Vikipeedia

Kiniin

Kiniin (ka hiniin) on ravim, mida kasutatakse kergemate malaaria juhtude ja klorokviinile resistentsete Plasmodium falciparum'i tüvede korral, kui artesunaat ei ole kättesaadav. Üldiselt eelistatakse malaaria raviks aga ohutumaid aineid nagu klorokviini.[1][2]

Kiniini võib manustada suukaudselt või veenisiseselt. Teatud maailma paigus esineb kiniinile resistentsed malaariavorme.[1]

Kiniini kasutatakse ka piroplasmoosi raviks.[1]

Toonikule lisatakse samuti kiniini, mis annab sellele mõru maitse.[3]

Sagedasemad kõrvaltoimed on peavalu, tinnitus, nägemisprobleemid ja higistamine. Tugevamate kõrvaltoimete hulka kuuluvad kuulmise kaotus, trombotsütopeenia ehk vähenenud vereliistakute hulk ning südame rütmihäired. Kuigi veel ei teata, kas raseduse ajal kiniini tarvitamine on lootele kahjulik, soovitatakse seda siiski ka sel juhul malaaria ravimisel kasutada. Kiniini toimemehhanism ei ole seni täpselt teada.[1] Kuigi seda on kasutatud ka rahutute jalgade sündroomi ja jalakrampide raviks, siis kõrvaltoimete tõttu seda selleks otstarbeks ei soovitata.[4]

Kiniin isoleeriti esmakordselt 1820. aastal kiinapuu koorest, kuigi kooreekstrakti on malaariaraviks kasutatud vähemalt 1632. aastast.[1][5][6][7]

Kasutusalad

muuda

Meditsiin

muuda

2006. aasta seisuga ei soovita Maailma Terviseorganisatsioon enam kiniini malaaria raviks eelistada ning seda peaks kasutama vaid siis, kui artemisiniini derivaate pole saadaval.[8][9][10][11]

Minevikus kasutati kiniini tihti jalakrampide vastu, kuid selline kasutus on vähenenud ravimi eluohtlike kõrvaltoimete pärast.[12]

Saadaolevad vormid

muuda

Kiniin on aluseline amiin ja seda kasutatakse tavaliselt soolana. Kõige tavalisemad preparaadid on kiniinhüdrokloriid, -dihüdrokloriid, -sulfaat, -bisulfaat ja -glükonaat.

Kõiki kiniinisoolasid võib manustada suukaudselt või veenisiseselt, kiniinglükonaati võib manustada ka intramuskulaarselt (lihasesse süstides) või rektaalselt (päraku kaudu).[13][14]

Kiniin alusena soolades
Nimi Aluselise kiniini ekvivalentkogus
Aluseline kiniin 100 mg
Kiniinbisulfaat 169 mg
Kiniindihüdrokloriid 122 mg
Kiniinglükonaat 160 mg
Kiniinvesinikkloriid 111 mg
Kiniinsulfaatdihüdraat [(kiniin)2H2SO4∙2H2O] 121 mg

Joogid

muuda
 
Toonik harilikus ja ultraviolettvalguses. Joogis olev kiniin fluorestseerub

Kiniin on tooniku ja mitme muu karastusjoogi üks komponente. Legendi kohaselt leiutasid tuntud kokteili džinni ja tooniku Indias inglise kolonistid. Malaariavastase kiniinitooniku mõru maitse tõttu segati seda džinniga, soovi korral lisati suhkrut ja sidrunit. Karastusjookides võib kiniini vastavalt regulatsioonidele olla Ameerika Ühendriikides vaid 83 miljondikosa ja Euroopa Liidus 100 mg/l.[15][16][17]

Teadus

muuda

Kiniini ja tema stereoisomeeri kinidiini kasutatakse kiraalse ligandina asümmeetrilistes dihüdroksülatsiooni reaktsioonides. Kindla fluorestsentsi kvantsaagise tõttu kasutatakse kiniini tihti fotokeemias standardainena.[18][19]

Kahjulikkus

muuda

Kiniin võib põhjustada südame rütmihäireid ja selle kasutamist tuleks vältida patsientidel, kellel on südamerütmiga seotud terviseprobleeme. Päriliku G6PD puudulikkusega inimestel võib kiniin põhjustada hemolüüsi ehk punaste vereliblede lagunemist, kuid risk on väike ja muude ravivõimaluste puudumisel võib seda vajadusel kasutada.[20] Kiniin võib põhjustada ettearvamatuid ja eluohtlikke südame- ja veresoonkonna häireid, nagu vereliistakute vähesus, leukotsüütide vähesus, hemoglobinuuria ja mitmed muud. Raskematel juhtudel võib tekkida ka neerupuudulikkus.[20] See võib põhjustada ka ülitundlikkusreaktsioone nagu anafülaksia, lööbed ja sügelemine.[20]

Toimemehhanism

muuda

Arvatakse, et kiniin on Plasmodium falciparum'ile toksiline seetõttu, et see segab parasiidi võimet veres olevat hemoglobiini lahustada ja metaboliseerida.[21] Kiniini täpne toimemehhanism pole senimaani kindel. Kõige laialdasemalt tunnustatud hüpoteesi järgi sarnaneb mehhanism klorokviini omaga. Selle mudeli kohaselt inhibeerib kiniin hemosoiini biokristallatsiooni, mistõttu kuhjub parasiidirakku tsütotoksilist heemi.[22]

Keemia

muuda
 
Robert B. Woodward

Kiniini UV-kiirguse absorptsioon on suurim 350 nm juures. Kiniin fluorestseerub tugevalt 0,1-molaarses väävelhappe lahuses.[18][19] Fluorestsents on intensiivseim 460 nm-lise lainepikkuse juures (tsüaansinine).[23]

Süntees

muuda

Ainuke majanduslikult otstarbekas viis kiniini saamiseks on senimaani aine eraldamine kiinapuu koorest. Siiski on avastatud mitmeid kiniini täissünteesi meetodeid, millest esimese töötasid 1944. aastal välja USA keemikud R. B. Woodward ja W. E. Doering.[24] Sellest ajast saadik on välja töötatud mitmeid efektiivsemaid kiniini sünteesimise meetodeid,[25] kuid ükski neist pole looduslikust allikast odavam.

Ajalugu

muuda
 
Hariliku kiinapuu (Cinchona calisaya) illustratsioon 19. sajandist

Kiniini kasutasid ketšuad (Peruu, Boliivia ja Ecuadori põliselanikud) lihaselõdvestina, et vähendada külmavärinaid.[26]

Malaariaraviks efektiivse kiniini vormi leidis 1737. aastal Charles Marie de La Condamine.[27][28] 1820. aastal isoleerisid Prantsuse teadlased Pierre Joseph Pelletier ja Joseph Bienaimé Caventou esmakordselt kiinapuu perekonda kuuluva puu koorest kiniini ning panid sellele ka nime.[29] Nimi tuletati ketšuakeelsest kiinapuu koort märkivast sõnast quina või quina-quina, mis tähendab "püha koor". Enne 1820. aastat puukoor kuivatati tarvitamiseks, jahvatati peeneks puruks, segati vedelikuga (näiteks veiniga) ning joodi. Kiniini laialdane profülaktiline kasutamine algas 1850. aastate paiku. 1853. aastal avaldas Paul Briquet lühikese ajaloo ja ülevaate quinquina'st.[30]

Kiniin mängis olulist rolli eurooplaste Aafrika koloniseerimises. Arvatakse, et see on peamine põhjus, miks Aafrikat ei tunta enam kui "valge mehe hauda". Roy Porter on öelnud, et just kiniini efektiivsus andis kolonistidele võimaluse vallutada Guinea lahe äärsed maad, Nigeeria ja muud Lääne-Aafrika osad.[31][32]

Teise maailmasõja ajal olid liitlased oma kiniinivarudest ära lõigatud, kui sakslased vallutasid Hollandi ning jaapanlased valitsesid Filipiine ja Indoneesiat. Ameerika Ühendriigid suutsid Filipiinidelt saada neli miljonit kiinapuu seemet ja rajasid Costa Ricale istandusi. Need abinõud võtsid liiga kaua aega ning kümned tuhanded USA sõdurid Aafrikas ja Vaikse ookeani piirkonnas surid kiniini puudumise tõttu.[31] Kuigi jaapanlased valitsesid kiniinivarusid, ei suutnud nad seda efektiivselt kasutada ning selle tulemusel surid ka tuhanded Jaapani sõdurid.[33][34][35][36] Kiniin jäi peamiseks malaariavastaseks ravimiks Teise maailmasõja lõpuni, kuni selle asemel võeti kasutusele muud, vähesemate kõrvaltoimetega ravimid nagu klorokviin jms.[37]

Regulatsioon

muuda

1969.–1992. aastal sai USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) 157 teadet kiniini tarvitamisega otseselt seotud terviseprobleemidest, millest 23 lõppesid surmaga.[38] 1994. aastal keelas FDA kiniini müügi käsimüügiravimina öiste jalakrampide raviks.[38] Arstid võivad kiniini küll välja kirjutada, kuid FDA on keelanud firmadel seda sisaldavaid müügiloata ravimeid turustada. Kiniin on näidustatud malaaria raviks, kuid seda kirjutati varem välja ka jalakrampide ning muude sarnaste seisundite korral. Malaaria eluohtlikkuse tõttu on selle ravis kiniini kasutamisega seotud riskid aktsepteeritavad.[39]

Ravimifirma URL Mutual toodab kiniini sisaldavat ravimit Qualaquin. Seda turustatakse kui malaariavastast ravimit ning müüakse Ameerika Ühendriikides vaid retseptiravimina. 2004. aastal diagnoositi Ameerika Ühendriikides 1347 malaariajuhtu.[40]

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Quinine Sulfate". The American Society of Health-System Pharmacists. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. detsember 2015. Vaadatud jaanuar 2016. {{cite web}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |accessdate= (juhend)
  2. ↑ Esu, E; Effa, EE; Opie, ON; Uwaoma, A; Meremikwu, MM (11. september 2014). "Artemether for severe malaria". The Cochrane database of systematic reviews. 9: CD010678. DOI:10.1002/14651858.CD010678.pub2. PMC 4455227. PMID 25209020.
  3. ↑ Olmsted, John; Williams, Gregory M. (1997). Chemistry: The Molecular Science (inglise). Jones & Bartlett Learning. Lk 137. ISBN 978-0-815-18450-8. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. september 2016.
  4. ↑ Quinine Sulfate drugs.com (vaadatud 3. septembril 2018).
  5. ↑ Willcox, Merlin (28. juuni 2004). Traditional Medicinal Plants and Malaria. CRC Press. Lk 231. ISBN 9780203502327.
  6. ↑ Cechinel-Filho, edited by Valdir (2012). Plant bioactives and drug discovery : principles, practice, and perspectives. Hoboken, N.J.: John Wiley & Sons. Lk 2. ISBN 9780470582268. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. {{cite book}}: parameetris |first1= on üldnimi (juhend)
  7. ↑ editors, Henry M. Staines, Sanjeev Krishna, (2011). Treatment and Prevention of Malaria : Antimalarial Drug Chemistry, Action and Use. [S.l.]: Springer Verlag. Lk 45. ISBN 9783034604796. {{cite book}}: parameetris |last1= on üldnimi (juhend)CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link)
  8. ↑ World Health Organization (2006). "Guidelines for the treatment of malaria" (PDF). World Health Organization. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 5. august 2009. Vaadatud 10. augustil 2009.
  9. ↑ Dorndorp A, Nosten F, Stepniewska K, et al. (2005). "Artesunate verus quinine for treatment of severe falciparum malaria: a randomised trial". Lancet. 366 (9487): 717–25. DOI:10.1016/S0140-6736(05)67176-0. PMID 16125588.
  10. ↑ Reyburn, H; Mtove, G; Hendriksen, I; Von Seidlein, L (2009). "Oral quinine for the treatment of uncomplicated malaria". Brit J Med. 339: b2066. DOI:10.1136/bmj.b2066. PMID 19622550.
  11. ↑ Achan J, Tibenderana JK, Kyabayinze D, et al. (2009). "Effectiveness of quinine versus artemether-lumefantrine for treating uncomplicated falciparum malaria in Ugandan children: randomised trial". Br Med J. 338: b2763. DOI:10.1136/bmj.b2763.
  12. ↑ "FDA Drug Safety Communication: New risk management plan and patient Medication Guide for Qualaquin (quinine sulfate)". Food and Drug Administration. 7. august 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2011. Vaadatud 21. veebruaril 2011.
  13. ↑ Barennes H, et al. (1996). "Efficacy and pharmacokinetics of a new intrarectal quinine formulation in children with Plasmodium falciparum malaria". Brit J Clin Pharmacol. 41 (5): 389–395. DOI:10.1046/j.1365-2125.1996.03246.x.
  14. ↑ Barennes, H.; Balima-Koussoubé, T; Nagot, N; Charpentier, JC; Pussard, E (2006). "Safety and efficacy of rectal compared with intramuscular quinine for the early treatment of moderately severe malaria in children: randomised clinical trial". Br Med J. 332 (7549): 1055–57. DOI:10.1136/bmj.332.7549.1055. PMC 1458599. PMID 16675812.
  15. ↑ Ballestero, JA; Plazas, PV; Kracun, S; Gómez-Casati, ME; Taranda, J; Rothlin, CV; Katz, E; Millar, NS; et al. (2005). "Effects of Quinine, Quinidine, and Chloroquine on α9α10 Nicotinic Cholinergic Receptors". Molecular Pharmacology. 68 (3): 822–829. DOI:10.1124/mol.105.014431. PMID 15955868.
  16. ↑ "Food Additive Status List". U.S. Food and Drug Administration. U.S. Department of Health and Human Services. Vaadatud 9. oktoobril 2017.
  17. ↑ "COMMISSION IMPLEMENTING REGULATION (EU) No 872/2012". EUR-Lex. Official Journal of the European Union. Vaadatud 9. oktoobril 2017.
  18. ↑ 18,0 18,1 Joseph R. Lakowicz. Principles of Fluorescence Spectroscopy 3rd edition. Springer (2006). Chapter 2. page 54.
  19. ↑ 19,0 19,1 Quinine sulfate ogi.edu. Vaadatud 16 august 2013
  20. ↑ 20,0 20,1 20,2 "US label: quinine sulfate" (PDF). FDA. Aprill 2013. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 20. jaanuar 2017.
  21. ↑ DrugBank, toim (24. veebruar 2017). "Quinine". DrugBank. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2017.
  22. ↑ Foley M, Tilley L (27. veebruar 1997). "Quinoline antimalarials: mechanisms of action and resistance". Int J Parasitol. 27: 231–40. DOI:10.1016/s0020-7519(96)00152-x. PMID 9088993.
  23. ↑ "Basic Concepts in Fluorescence". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. september 2012.
  24. ↑ Woodward R, Doering W (1944). "The Total Synthesis of Quinine". J Am Chem Soc. 66 (849).
  25. ↑ Kaufman, Teodoro S.; Rúveda, Edmundo A. (2005). "Die Jagd auf Chinin: Etappenerfolge und Gesamtsiege". Angewandte Chemie International Edition (saksa). 117 (6): 876–907. DOI:10.1002/ange.200400663.
  26. ↑ History of quinine: Friedrich A. Flückiger and Daniel Hanbury, Pharmacographia: A history of the principal drugs of vegetable origin, met with in Great Britain and British India (London, England: Macmillan and Co., 1874), pages 302–331: Cortex Cinchonæ
  27. ↑ de la Condamine (1738) "Sur l'arbre du quinquina" (On the quinquina tree) Histoire de l'Académie royale des Sciences, pages 226–243.
  28. ↑ See also: Joseph de Jussieu, Description de l'arbre à quinquina: mémoire inédit de Joseph de Jussieu (1737)(Description of the quinquina tree: unpublished memoir of Joseph de Jussieu (1737)). De Jussieu accompanied de la Condamine on the latter's expedition to Peru.
  29. ↑ Pelletier and Caventou (1820) "Suite: Des recherches chimiques sur les quinquinas"(Continuation: Chemical research on quinquinas), Annales de Chimie et de Physique, vol. 15, pages 337–365. The authors name quinine on page 348: " …, nous avons cru devoir la nommer quinine, pour la distinguer de la cinchonine par un nom qui indique également son origine." ( …, we thought that we should name it "quinine" in order to distinguish it from cinchonine by means of a name that also indicates its origin.)
  30. ↑ Paul Briquet (1853) Traité thérapeutique du quinquina et de ses preparations from Internet Archive
  31. ↑ 31,0 31,1 Conner, Clifford D. (2005). A People's History of Science: Miners, Midwives, and 'Low Mechanicks'. New York: Nation Books. Lk 95–96. ISBN 1-56025-748-2.
  32. ↑ Porter, Roy (1998). The Greatest Benefit to Mankind: A Medical History of Humanity. New York: W. W. Norton. Lk 465–466. ISBN 0-393-04634-6.
  33. ↑ Louis Morton (1953). "29". The Fall of the Philippines. Washington, D.C.: United States Army. Lk 524. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. mai 2017.
  34. ↑ Alan Hawk. "Remembering the war in New Guinea: Japanese Medical Corps – malaria". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. november 2011.
  35. ↑ Lt. Gen. Leonard D. Heaton, toim (1963). "8". Preventive Medicine in World War II: Volume VI, Communicable Diseases: Malaria. Washington, D.C.: Department of the Army. Lk 401 and 434. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2012.
  36. ↑ "Notes on Japanese Medical Services". Tactical and Technical Trends. U.S. War Department (36). 1943. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2011.
  37. ↑ Shah, Sonia (2010). The Fever: How Malaria Has Ruled Humankind for 500,000 Years (inglise). Farrar, Straus and Giroux. Lk 102.
  38. ↑ 38,0 38,1 "FDA Orders Stop to Marketing Of Quinine for Night Leg Cramps". FDA Consumer Magazine. Food and Drug Administration. Juuli–august 1995. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. jaanuar 2008. Vaadatud 31. juulil 2009.
  39. ↑ "FDA Orders Unapproved Quinine Drugs from the Market and Cautions Consumers About Off-Label Use of Quinine to Treat Leg Cramps". United States Food and Drug Administration. 11. detsember 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2009. Vaadatud 31. juulil 2009.
  40. ↑ "Malaria Surveillance – United States, 2004". Center for Disease Control. 22. november 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. november 2009. Vaadatud 22. novembril 2009.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kiniin&oldid=6229434"