Jaunate mõis
|
See artikkel on Jaunate mõisast; Ate mõisa kohta vaata artiklit Ate mõis. |
Jaunate mõis (saksa keeles Neu-Ottenhof, läti keeles Jaunates muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Väike-Salatsi kihelkonnas. Praegu asub Lätis Valmiera piirkonnas Skaņkalne vallas Jaunates.
.jpg)
Ajalugu
muudaJaunate mõis oli algselt riigimõis, see eraldati enne 1744. aastat Vecate mõisast. Keiser Paul I doneeris selle jalaväekindral Johann von Germanni (u 1740−1801) valdusse. Tema järglastel tekkisid isa päranduse jagamisel lahkhelid; viimaks ostis poeg kaardiväekapten (hiljem kindralmajor) Alexander Johann Karl von Germann (1793−pärast 1829) mõisa teistelt pärijatelt välja.[1] Aastal 1832 pärisid selle Alexanderi õed Charlotte Eleonore Luise Oubril (1791−1875), Marie Jessakova (1799−1866) ja Elisabeth von Richter (1786−1845). Hiljem muutus mõis Charlotte ainuomandiks, kuni ta müüs mõisa 1862. aastal 82 000 rubla eest oma tütrele vabaproua Marie von Budbergile (sündinud Oubril) (1819−1913).[2] Viimane omanik oli aastatel 1901−1920 Bruno Arved Daulberg (1864−?).
Mõisa suurus
muudaBienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 11 ja 7/8 adramaad, sellele allus 379 mees- ning 390 naishinge.[3] Aastal 1757 oli adramaid 11 ja 7/8, aastal 1734 aga 8 ja 5/8. Aastal 1688 oli mõisa suurus koos Vecate mõisaga 19 ja 1/2 adramaad.[4] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 11 ja 12/20, aastal 1881 aga 5 ja 68/80, lisaks 11 ja 47/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[5]
Maareformi ajal kuulus mõisale 61 majapidamist ja 1220 hektarit maad.[6]
Karjamõisad
muudaAastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Puhle.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister, lk. 138.
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 219.
- ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 244.
- ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 134
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 213.
- ↑ Latvijas pagasti. Enciklopēdija. Rīga : A/S Preses nams. 2002. ISBN 9984-00-412-0. 381 lk.