, mistõttu näiteks korduvalt tabatud taskuvargad pääsevad üldkasuliku töö ja tingimisi karistustega: "Tegelikult toimubki prokurörilik õigusemõistmine, kui on kokkuleppemenetlus, sellepärast lepitakse kokku prokuröriga ja kohus lööb templi peale."[5]

Advokaat Leon Glikmani meelest kinnitab valdav kokkuleppemenetlus inimeste soovimatust ennast kaitsta: "Pole mingit alust kahelda kokkuleppemenetluse vajalikkuses, ent meelehärmi teeb just selle osakaal."[4]

Harju Maakohtu esimehe Helve Särgava arvates jääb lõplik otsus kohtunikele, kes ei pea prokuratuuri pakutud karistusega nõustuma ning võivad toimiku prokuratuurile tagastada. "Paraku on praktika näidanud, et on nõustutud. Ja täpselt sellised karistused, nagu on kokku lepitud ja prokuröri poolt küsitud, nad on ka saanud."[5]

Juhtivprokurör Endla Ülviste nendib, et kokkuleppemenetlust kasutatakse sageli siis, kui süü tõestamine on raske – näiteks taskuvarguste korral, kus kannatanu on välismaalane, kes lahkub Eestist ega ole menetlusest huvitatud.[5]

Kokkuleppemenetlust on kaitsnud Janar Filippov, rõhutades kannatanu nõusoleku tähtsust ning kohtuniku kontrolli saavutatud kokkulepete üle. Samuti on tema hinnangul ekslik arvamus, et prokurörid pakuvad süüdistatavatele tühiseid karistusi: "Tegelikkuses soovivad süüdistatavad ise avalikku kohtuprotsessi vältida ja nõustuvad seetõttu sageli päris kangete karistustega."[2]

Süüdistustega menetluse aadressil ei nõustu ka peaprokurör Norman Aas: "Kokkuleppemenetluste osakaal on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Samuti ei saa nõustuda, et kokku lepitud karistused on liiga väikesed, kuna paljud süüdimõistetud on läinud kokkuleppemenetluse tulemusena pikkadeks aastateks vangi."[2]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 "Abimaterjal kohtu teemal kirjutavale ajakirjanikule" kohtute pressiesindajate ühistöö, 2007–2008 (vaadatud 23.08.2011)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Janar Filippov "Suur tundmatu – kokkuleppemenetlus" Eesti Ekspress, 24. september 2010 (vaadatud 23.08.2011)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Andres Anvelt "Pätt paneb kokkuleppemenetluse oma pilli järgi tantsima" Delfi, 1. november 2010 (vaadatud 23.08.2011)
  4. 4,0 4,1 Leon Glikman "Hiilivalt põhiõiguste piiramise poole" Postimees, 20.05.2011 (vaadatud 23.08.2011)
  5. 5,0 5,1 5,2 Rasmus Kagge "Seppik: taskuvaraste karistused on naeruväärsed" ERR 08.09.2010 (vaadatud 23.08.2011)

KirjandusRedigeeri

  • Meris Sillaots "Kokkuleppemenetlus kriminaalmenetluses" Tartu: Tartu Ülikooli Toimetised, 2004 (doktoritöö)

VälislingidRedigeeri