Katoliiklus
See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2012) |
Katoliiklus (kreeka sõnast καθολικός (katholikós) 'üleüldine', 'universaalne') ehk katolitsism on kristluse levinuim usutunnistus, mis tunnustab paavsti oma vaimuliku peana; õigeusu ja protestantismi kõrval üks kolmest kristluse põhiharust. Katoliikluseks nimetatakse ka Rooma Katoliku Kiriku õpetust.
Katoliikluse aluseks on Piibel koos deuterokanooniliste raamatutega, püha pärimus ning kiriklik traditsioon; neid käsitab katoliiklus Jumala vahetu ilmutuse allikaina.
Katoliikliku õpetuse järgi moodustavad Kristuse lepitussurm inimkonna pattude eest ja pühakute heateod jumaliku armuvara, mida katoliku kirik jagab oma liikmetele seitsme sakramendi kui iseenesest mõjuvate (ex opere operato) õndsakstegevate vahendite kaudu. Armulaual toimub Lateraani kirikukogu otsuse (1215) järgi transsubstantsioon. Peale usu kirikudogmasse aitavad õndsaks saada ka inimese enese püüdlus ja head teod; inimene peab kasutama Jumala antud armu. Need, kes pole puhtad, et saada otse taevasse, lähevad pärast surma puhastustulle. Katoliikluse peamisi põhjendajaid on kirikuisad Augustinus ja Thomas Aquinost; viimase õpetus, tomism, ja sellest arenenud neotomism on katoliikluse tähtsaim filosoofiline alus. Põhiliste usudogmade õigsuse tõestamiseks kasutab katoliiklus apologeetikat.
Teistest kristlikest õpetustest eristavad katoliiklust eelkõige suure tähtsuse andmine pühale pärimusele ja pühakutele (eriti Maarja) ning reliikviate kultus; tsentraliseeritud ja hierarhiline kirik, kellele kuulub Piibli tõlgendamise ainuõigus, ning inimese enda aktiivse rolli tähtsustamine õndakssaamise nimel.