Johannes II (Saare-Lääne piiskop)
See artikkel räägib Saare-Lääne piiskopist; teiste Johannes II kohta vaata lehekülge Johannes II; Johann II kohta vaata lehekülge Johann II |
Johannes II Creul (ka Johann Creul, Krowel, Krouwel, Crowel, end nimetas Johannes Crewl, umbes 1400 Gdańsk – surnud millalgi ajavahemikul 20. veebruarist 1456 7. märtsini 1457) oli Saare-Lääne piiskop 1439–1457.
Creul oli Gdański juristi ja hilisema raehärra Peter Creuli poeg. Tal olid vennad Albrecht, Peter ja Antonius. Creul oli Saksa ordu liige.
Creul immatrikuleeriti 12. mail 1420 Rostocki ülikoolis, kus ta sai 1422 baccalaureus artiumi kraadi. 1426 siirdus ta Bologna ülikooli. Ta sai 4. novembril 1429 paavsti kuuria notariks, hiljem apostellikuks notariks, 16. oktoobril 1429 Pommeri ülemdiakoniks, sai novembris 1429 prebende Fromborkist ja benefiitse Roskildest, 17. juunil 1430 Wrocławi kanoonikuks ja 1433 Gdański ülemdiakoniks. 1437–1444 oli Creul Saksa ordu orduprokuraator Roomas. Ta oli 1444–1449 Elblągi (Elbing) preester. [1]
Tegevus orduprokuraatorina
muudaCreul resideeris orduprokuraatorina Ferraras. Peaaegu igas kirjas Saksa ordu kõrgmeistrile kajastas ta toimunud sündmusi, eriti oikumeenilise kirikukogu ja Itaalia osas. Creuli mainiti 24. augustil 1438 kui Baseli oikumeenilise kirikukogu poolt kinnitatud statuutide koopia edasitoimetajat. 1. septembril 1438 saatis ta kõrgmeistrile kirja seoses Saksa ordu ja liivimaalaste vahelise tüliga ja toetas Johannes Niclosdorfi rahaga. Samuti pälvisid tähelepanu ordu sisetülid.
25. aprillil 1441 ordu asehaldurile saadetud kirjas kahetses Creul kõrgmeistri Paul von Rusdorfi surma üle ja soovitas ordul jääda ustavaks paavst Eugenius IV-le, ta soovitas samuti Culmi piiskopil jääda ustavaks paavstile.
Creul oli 2. septembril 1444 Gdańskis, kus ta teatas kõrgmeistrile, et sai Solerno vürstilt teate, mida tuleb omavahel arutada. Hiljem ei viibinud ta Roomas, mistõttu Leonid Arbusow vanem annab tema ametiaja lõpuks 1444,[2] kuid 23. juunil 1446 teatas kõrgmeister, et määrab orduprokuraatoriks Creuli asemel Andreas Ruperti.[3]
Ametisse määramine ja kodusõda
muudaCreul teatas 19. mail 1439 Saksa ordu kõrgmeistrile Paul von Rusdorfile oma ametissemääramisest ja palus abi oma ametikoha omandamiseks. Ta tegi Warmia (Ermland) praostile korralduse toimetada 2000 kuldnat Rooma oma piiskopiksmääramise eest. 15. juunil 1439 palus Creul kõrgmeistrilt tungivalt raha. 8. jaanuaril 1440 palus ta kõrgmeistrit takistada liivimaalaste upsakust kuna Riia peapiiskop oli kinnitanud piiskopiks Ludolf Grove.
Eugenius IV teatas 2. detsembril 1440, et kardinal Antonio Correr pidi Saaremaa vaidluse lahendama. Creul soovis 15. mail 1441 abi Chełmno (Culm) piiskopilt. Eugenius IV soovitas 19. novembril 1443 Saksa ordu kõrgmeistril toetada Creuli.
Kõrgmeister Konrad von Erlichshausen nõudis 29. märtsil 1445 maameistrilt Heidenreich Vinke von Overbergilt Grovega tekkinud tüli lahendamist ja nõudis mitte viivitada Creuli taotluste täitmisega. Creul kurtis 17. augustil 1445 eelmise Elblągi preestri üle.
Creul soovitas 31. augustil 1445 oma asja arutamiseks Friedrich von der Ropet, kes omakorda teatas, et Riia ja Tartu rüütlid tahavad Creuli abistada. 31. augustil 1445 saatis Creul kõrgmeistrile kirja Saare-Lääne piiskopkonna omandi asjus. Kõrgmeister andis septembris 1445 instruktsiooni maameistrile Creuli ametissepaigutamise asjus. 17. veebruaril 1446 nõudis kõrgmeister maameistrilt taas Creuli abistamist.
Creul teatas 25. aprillil 1446 oma loobumisest Saare-Lääne piiskopi ametikohast, vastutasuks pidi Grove talle maksma vähemalt 5000 ungari kuldnat ja 8 täkku. 16. juunil 1446 soovis Creul saada teist ametikohta ja jätkas kahjutasu nõudmist, Grove poolt väljastatud lepe pidi saama kapiitli ja Konrad von Uxkülli poolt pitseritega kinnitatud. Creul sõnastas 22. juunil 1446 notariaali, mille järgi jäi Grove piiskopiks ja Creul lubas teda mitte takistada. Grove pidi kahjutasu ära maksma kahes osas.
Juunis 1446 teatas ordu ülemprokuraator Ruperti, et Eugenius IV avaldas 3 bullat, mille järgi tuleb Saksa ordul aidata Creuli. 10. detsembril 1446 kohustas Eugenius IV maameister Heidenreich Vinke von Overbergi aitama Creulil omandada piiskopkonda, kuna Creul on õigusjärgne piiskop (ipsum Johannem in suum verum et legitimum episcopum). Seetõttu saatis kõrgmeister Erlichshausen 10. veebruaril 1447 palvekirja kantsler Caspar Schlickile, paludes Saksa kuningalt abi Creuli abistamiseks. Creul omakorda otsis 20. märtsil 1447 kõrgmeistrilt nõu edasise tegevuse osas. Kõrgmeister saatis Rooma volikirja Saaremaa osas ja 8. aprillil teatas ülemprokuraatorile, et Creul pole veel oma "ametikohal, vaid asub rahulikus paigas."
Nicolaus V kohustas 24. mail 1447 Riia peapiiskopkonna rüütelkondi abistama Saare-Lääne piiskoppi Creuli võitluses Ludolf Grove vastu. Kõrgmeister teatas 30. jaanuaril 1448, et Creul tuleb ülestõusmispühade järel Liivimaa prelaatide, kapiitlite ja rüütelkondade abiga ametisse paigutada. Creuli Tallinnasse siirdumist pidi toidumoonaga varustama maameister, Creul oli 22. juulil 1448 Tallinnas oma taotlusi nõudmas, mistõttu Grovet kohustati alad loovutama.
Rootsi kuningas Karl VIII teatas oma neutraalsusest; ordu, Harjumaa ja Virumaa rüütelkonnad ja Turu linn pidid Creuli abistama. Paavst oli kinnitanud Creuli õigusjärgse piiskopina. Kõrgmeister saatis 2. jaanuaril 1449 Creuli asjus teated paavstile ja Saksa kuningale, kes teatas 31. jaanuaril Rootsile, et Creuli tuleb abistada.
Kuressaare rahuleping
muudaCreul ja Grove sõlmisid 9. märtsil 1449 Saksa ordu vahendusel Kuressaares rahulepingu, jagades ära üksteise haldusalad. Lepingu järgi sai Grove saared ja Creul Läänemaa. Creul saatis 18. märtsil 1449 kõrgmeistrile tänukirja. Creulile anti 20. aprillil Haapsalu üle. 30. aprillil 1449 tunnustas Nicolaus V Rootsi kuningat Karl VIII ja Brandenburgi markkrahve Creuli toetamise eest. Creul saatis Rooma saadiku Marquardi, et saada paavstilt lepingule kinnitust. 1. detsembril 1449 kohustas Nicolaus V Riia peapiiskoppi kinnitama Kuressaares sõlmitud rahulepingut.
Viibimine Eestis
muudaCreul oli 22. juulil 1448 Tallinnas, 5. märtsil 1451 Lihulas ja 31. märtsil 1453 Haapsalus.
Muud otsused
muudaCreul teatas 5. märtsil 1451 kõrgmeistrile Roomas ostetava ordumaja hinna.
Ta oli üks Warmia dekaani Johann Plastewigi poolt saadetud kirja saajaid Saksa ordu ordurüü kandmise osas Riia peapiiskopkonnas.
Ta teatas 31. märtsil 1453 Gdański raele Pärnu kodaniku Jacheim Davidise laeva asjus. 20. aprillil 1453 arutles ta Saksa ordu privileege käsitlevas kohtuasjas.
23. juulil 1453 vahendas Riia peapiiskop Creuli ja Tartu piiskopi vahelist tüli. Saksa ordu kõrgmeister teatas talle 27. oktoobril 1455 Brandenburgi kuurvürsti vahendustegevusest kõrgmeistri ja ordu palgasõdurite vahel.
Pärandustüli
muudaAprillis 1451 teatas Gdański raad Albrecht Creuli päranditülist Lübeckis elavate Bartolt Burammersi laste vastu. 20. jaanuaril 1452 andis Albrecht piiskopist venna juuresolekul Valmieras oma nõudest aru.
Surm
muudaJohannes Creul suri enne 7. märtsi 1457.
Viited
muuda- ↑ Radosław Krajniak: "Crowel Johann". Fundacja Gdańska, Gdańsk 2012-2015
- ↑ Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".
- ↑ Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
Allikad
muuda- Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".
- Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
Eelnev Johannes I Schutte |
Saare-Lääne piiskop 1439–1457; alates 1449 koos Ludolf Grovega |
Järgnev Jodokus Hoenstein |