Kaika Püha Kolmainu kogudus

Kaika Püha Kolmainu kogudus (ka Kaika Püha Kolmainu Jumala kogudus) oli õigeusu kogudus, mis tegutses aastatel 1896–1962 praeguse Võru maakonna Antsla valla territooriumil Kaika külas. Kogudus kasutas Kaika õigeusu kirikut.

Ajalugu

Kaika õigeusu kogudus moodustati Pühima Valitseva Sinodi otsusega 1. septembril (vkj 20. augustil) 1896 Karula Jumalaema Kaitsmise koguduse kaugematest äärealadest. Koguduse alla kuulus külasid tänapäeva Antsla, Valga ja Rõuge valla territooriumilt. Kogudus ise kuulus kirikuhalduslikult Riia ja Miitavi piiskopkonna Võru praostkonda. Vastavalt Sinodi otsusele oli koguduse juurde ette nähtud üks preester ja kaks köstrit. Kaika koguduse esimeseks preestriks pühitseti 5. novembril (vkj 24. oktoobril) 1896 Tartust pärinev Nikolai Kirpitšnikov, kes alustas jumalateenistuste pidamist sama aasta 3. detsembril (vkj 21. novembril). Kaika koguduse esimeseks köstriks nimetati sügisel 1896 Antoni Allik, teise köstri sai kogudus sügisel 1897.

Enne kiriku valmimist 1900. aastal kasutas Kaika õigeusu kogudus kohalikult talunikult Jaan Kaskalt üüritud ruume. Kirikus hakati jumalateenistusi pidama novembris 1900.

Koguduse juures tegutses alates 16. jaanuarist (vkj 4. jaanuarist) 1897 Kaika õigeusu kihelkonnakool, eraldi koolihoone valmis aastatel 1901–1902. Kaika koguduse alluvusse viidi ka kaks kohalikku abikooli – 1851 Karula õigeusu koguduse alluvuses asutatud Taropedaja abikool ja 1855 Hargla õigeusu koguduse alluvuses rajatud Kaika abikool. Koolid läksid kirikukoolide likvideerimisel üle kohaliku omavalitsuse haldusalasse, Kaika abikooli ja kihelkonnakooli baasil loodi 1920. aastal Kaika Algkool.

Koguduse liikmeskonna vähenemist alates 1905. aastast võib selgitada Venemaa Keisririigis kehtestatud usuvabadusega, mis tõi Eesti õigeusu kogudustes kaasa ulatusliku rekonversiooni ehk tagasipöördumise luteri kirikusse.

Hiljemalt aastast 1919 oli koguduse juures ametis vaid üks köster. Senine vanemköster Peeter Koemets valiti koguduse nõukogu esimeheks.

Aastatel 1920–1921 halvenesid oluliselt pikaajalise kogudusepreestri Nikolai Kirpitšnikovi ja koguduse nõukogu suhted. Jaanuaris 1921 otsustati isa Nikolai jumalateenistuste pidamisest väidetavalt halva tervise tõttu vabastada ja kutsuda edaspidi korra kuus teenistusi pidama naaberkoguduse preester. Juunis 1921 mindigi vastavalt koguduse täiskogu otsusele iganädalastelt jumalateenistustelt üle korra kuus toimuvatele teenistustele ja augustis 1921 valiti preestri kohusetäitjaks Antsla preester Karp Ustav. Tülis andis Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod õiguse kogudusele ja soovitas Nikolai Kirpitšnikovil kandideerida tööle mõnda teise kogudusse.

Alates sellest ajast teenisid Kaika kogudust peamiselt hooldajad preestrid. Alaline vaimulik oli kogudusel vaid aastatel 1932–1933, mil kogudusepreestri ametit pidas isa Nikolai Rand. Oktoobris 1933 vabastati ta ametist süüdistatuna ebaväärikas käitumises ja autoritarismis, esitatud süüdistusi kinnitas ka Võru praost Joann Randvere.

Kui jumalateenistusi siiski peeti, oli osavõtt nendest aktiivne. Tegutses ka 15–20 liikmest koosnev kirikukoor.

Nõukogude ajal peeti teenistusi koguduses juhuslikult, vastavalt võimalusele. Lagunes ka kirikukoor. 1958. aastal külastas jumalateenistusi veel vaid 160 inimest ja rahaliselt toetas kogudust umbes 40 inimest, mis tõi kaasa ka kirikuhoone lagunemise. Koguduse viimase hooldaja isa Aleksander Antoni sõnul kahanes jumalateenistustel osalejate arv eriti preestri kohusetäitja Jakob Mölteri ajal (1953–1957), kelle "ebamoraalsusele kalduv käitumine nii oma isiklikus elus kui ka ametitalitustes" peletas usklikud kirikust eemale. Eaka preestri Joann Randvere ametiajal (1957–1958), kes pidi vaimulike puudusel teenima mitut maakogudust, ei peetud aga koguduses poole aasta kestel ühtegi teenistust.

Kaika kogudus suleti 13. veebruaril 1962 Vene Õigeusu Kiriku asjade voliniku Jaan Kanteri taotlusel, kelle väitel oli kogudus ise oma tegevuse lõpetanud. Võttes arvesse tollast koguduste sulgemise lainet – ainuüksi 1962. aastal suleti Eestis 10 õigeusu kogudust – ei saa Kanteri põhjendust pidada päris tõeseks ja sulgemises tuleb näha Nõukogude võimu religioonipoliitilist otsust, kuid preester Antoni aruande kohaselt oli koguduseelu Kaikal selleks ajaks igal juhul välja suremas ja kogudus muutunud jõuetuks oma kirikuhoonet korras hoidma.

Kirikuteenijaid

Kogudusepreestrid

• 1896–1921 Nikolai Kirpitšnikov
• 1921–1928 Karp Ustav (kohusetäitja)
• 1928–1932 Joann Randvere (kohusetäitja)
• 1932–1933 Nikolai Rand
• 1933–1934 Martin Preimann (kohusetäitja)
• 1935–1936 Pavel Sokolov (kohusetäitja)
• 1936 Joann Randvere (kohusetäitja)
• 1936–1941 Joann Kraav (kohusetäitja)
• 1941–1953 Aleksander Anton (kohusetäitja)
• 1953–1957 Jakob Mölter (kohusetäitja)
• 1957–1958 Joann Randvere (kohusetäitja)
• 1958–1962 Aleksander Anton (kohusetäitja)

Köstrid

• 1896–1898 Antoni Allik (nooremköster)
• 1897–1898 Ivan Pumbu (vanemköster)
• 1898–1902 Jeremija Leetus (nooremköster)
• 1898–1911 Ivan Nordmann (vanemköster)
• 1902–1903 Ardalion Hrebtov (nooremköster)
• 1903–1940 Jaan Antsov (nooremköster)
• 1911–1918? Peeter Koemets (vanemköster)

Statistika

Koguduseliikmete arv vastavalt koguduse aastaaruannetele:

• 1896 – 982 inimest
• 1899 – 1030 inimest
• 1902 – 1051 inimest
• 1905 – 1001 inimest
• 1908 – 954 inimest
• 1913 – 935 inimest
• 1917 – 910 inimest
• 1920 – 896 inimest
• 1925 – umbes 700 inimest
• 1958 – umbes 160 inimest

Kasutatud arhiiviallikad ja käsikirjad

• EAA, f 1655, n 3, s 496. EAÕK Sinodi toimik Kaika koguduse kohta. Kättesaadav Rahvusarhiivi Ajalooarhiivis
• EAA, f 1925, n 1, s 19. Kaika koguduse aruanded 1896–1920. Kättesaadav Rahvusarhiivi digiarhiivi Saaga vahendusel
• EAA, f 1925, n 1, s 20. Kaika koguduse 1958. aasta aruanne. Kättesaadav Rahvusarhiivi Ajalooarhiivis
• Sõtšov, Andrei. Eesti õigeusu koguduste likvideerimine Nikita Hruštšovi ajal aastail 1954–1964. – Acta Historica Tallinnensia, nr 11, 2007, lk 115–130
• Vladimir Berens. "Историко-статистическое описание церквей и приходов Северо-Западных епархий. Часть 2, Эстонская епархия". Tallinn 1974. Käsikiri TLÜAR Baltica kogus, Msc K1-593/I,II. Leht 125