Karl Velts

Karl Velts (30. november 1917 Petrogradi kubermang Gattšina rajoon – 9. märts 2012 Maardu) oli teises maailmasõjas Nõukogude poolel sõdinud veteranide keskorganisatsiooni juht Eestis.

Velts sõdis Punaarmees Talvesõjas. Seejärel ta demobiliseeriti ja töötas Leningradi oblastis piimakombinaadis autojuhina. Kui algas Suur Isamaasõda, mobiliseeriti ta jälle. Sõja läbis ta autojuhina Leningradi ja Volhovi rindel, tõustes Leningradi rinde ülema autojuhiks. Ta osales Leningradi blokaadi murdmisel ning Pihkva, Petseri ja Riia tagasivallutamisel. Teda autasustati kolme medaliga. 1944. aastal arvati ta reservi ja suunati Ukrainasse raudteid taastama. 1946. aastal demobiliseeriti ta teist korda.

Pärast sõda elas ta Tallinnas. Ta töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu autobaasi direktorina ja valiti Eesti NSV autotransporditöötajate ametiühingukomitee esimeheks. Seejärel töötas ta kalatööstuse peavalitsuse Zaprõba varustusosakonna juhatajana, hiljem tankeri Kripton kapteni abina ja Tallinna merekooli direktori asetäitjana.

Pärast Eesti taasiseseisvumist töötas ta Eesti Veteranide Organisatsioonide Liidu juhataja asetäitjana, alates 2008. aastast juhatajana. Sellesse kuulus 30 piirkondlikku organisatsiooni ja kümme ühendust, mille hulgas polnud Saksamaa poolel sõdinud sõjaveteranide organisatsioone.

29. detsembril 2007 autasustas Vladimir Putin Karl Veltsi Sõpruse ordeniga suure panuse eest vene kaasmaalaste ühiskondlike organisatsioonide konsolideerimisse Eestis. Velts oli autasustamisele esitatud isikute loendis esimene välismaalane.