Kaarel Orviku (15. juuli 1935 Tartu24. juuli 2021) oli eesti meregeoloog ja loodusfotograaf.[1]

Elulugu muuda

Lõpetas 1954 Tartu 1. Keskkooli, 1959 Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiaosakonna. Geoloogiakandidaat (1967, Eesti NSV Teaduste Akadeemia), väitekiri "Геологическое развитие и динамика современного морского берега Эстонского района Балтики". Geoloogiadoktor (1992, Tartu Ülikool), väitekiri "Eesti mererandade ehitus ja arengutendentsid".

Ta lõpetas 1971. aastal Moskvas tuukrikooli (2. klassi tuuker) ja 1978. aastal 1. kutsekeskkooli Tallinnas (laevajuht-mehaanik).

Ta täiendas end aastatel 1985 ja 1987 Soome Geoloogia Uurimiskeskuses ning 1988. aastal Turu Ülikoolis.

Ta oli 1959–1993 ENSV TA Geoloogia Instituudi teadur, sh 1977–1990 meregeoloogia sektori juhataja, 1990–1993 juhtivteadur, aastast 1993 AS-i MERIN projektijuht.[1]

Teadustöö muuda

Uurinud randade ehituse ja arengu seaduspärasusi, rannaprotsesside aktiveerumise ja rannajoone muutuste seoseid viimase 100 aasta jooksul, süvenevate tormipurustuste põhjuseid, seoseid loodusprotsesside, kliimamuutuste ja inimtegevuse aktiveerumise vahel rannikul, prognoosinud randade arengutendentse lähitulevikus ning hinnanud hüdrotehniliste rajatiste ja rannikukeskkonna omavahelist mõju. Juurutas Eestis georadari kasutamise rakendusgeoloogilistel, arheoloogilistel jt uuringutel.

Ta on osalenud Eesti NSV Teaduste Akadeemia noorteadlaste kompleksekspeditsioonis Kamtšatkale 1960, NSV Liidu TA Okeanoloogia Instituudi korraldatud Vaikse ookeani uurimisekspeditsioonil 1971 ning veealuse maja/labori "Tšernomor" katsetustel Mustal merel 1968.

Orviku osales ka rahvusvahelistes rannageoloogia uuringutes Poolas 1976 ja Bulgaarias 1978. Ta on töötanud Eesti rannikumeres TA Geoloogia Instituudi uurimislaeval "Yoldia" (1973–1991) ning rahvusvahelise meregeoloogia töörühma juhina Läänemerel Eesti TA uurimislaevadel "Aju-Dag" (1984) ja "A. Veimer" (1986).

Korraldanud mitmeid rahvusvahelisi teadusüritusi, juhendanud noorte teadusringe ja aineõpetajate täiendusseminare. [1]

Teoseid muuda

Umbes 120 teadustrükist ja aimeartiklit.[1]

  • Морские берега Эстонии. Tallinn 1974
  • Artificial structures and shoreline of Estonian SSR (kaasautor E. Martin). // Artificial Structures and Shorelines. Kluwer Academic Publishers. 1988
  • Современные берега (kaasautor Olavi Granö). // Геология Финского залива. Tallinn 1992
  • Nüüdisrandla. // Eesti šelfi geoloogia. Tallinn 1992
  • The provenance of beaches on the Estonian islands of Hiiumaa, Saaremaa and Muhu (kaasautor). // J. Coastal Res. 11 (1995)
  • Looduse ja sadamate vahekorrast Liivi lahe rannikul (kaasautor Valdeko Palginõmm). // XXI Eesti looduseuurijate päev. Tartu-Tallinn 1998
  • Geology of the Estonian shelf, modern shores. // Possibilities for boating network in the Gulf of Finland. Helsinki 1999
  • Kuivõrd randade muutustes on süüdi laevaliiklus. // Eesti laevanduse aastaraamat. Tallinn 2001
  • "Rannad ja rannikud. Õpik kõrgkoolidele". // Acta Universitatis Tallinnensis. Realia et naturalia. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2018. 349 lk, ISBN 978-9985588529

Liikmesus muuda

Mitme teadusliku seltsi ja ühenduse, sh Euroopa Randade Kaitse Ühingu (EUCC), Eesti Geoloogia Seltsi, Eesti Geograafia Seltsi, Eesti Looduseuurijate Seltsi jt liige.[1]

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Tema vanemad olid Karl ja Leonidia Orviku,[1] tütar Maire Arm.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus muuda

  • Istorija geologitšeskih nauk v Estonii. Tallinn 1986. Lk 323
  • Eesti geoloogia: biograafiline teatmik. Tallinn 1995. Lk 81
  • Mereleksikon. Tallinn 1996. Lk 303
  • Eesti entsüklopeedia 14. Tallinn 2000. Lk 345
  • Kes on kes Eestis 2000. Lk 139
  • Maa Universumis. Tallinn 2004. Lk 318

Välislingid muuda

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.