Vikipeedia

Jumikas

taimeperekond

Jumikas (Centaurea) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv taimeperekond.

Jumikas
Arujumikas Centaurea jacea
Arujumikas Centaurea jacea
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Jumikas Centaurea
L.
Sünonüümid
  • Cyanus Mill.

Perekonda kuulub umbes 350–600 liiki. Jumika perekonna levila on põhjapoolkeral, kõige liigirikkamad alad jäävad Lähis-Idasse.

Jumika perekonda kuulub ka eesti rahvuslill rukkilill (Centaurea cyanus).

Esimesena kirjeldas jumikaid teaduslikult Linnaeus.

Kirjeldus

muuda

Jumikad on vastupidavad umbrohud.

Jumika lehed on mõnel liigil soomuselised. Tavaliselt jagunevad lehed sügavateks pikergusteks hõlmadeks, vähemalt taime alumises osas.

Jumikatel on korvõisikud. Värvilt võivad need olla väga erinevad: sinised, punased ja kollased, nende heledamad varjundid kuni valgeni välja ja nende mitmesugused kombinatsioonid. Õisik koosneb kaht sorti õitest, mis on tihti eri värvi: seesmised on mitme sümmeetriateljega ja viljakad, välised ühe sümmeetriateljega ja viljatud. Õisik asub laienenud, tassi- või korvisarnasel õiepõhjal ja sellepärast nimetataksegi seda seltsi korvõielisteks.

Paljudel jumikatel on pikk ja tugev peajuur, eriti nendel, mis kasvavad kuivades piirkondades.

Jumikaõied toodavad ohtralt nektarit. Neilt saab heledat ja intensiivse lõhnaga mett. Sellepärast paigutatakse USA-s mõnel pool mesitarusid jumikapõldude lähedusse. Euroopas on kõige tähtsamad meetaimed jumikate hulgas must ja suureõieline jumikas, USA-s kiirjas jumikas ja Centaurea maculosa.

Eluviis

muuda

Jumikate hulgas leidub liike, mis koos murutaimega võivad domineerida suuri maa-alasid, moodustades napi bioloogilise mitmekesisusega kooslusi. Sellised liigid on näiteks must ja põldjumikas. Samal põhjusel võivad jumikad muutuda invasiivseteks piirkondades, kus nad ei ole pärismaised.

Põhja-Ameerikas peetakse invasiivseteks kiirjat ja laiuvat jumikat ning Centaurea maculosa 't. Kontrollimatu levikuga on nad tekitanud sealses põllumajanduses probleeme. Levivad nad põhiliselt inimeste kaasabil, kes nende seemneid tahtmatult levitavad, eriti põllumajandusmasinate rehvide kantuna. Mõnele jumikale on omane koguni allelopaatia ehk teisisõnu toodavad nende juured keemilisi aineid, mis takistavad nende taimede kasvu, kes pole nendega kohastunud. Kariloomad kiirjat jumikat ei söö ja hobuslastele tundub see koguni mürgine olevat[viide?].

Jumikate tõrjumisel on kõige tõhusamateks on osutunud kahjurputukad, kuid kasutatud on ka karjatamist, kui tegu on sellise liigiga, mida loomad söövad, ja isegi maapinna põletamist – viimasel juhul on ajastamine väga tähtis, seda tuleb nimelt teha enne seemnete valmimist.

Jumikate hulgas on ka endeemseid liike, mis kasvavad kõigest mõnel saarel või mõnes orus ja on sellepärast ohustatud. Eriti leidub niisugusi liike piirkonnast Itaaliast kuni Kaukaasiani.

Eraldi võetuna ei ole enamik jumikaliike invasiivsed. Tavaliselt näevad nad kenad välja. Paljud jumikad on putukatele tähtsad toidutaimed. Sellepärast soovitatakse väikepõllumajanduses lubada jumikatel, näiteks rukkilillel, kasvada põlluservas või isegi põllul, sest on ilmnenud, et kahjurputukad söövad pigem rukkililli kui nende läheduses kasvavaid teravilju. Kui põlluservas on riba maad eraldatud jumikatele, elab selles hulk selgrootuid ja väikesi selgroogseid kiskjaid, kes söövad kahjurputukaid.

Eestis kasvavad liigid

muuda
 
Arujumikas.
 
Põldjumikas.
 
Narmasjumikas.

Pärismaised liigid

Tulnukatena või metsistununa on leitud ka[1]

Teisi liike

muuda
 
Suureõieline jumikas
 
Kiirjas jumikas
 
Tumepunane jumikas

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Eesti NSV floora kd 6, 1978.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jumikas&oldid=6299956"