Julius Made

Julius Made (26. aprill 1894 Paide – 30. juuni 1956 Bradford) oli eesti ohvitser ja riigiametnik.

Julius Made 1927. aastal

Elulugu

Julius Made õppis Tallinnas Nikolai I gümnaasiumis. Sai lõputunnistuse 2. jaanuaril 1915. Seejärel õppis Petrogradi Esimeses lipnike koolis, mille lõpetas 15. augustil 1915. Teenis Vene sõjaväes Preobraženskoje polgu tagavara pataljonis reamehena 3. veebruarist kuni 15. augustini 1915. Pärast lipnikuks saamist suunati Lappeenranta 86. jalaväepolku ja määrati selle 177. tagavarapolgu nooremaks ohvitseriks (podporutšik). Teenis seal kuni 10. detsembrini 1917.

Esimeses maailmasõjas osales lahingutes Saksa keisririigiga kolme päeva jooksul septembris 1915 Vilno kubermangus (võttis osa tormijooksust sakslaste positsioonidele Vilejka maakonnas Hussaki küla all), Vitebski ja Volõni piirkonnas. Sai lahingutes 5. märtsist kuni juunini 1916 Vilno kubermangus Mihulski küla all "ülesnäidatud vahvuse eest" Püha Anna 4. järgu medali. 20. septembrist kuni 13. oktoobrini 1916 võitles sakslastega ja "jooksis neile tormi" Lettski kubermangus Sobro all. Kolonie Dimitrovka all aga "sai põrutada", mille kinnituseks anti 13. oktoobril 1916 välja tunnistus nr 117. Ravis end Tsarskoje Selo haigemajas. Pärast paranemist suunati Vitebski komandandi vahiteenistusesse, kust lahkus 1917. aasta detsembris "revolutsioonilistel põhjustel".

Teenistust Eesti sõjaväes alustas jaanuaris 1918 2. Eesti jalaväepolgu ohvitserina. 1918. aasta veebruaris, pärast Lõuna-Eesti okupeerimist Saksa keisririigi poolt, alustati 2. Eesti jalaväepolgu likvideerimist. Novembris 1918 määrati piirivalve teenistusse salgaülemaks ja 13. märtsil 1919 Vabadussõjas soomusrongi "Kapten Irv" dessantroodu nooremohvitseriks. Sai juulis lahingutes haavata. Paranenuna määrati jaanuaris 1920 Scouts polgu 5. roodu ülemaks. Teenis ohvitserina Valgas. Demobiliseeriti 14. septembril 1920 ja arvati tagavaraväkke.

1923. aastal toodi teenima Tallinna. Asus tööle Kohtu- ja Siseministeeriumi Piirivalve Valitsuse üldosakonda raamatupidajana kapteni auastmes. Lõpetas 1925. aastal Tallinna linna kaubanduslikud õhtukursused.

Läks 2. veebruaril 1927 erru. Töötas Kohtu- ja Siseministeeriumis 1932. aastani. Seejärel asus tööle Riigi Raudteevalitsuse administratsiooni finantsameti varustustoimkonna vanema arveametnikuna ning alates 1937. aastast tehnikuna. Oli sellel kohal ka teise Nõukogude ja ka teise Saksa okupatsiooni alguses. Alates 1. maist 1943 oli Raudteevalitsuse käitusameti tehnik.

Teise maailmasõja ajal teenis ta kapteni auastmes 5. Eesti Piirikaitserügemendis. 1944. aasta sügisel Nõukogude pealetungi ajal rügement hajus laiali. Näinud olukorda Tallinnas 21. septembril 1944, sõitis Made järgmisel päeval Läänemaale ja organiseeris seal ringi liikunud Saksa sõjaväest lahkunud sõduritest üksuse, et avaldada vastupanu sisse tungivatele punaarmeelastele ja anda sellega võimalus Eestist lahkuda soovijatele vabalt suunduda Virtsu sadamasse.

Koguneti Sillal. 22. septembri õhtuks oli üksuse koosseisus 800 sõdurit ja 9 ohvitseri. Kasutada oli 15 veo- ja 6 sõiduautot, 2 mootorratast, neli kahurit, 20 tankirusikat, 40 kuulipildujat, arvukalt kergerelvastust ja laskemoona. Maanteele ja ristteedele pandi välja tõkked, saadeti välja luureüksusi, et selgitada välja punaväe liikumine. Esimene lahing toimus 23. septembril Keila pärast, mis mõneks ajaks vabastati punaväelastest. Nendega peeti ebavõrdseid lahinguid Märjamaal, Lihulas, Nissis ja Ristil. Hävitati 7 Nõukogude tanki ja mitu veoautotäit sõdureid.

24. septembril oli Punaarmee üksuste ülekaal liiga suur. Kapten Made üksus taganes Kassari silla taha jõe joonele, kuid sama päeva õhtul oldi sunnitud lõpetama kõik sõjalised operatsioonid. Made andis käsu taganeda Virtsu sadamasse. Umbes 300 meest loobusid saartele minemast ja otsustasid varjuda metsadesse ja hakata tegutsema partisanidena. Õhtul kella üheksa paiku jõudis 318 Made üksuse meest Muhumaale Hellamaa külla. Seal võttis Julius Made ühendust Saksa 67. Jalaväerügemendi ülema major Joachim Menzeliga, kes informeeris Made üksuse saabumisest Kuressaares paiknenud Saksa 23. Diviisi staapi

Major Menzel sai loa formeerida 1. Saarekaitse rügement. Tema kaasabil relvastati kaks pataljoni mehi ja paigutatakse Igakülla. 28. septembril tulistasid Made rügemendi võitlejad alla Nõukogude luurelennuki. Meeskond võeti vahi alla. Kinnivõetute hulgas oli 25-aastane Eesti Laskurkorpuse ülema abi Rudolf Laar, kelle ülesanne olnud pidada saartele siirdunud eestlastest sõjaväelastega nende allaandmise asjus läbirääkimisi. Laar anti üle sakslastele. Õhtul asuti mandrile jäänud eestlastest sõjaväelasi päästma.

29. septembril andsid sakslased Madele käsu, et tal tuleb oma meestega asuda laevadele ning siirduda Saksamaale uuele väljaõppele. Saksamaale jõudes korraldas Made rügemendi kapituleerumise Briti vägedele ja määrati Schleswig-Holsteinis Uklei järve äärde rajatud interneeritud Eesti sõdurite laagri ülemaks Briti okupatsioonitsoonis. 1948. aastal sai loa asuda elama Inglismaale.

Isiklikku

Julius Made abiellus veendunud vanapoisina 35-aastaselt 23. juulil 1929. aastal Pühavaimu kirikus Hilda-Alide Jakobiga (neiuna Lehmthal, sündinud Tallinnas 29. mail 1892). 38-aastane Hilda-Alide oli lahutanud oma esimesest abikaasast Oskar Konstantin Jakobist, kellega tal oli 15-aastane tütar Aino. Kuid õige pea selgus, et iseloomud ei sobinud kooseluks. 8. mail 1931 alustati Juliuse initsiatiivil Tallinn-Haapsalu Rahukogu Tsiviilosakonnas lahutusprotsessi, mis jõudis lõpule alles 15. veebruaril 1935 poolte kokkuleppel.

Seejärel abiellus ta Alide Tihkaniga (21. veebruar 1902 Velise vald – 4. november 1995 Bradford), kes oli olnud abielus Franz Karl Rosenbergiga. See liit oli rahulik ja pidas vastu Juliuse surmani 1956. aastal. Juliuse kirjapanekutest pärast Saksamaalt lahkumist on viiteid, et Inglismaal kohtus ta aeg-ajalt ka sinna bolševike eest põgenenud Hilda-Alidega.

Julius Made oli Tiit Made isapoolse vanaisa vennapoeg.

Vaata ka

• 1. Saarekaitse rügement ehk Made rügement

Kirjandus

• Tiit Made. "Eestlased sõjapõrgus". Argo. Tallinn 2008
• Eerik Purje. "Ühest ammusest kojarevolutsioonist". Eesti Elu, 6. veebruar 2009

Välislingid

• Eesti ohvitserid 1918-1940