Vikipeedia

Indeksifond

Indeksifond (ka indeksit järgiv fond) on investeerimisfond või börsil kaubeldav fond (ingl k exchange traded fund ehk ETF), mis järgib teatud ettekirjutatud reegleid sellisel viisil, et fondi tootlus järgiks võimalikult täpselt selle börsiindeksi tootlust, mida fond järgib. Fond investeerib seega väärtpaberitesse samal viisil, nagu arvestab neid väärtpabereid järgitav börsiindeks (näiteks S&P 500 indeks).[1] Ettekirjutatud reeglid hõlmavad lisaks prominentse indeksi järgimisele – nagu näiteks S&P 500 või Dow Jonesi tööstuskeskmine indeks – ka maksude optimeerimist, järgimisvigade minimeerimist, suurte plokkidena tehingute tegemise või paindlike kauplemisstrateegiate kasutamist, mis võivad tekitada suurema järgimisvea, kuid langetavad kulusid. Indeksifondidel võivad olla ka kriteeriumeid, mis seisnevad teatud sotsiaalsetes või keskkonnaalastes aspektides, näiteks mitte investeerida keskkonda liigselt kahjustavatesse ettevõtetesse.

Indeksifondi ülesehituse reeglid defineerivad selgelt, millised väärtpaberid fondi portfelli sobivad. Üks maailma tuntumaid indeksifonde, S&P 500 indeksifond, järgib samanimelist börsiindeksit ning seetõttu investeerib oma vara 500 suurimasse USA börsil noteeritud ettevõttesse, kusjuures ühe ettevõtte osakaalu fondis määrab ära ettevõtte turukapitalisatsioon, samuti nagu see on S&P 500 indeksis. Omakapitali indeksifondid sisaldavad teatud hulka aktsiaid, mille emiteerinud ettevõtetel on sarnased omadused, näiteks suurus, väärtus, kasumlikkus ja/või geograafiline asukoht. Levinumad geograafilised jaotused on näiteks Ameerika Ühendriikide, Euroopa, muude arenenud turgude, arenevate turgude ja piiriturgude ettevõtted. Nende geograafiliste jaotuste siseselt võib veel leida indekseid ja neid järgivaid fonde, mis omakorda jaotuvad näiteks ettevõtete omaduste järgi, nagu väikesed, keskmise suurusega ja suured ettevõtted või siis väärtus- või kasvuettevõtted. Leidub ka indekseid, mis mõõdavad kaupu või võlakirju. Väärtpabereid ostetakse ja hoitakse indeksifondides, kui nad vastavad indeksi reeglitele või parameetritele ja müüakse, kui nad mingil põhjusel indeksi reeglitest ja seega indeksi arvutamise eeskirjast väljapoole satuvad, seega on tegu reeglitepõhise investeerimisega. Mõned indeksifondi pakkujad teavitavad sellest, kui nende portfellis olevates ettevõtetes tekib muutus, enne muutuse toimumise kuupäeva.

Peamine indeksifondi eelis investori jaoks seisneb selles, et see investeering vajab haldamiseks väga vähe ajakulu, kuna investor ei pea erinevaid väärtpabereid, portfelle või fonde analüüsima. Paljud investorid leiavad ka, et nende oskuste/teadmiste baasil on neil pigem ebatõenäoline aktsiaturu keskmist tootlust lüüa ning seega on mõttekam investeerida indeksifondi, mille tootlus vastab börsi keskmisele tootlusele.

2019. aasta 31. augustil oli Ameerika Ühendriikide erinevaid omakapitali indekseid järgivates fondides kokku vara 4,27 triljoni dollari väärtuses, esimest korda ajaloos ületas see arv ülejäänud investeerimisfondide kogumahu, mida oli samal kuupäeval 4,25 triljonit dollarit.[2] Alates 2006. aastast on igal aastal vähenenud aktiivselt juhitud fondide vara maht ja kasvanud indeksfondide osakaal.[3] Näiteks 2016. aastal liikus passiivsetesse fondidesse lisaraha 506 miljardit dollarit, samas aktiivsetest fondidest väljus 341 miljardit dollarit, kusjuures toona ennustati sama tempo jätkumisel indeksfondide mahu aktiivsetest fondidest suuremaks kasvamise ajaks ajavahemikku 2021–2024. Seega indeksfondide kasvu ja aktiivsete fondide kahanemise tempo kiireneb.[4]

Ajalugu muuda

Esimese teoreetilise indeksfondi mudeli pakkusid 1960. aastal välja Edward Renshaw ja Paul Feldstein, Chicago ülikooli tudengid. Kuigi nende idee "mittejuhitud investeerimisfirmast" võitis vähe poolehoidu, algatas see 1960-ndatel sündmuste jada, mis viis esimese indeksfondi loomiseni järgmisel dekaadil.[5]

Florida ettevõte Qualidex Fund, Inc. saatis Richard Beachi ja Walton Dutcheri eestvedamisel USA väärtpaberikomisjonile (ingl k securities and exchange commission ehk SEC) registreerimisteate 20. oktoobril 1970, mis aktiveerus 31. juulil 1972. Teade selgitas uue investeerimisfondi loomist ja selle olemust: "Avatud fond, hajutatud investeerimisstrateegiaga, mille eesmärk on oma tootlus lähendada Dow Jonesi tööstuskeskmise indeksi tootlusele". Sellega oli loodud maailma esimene indeksifond.

1973. aastal kirjutas Burton Malkiel raamatu "A Random Walk Down Wall Street", mis esitas akadeemilisi uuringuid tavalugejale. Finantsmeedias oli hakanud tekkima arusaam, et suurem osa investeerimisfonde ei suuda lüüa turuindekseid. Malkiel kirjutas:

„Me vajame minimaalse haldustasuga investeerimisfondi, mis lihtsalt ostab kõiki neid sadu aktsiaid, millest moodustub üleüldine aktsiaturu keskmine hinnaliikumine ning mis ei kauple aktiivselt ega hüppa ühelt väärtpaberilt teisele, püüdes üles leida võitjaid. Millal iganes mõne fondi alla keskmise tootlust märgatakse, on fondi esindajad kiired välja tooma "Te ei saa keskmist osta." On aeg, et inimesed saaksid seda teha.

...pole olemas paremat teenust, mida New Yorgi börs saaks pakkuda, kui sellist fondi sponsoreerida ja hallata seda mittetulunduslikul viisil... Sellise fondi järele on suur vajadus, ja kui New Yorgi börs (mis juhtumisi on sellise fondi peale juba mõelnud) ei ole valmis seda tegema, siis ma loodan, et mõni teine organisatsioon on.[6]“

John Bogle lõpetas Princetoni Ülikooli 1951. aastal, tema lõputöö pealkiri oli "Investeerimisfirma majanduslik roll" (ingl k The Economic Role of the Investment Company).[7] Bogle on öelnud, et sai inspiratsiooni indeksifondi loomiseks kolmest allikast, kõik need olevat kinnitanud ka tema enda 1951. aasta lõputööd: Paul Samuelsoni 1974. aasta artikkel "Challenge to Judgment"; Charles Ellise 1975. aasta uurimus "The Loser's Game"; ja Al Ehrbari 1975. aasta artikkel indekseerimisest ajakirjas Fortune. Bogle asutas Vanguard Grupi aastal 1974; 2019. aastal oli Vanguard maailma suuruselt teine investeerimisfonde haldav firma, kelle hallatavate varade kogumaht on 4,9 triljonit dollarit.[8]

Bogle alustas fondiga First Index Investment Trust 31. detsembril 1975. Alguses sarjasid konkurendid seda kõvasti ning väideti, et see on "eba-Ameerikalik" ja nimetati fondi 

"Bogle'i jamaks".[9] Esimese viie aastaga teenis Bogle'i firma 17 miljonit dollarit.[10] Firma Fidelity Investments nõukogu esimees Edward Johnson on öelnud, et ta "ei suutnud uskuda, et suur hulk investoreid rahuldub lihtsalt keskmise tootlusega."[11] Bogle'i fond sai hiljem nimetuse Vanguard 500 Index Fund, mis järgib S&P 500 indeksit. Fond alustas tagasihoidliku 11 miljoni dollariga, kuid ületas 100 miljoni dollari piiri 1999. aasta novembris. Bogle ennustas 1992. aasta jaanuaris, et tema fondi maht ületab tuntud fondi Magellan Fund varade mahu enne 2001. aastat. See juhtus aastal 2000.[12]

Wells Fargo pankurid John McQuown ja David G. Booth ning Rex Sinquefield pangast American National Bank Chicagos rajasid esimesed kaks Standard & Poori komposiitindeksifondi 1973. aastal.[13] Komposiitindeksifond järgib mitme indeksi keskmist, ehk siis fondi on soetatud varad, mis on aluseks mitme indeksi arvutamisel ning sellisel viisil, et fondi tootlus oleks mitme soovitud indeksi keskmine. Nö. indeksite indekseerimine.[14] Mõlemad eeltoodud fondid rajati institutsionaalsete investorite jaoks; individuaalsed investorid olid välistatud. Wells Fargo alustas 5 miljoni dollariga omaenda firma pensionifondist, samas Illinois Bell pani 5 miljonit dollarit enda pensionifondi raha panka American National Bank. Jeremy Grantham ja Dean LeBaron Batterymarch Financial Managementist kirjeldasid sarnast ideed 1971. aastal Harvardi Ärikooli seminaris, kuid ei leidnud huvilisi enne 1973. aastat. 1974. aasta detsembris leidis firma lõpuks endale esimese indeksifondi kliendi.[15]

1981. aastal lõid Booth ja Sinquefield ettevõtte Dimensional Fund Advisors (DFA), ning McQuown sai selle nõukogu liikmeks. DFA arendas edasi indekseerimisel põhinevaid investeerimisstrateegiaid. Vanguard alustas esimese võlkakirja indeksifondiga 1986. aastal.

Frederick L. A. Grauer pangast Wells Fargo rakendas McQuowni ja Boothi indekseerimise teooriaid, mis viis selleni, et Wells Fargo pensionifondid haldasid varasid mahus 69 miljardit dollarit aastal 1989[16] ja samad fondid haldasid üle 565 miljardi dollari aastal 1998. 1996. aastal müüs Wells Fargo oma indeksiärid Barclays Bank of Londonile, mida viimane haldas nime Barclays Global Investors (BGI) all. Blackrock, Inc. omandas BGI aastal 2009; ülevõtmine sisaldas ka BGI indeksifondide haldamist (nii institutsionaalsed fondid kui ka iSharesi ETF-ide äri) ja juhatust.

Majandusteaduslik teooria muuda

Majandusteadlane Eugene Fama on öelnud "Minu nägemuses on efektiivse turu hüpotees lihtsalt väide, et väärtpaberite hinnad peegeldavad täielikult kogu teadaolevat informatsiooni nende kohta." Eeltingimus selliseks hüpoteesi tugevaks vormiks on, et informatsiooni ja tehingutasude hind, üldisemalt selle hind, et väärtpaberihinnad peegeldaksid kogu teadaolevat infot, on alati null.[17] Hüpoteesi nõrgem ja majanduslikult mõttekam vorm väidab, et hinnad peegeldavad informatsiooni nii kaua, kuni marginaalne kasu info põhjal tegutsemiseks (teenitav kasum) ei ületa marginaalset kulu.[18] Majandusteadlased peavad efektiivse turu hüpoteesi (ingl k efficient-market hypothesis (EMH)) peamiseks eelduseks, mis õigustab indeksifondide loomist. Hüpotees viitab, et fondijuhid ja väärtpaberianalüütikud otsivad pidevalt väärtpabereid, mille tootlus võiks olla turu keskmisest parem; ning see konkurents on sedavõrd tõhus, et igasugune uus informatsioon ettevõtte käekäigu kohta, mis avalikuks saab, võetakse praktiliselt kohe aktsiahinnas arvesse. Seega postuleeritakse, et on ülimalt keeruline (kui mitte võimatu) ennustada, millised aktsiad turgu edestama hakkavad.[19] Indeksifondi, mis peegeldab kogu turgu, loomisel välditakse üksikaktsiate valimisest tekkivat ebaefektiivsust.

Täpsemalt väidab EMH, et üksikaktsiate valimisega ei ole võimalik kasumit teenida. See ei tähenda, et aktsia valija ei võiks saavutada ühe valitud aktsiaga üle keskmise tootlust, vaid seda, et "üleliigne" tootlus keskmiselt ei ületa kunagi selle saamiseks tehtud kulu (sh palk, informatsiooni hind, tehingutasud). Järeldus on, et suurem hulk investoreid peaks enda parimate huvide eesmärgil investeerima madalate kuludega indeksifondi. Mõistagi on efektiivse turu hüpoteesil ka kriitikuid.

Indeksi järgimine muuda

Indeksit on võimalik järgida, kui hoida portfellis kõiki väärtpabereid, mis on järgitavas indeksis ning seda täpselt samades proportsioonides, nagu järgitavas indeksis. Leidub ka meetodeid, kus leitakse statistiline valim turust ja hoitakse seda valimit, mis peaks turgu "esindama". Paljud indeksifondid lubavad portfelli sisu ja proportsioone hoida arvutimudelil, minimaalse või puuduva inimesepoolse sisendiga. Seda nimetatakse passiivseks haldamiseks.

Halduskulud muuda

Aktiivse haldamise puudumine aitab hoida fondi halduskulud madalal ning madalad kulud on üheks suureks indeksifondide eeliseks. Lisaks kaasnevad sellega madalamad maksud. Indeksifondid hoiavad võrreldes aktiivselt juhitud fondidega kokku ka kauplemistasudelt, kuna puudub aktiivne kauplemine. Harilikult on võimatu peegeldada indeksit 100% täpsusega, kuna vastavad mudelid ei ole põhimõtteliselt 100% täpsed. Indeksifondi ja indeksi tootluse erinevust nimetatakse "järgimisveaks".

Indeksifonde pakuvad paljud finantsteenuste pakkujad. Mõned tüüpilisemad järgitavad indeksid on S&P 500, Nikkei 225 ja FTSE 100. On ka vähem tuntud indekseid, mida on välja pakkunud akadeemikud nagu Eugene Fama ja Kenneth French, kes lõid "uuringuindeksid", et arendada varade hindamise mudeleid, nagu näiteks nende kolme teguri mudel. Fama-Frenchi mudelit (Fama–French three-factor model) kasutab näiteks Dimensional Fund Advisors, et disainida enda indeksifonde. Robert Arnott ja professor Jeremy Siegel on samuti loonud nn fundamentaalidel põhinevaid indekseid, mis põhinevad kriteeriumitel nagu dividendid, kasum, raamatupidamislik väärtus ja müük.

Indekseerimismeetodid muuda

Traditsiooniline indekseerimine muuda

Indekseerimist teatakse tavaliselt kui esindusliku kogumi väärtpaberite hoidmist samades proportsioonides, nagu nad on järgitavas indeksis. Väärtpaberipositsioonide muutmine toimub perioodiliselt, mitte pidevalt. Portfelli kuuluvate ettevõtete muutmine juhtub vaid juhul, kui ettevõte siseneb või lahkub indeksist.

Sünteetiline indekseerimine muuda

Sünteetiline indekseerimine on moodne tehnika, mis kasutab kombinatsiooni omakapitali indeksifutuuride lepingutest ja investeerimisest madala riskiga võlakirjadesse, et jäljendada sarnast investeeringut, nagu oleks indeksit moodustavate ettevõtete omakapitali investeerimine. Kuigi futuuripositsiooni hoidmise kulu on veidi kõrgem, kui traditsioonilise passiivse valimi võtmisel, võib sünteetilise indekseerimise tulemuseks olla soodsam maksukohustus, eriti rahvusvahelistele investoritele, kelle USA-st laekuvatele dividendidele võiks muidu kehtida maksukohustus. Võlakirja osa asemel võib olla portfellis ka kõrgema tootlusega instrumente, see tekitab ka suurema riski – seda tehnikat nimetatakse võimendatud indekseerimiseks.

Võimendatud indekseerimine muuda

Võimendatud indekseerimine on mitmeid aspekte hõlmav termin, mis viitab üldiselt sellele, kui tavalisele indekseerimisele on proovitud midagi lisaks teha, et tootlust suurendada, näiteks kasutada fondi aktiivset juhtimist. Võimendatud indeksifondid kasutavad mitmeid tehnikaid, näiteks isetehtud indeksid (selle asemel, et toetuda olemasolevatele kommertsindeksitele), kauplemisstrateegiad, välistamisreeglid ja ajastamisstrateegiad. Haldustasude eelis, mis indeksifondidel on, reeglina kaob, kui hakatakse kasutama aktiivset fondi haldamist.

Indeksifondide eelised muuda

Madalad kulud muuda

Kuna järgitava indeksi ülesehitus on teadaolev suurus, siis indeksifondi käimashoidmine ja haldamine maksab vähem, kui aktiivselt juhitud fondi oma.[1] USA-s on passiivsete fondide keskmine halduskulu 0,15% ja aktiivsete fondide puhul 0,90%.[20] Kui mõlemad fondid teenivad enne kulusid arvestamata näiteks 10% tootlust, siis investori jaoks on peale kulude mahaarvamist passiivse fondi tootlus 9,85% ja aktiivse fondi korral 9,10%.

Eestis on võrdlemisi vähe vabatahtlikke investeerimisfonde ja nendesse investeerijaid, kõigest 8000 investorit ja varade maht 400 miljonit eurot.[21] Nende investeerimisfondide hulgas, mis ei kuulu pensionisüsteemi, st ei ole osa II või III pensionisamba fondidest, indeksifonde ei olegi. Küll aga võib öelda, et ka aktiivselt juhitud fondide kulud on Eestis oluliselt kallimad kui arenenud riikide aktiivselt juhitud fondide puhul tavaks. Näiteks Swedbank pakub vabatahtlikke aktiivselt juhitud investeerimisfonde, mille haldustasud on 2019. aastal alates 1,0% (näiteks USA või Euroopa suurfirmadesse investeerivad fondid) kuni 2,1% (näiteks piiriturgudele orienteeritud Templeton Frontier Markets Fund).[22] Lai valik nii aktiivselt juhitud fonde kui ka mõned indeksifondid, leiduvad Eesti pensionisüsteemis, nii II kui ka III samba fondide hulgas, millest pikemalt alajaotuses "Pensioniinvesteeringud indeksifondidesse". Keskmine pensionifondi kulu (nii aktiivsete kui ka passiivsete fondide) on 1%, madalaima tasuga on Tuleva indeksifond, mille kulu on 0,34%.[23]

Lihtsus muuda

Indeksifondide investeerimiseesmärkidest on lihtne aru saada. Kui investor teab järgitavat indeksit, saab ta selle kaudu kohe teada ka fondi portfelli kuuluvad varad ja nende jaotuse.

Madalam kauplemismaht muuda

Kauplemismaht viitab siinkohal fondijuhi poolt tehtud ostu- ja müügitehingutele. Mõnede väärtpaberite müümine (sõltuvalt asukohariigist) võib kohe kaasa tuua tulumaksukohustuse, mis kajastub fondi kuludes. Isegi maksude puudumisel on kauplemismahul otsesed ja kaudsed kulud, mis vähendavad tootlust. Kuna indeksifondid on passiivsed investeeringud, on kauplemismahud väiksemad, kui aktiivselt juhitud fondidel.

Puuduvad "stiilimuutused" muuda

Aktiivselt juhitud fond võib tootluse suurendamiseks minna väljapoole enda kirjeldatud sisust, milliseid investeeringuid fond teeb, st teha tehinguid, mis ei ole vastavuses fondi prospektiga. Näiteks ainult suurtele ettevõtetele (see on mingi kindel fikseeritud piir, millest suurem peab ettevõtte turuväärtus olema) keskendunud fond võib minna tootlust "otsima" väiksematest ettevõtetest, kellel on suurem kasvupotentsiaal. See aga ei ole aus investorite suhtes, kes eeldavad ja usuvad, et selline fond investeerib vaid suurtesse ettevõtetesse. Indeksifondi puhul ei ole selline käitumine võimalik, kuna portfelli sisu on täpselt määratud indeksi poolt.

Puudused muuda

Kaotused hangeldajatele muuda

Indeksifondid peavad perioodiliselt oma portfelli kohendama, et olla vastavuses uute hindade ja järgitava indeksi aluseks olevate väärtpaberite turukapitalisatsioonidega.[24] See võimaldab algoritmilistel kauplejatel (kes teevad 80% tehinguid, mis hõlmavad 20% kõige populaarsemaid väärtpabereid) tegeleda indeksite arbitraažiga, kui nad teavad ette, millal indeksifondid teevad suurte plokkidena tehinguid, ning lõigata kasu neid suuri, mingil määral turgu mõjutavaid, tehinguid ennetades.[25][26] Selle tulemusena liigub osa kasumist indeksifondi investorite käest algoritmilistele kauplejatele, hinnanguliselt 21–28 baaspunkti aastas S&P 500 indeksifondide puhul, ning vähemalt 38–77 baaspunkti aastas Russell 2000 fondide puhul.[27] Põhimõtteliselt võib öelda, et indeks ja sellest tulenevalt kõik fondid, mis seda indeksit järgivad, ütlevad teistele ette tehingud, mida nad kavatsevad teha, võimaldades hangeldajatel väärtust enda suunas kanaliseerida. Kasutatakse ka terminit "indeksi ees jooksmine" (ingl k index front running).[28][29] Algoritmilistel kõrge sagedusega kauplejatel on ligipääs indeksi kohandamise infole, st sellele, millal indeksit uute hindadega vastavusse viiakse, ning nad kulutavad suuri summasid kiirele tehnoloogiale, et teineteise vastu võistelda ja olla esimene – sageli mikrosekundilise eduga –, kes neid arbitraaže teostada jõuab.

John Montgomery ettevõttest Bridgeway Capital Management on öelnud, et fondiinvestorite tootluse kahanemine, mis esineb fondide sammude etteaimamises hangeldajate poolt, on miski, mis on selgelt olemas, aga millest kummalisel kombel keegi ei räägi.[30] Sellega on ka seotud fondide ja nende erinevas ajavööndis olevate alusvarade vastane ajavööndiarbitraaž, mida on peetud USA, Aasia ja Euroopa finantsintegratsiooni kahjustavaks tegevuseks.[31]

Tavaline mõju turule muuda

Esineb üks probleem, kui suur hulk raha järgib sama indeksit. Teooria järgi ei tohiks ettevõte olla rohkem väärt pelgalt selle tõttu, et ta on indeksis. Kuid nõudluse ja pakkumise suhte tõttu võib indeksisse lisandunud ettevõte saada erakordse nõudluse osaliseks, ning indeksist väljalangenud ettevõte võib samamoodi sattuda müügisurve alla, mõlemad mõjutavad hinda.[32][33] See ei kajastu järgimisveana, kuna indeks on sellest samamoodi mõjutatud. Fond võib olla sellele mõjule vähem avatud, kui ta järgib vähempopulaarset indeksit.[34][35]

Võimalik indeksi järgimisviga muuda

Kuna indeksifondid proovivad järgida indeksi tootlust, siis nii üle- kui ka alatootlust peetakse järgimisveaks. Näiteks ebaefektiivne indeksifond, mis hoiab osa varast rahas, võib tekitada enesele positiivse järgimisvea langeval turul, kuna portfellis olev raha hoiab oma väärtust paremini kui turg ja järgitav indeks.

Vanguard grupi standardite järgi peaks normaalselt hallatud S&P 500 indeksit järgiva fondi järgimisviga olema 5 baaspunkti või vähem, kuid Morningstari uuring näitas, et kõigi indeksifondide keskmine järgimisviga on 38 baaspunkti.[36]

Hajutamine muuda

Hajutamine viitab portfellis olevate erinevate väärtpaberite arvule. Fond, milles on rohkem erinevaid väärtpabereid, on tavaarusaama kohaselt paremini hajutatud, kui väiksema väärtpaberite arvuga portfelliga fond. Suurema hulga väärtpaberite omamine vähendab portfelli volatiilsust, kuna vähendab ühe konkreetse väärtpaberi hinnaliikumise mõju kogu portfellile. Wilshere 5000 indeksit järgivat fondi võib pidada hästi hajutatuks, samas kui kitsalt biotehnoloogia ettevõtetega tegelev börsil kaubeldav fond seda ei ole.[37]

Kuna mõned indeksid, nagu näiteks S&P 500 ja FTSE 100, on suuresti määratud indeksi suurimate ettevõtetega, võib indeksifondis olla suur osakaal üksikute suurimate ettevõtete aktsiatel. Selline positsioon vähendab hajutatust ja võib viia suurema volatiilsuse ja investeerimisriskini investori jaoks, kes soovib võimalikult suur hajutatust.[38]

Mõned propageerivad võtta strateegiaks investeerida igasse maailma väärtpaberisse, kusjuures osakaalu määraks väärtpaberi turukapitalisatsioon, tüüpiliselt teostatakse seda investeerides ETF-ide kogumikku, kusjuures iga ETF-i osakaaluks on tema koduturu turukapitalisatsioon.[39] Globaalse indekseerimise strateegial on tõenäoliselt väiksem tootluse dispersioon kui koduturu indekseerimisel, sest tõenäoliselt on erinevatel turgudel tegutsevate ettevõtete käekäigu vahel väiksem korrelatsioon, kui ettevõtetel, kes tegutsevad samal turul.

Varade paigutus ja tasakaalu saavutamine muuda

Varade paigutamiseks nimetatakse aktsiate, võlakirjade ja muude varaklasside jaotust portfellis, mis vastab investori riskivalmidusele ja tootluse ootusele, võttes arvesse erinevaid tegureid, nagu näiteks suhtumine riski, netosissetulek, netoväärtus, investeerimisalane teadlikkus ja investeerimise ajahorisont. Indeksifondid omavad varasid madala tasu eest ja maksuefektiivsel viisil ning neid kasutatakse tasakaalustatud ja hajutatud portfellide loomiseks.

Kombinatsioon erinevatest indeksifondidest, nii avatud investeerimisfondid kui ka börsil kaubeldavad fondid, võib kasutada, et koostada väga erinevaid investeerimisprofiile, madalast kõrge riskini.

Pensioniinvesteeringud indeksifondidesse muuda

USA-s oli 2015. aasta seisuga 19% riiklikest ja 11% ettevõtete pensionivaradest investeeritud indeksifondidesse, kuid need osakaalud suurenevad jõudsalt.[40] Indeksifondi(desse) investeeritud pensionivara osakaal varieerub suuresti piirkonniti ja fondi tüübiti.[41][42]

Seisuga 27. oktoober 2019 oli Eesti kohustusliku kogumispensioni pensionivarade kogumaht 4,575 miljardit eurot. Indeksifondides on Eesti kohustuslikku pensionivara 0,168 miljardi euro väärtuses, st indeksifondides on Eesti pensionivarast 3,7%.[43] Siinkohal tuleb märkida, et Eesti esimene indeksifond loodi 27. märtsil 2017 Tuleva Ühistu poolt, seega tagasihoidlik 3,7% ei märgi (ega saagi märkida) Eesti pensionikogujate pikaajalist suhtumist indeksifondidesse, kuna see on Eestis sedavõrd uus nähtus. Kuna pensioni-indeksifondide olemasolu kahe ja poole aasta jooksul on vara liikumine aktiivselt juhitud fondidest indeksifondidesse ajas vaid suurenenud, võib eeldada, et tasakaalupunkt, kuhu pikaajaliselt jõutakse, on oluliselt suurema indeksifondide osakaalu juures.[44]

Alates 2019. aasta jaanuarist on võimalik Eesti pensionifondidel investeerida kuni 100% varadest aktsiatesse (ning seega ka aktsiaid omavatesse indeksi- ja muudesse fondidesse), varem ei olnud see seadusega lubatud.[45] Endiselt kehtib piirang, et 30% pensionifondi varadest võib olla investeeritud ühte finantsinstrumenti, seetõttu on pensionifond, mis investeerib ainult olemasolevatesse indeksifondidesse, sunnitud suunama varasid erinevatesse fondidesse nii, et ühte fondi suunatud varade maht ei ületaks 30% fondi kogumahust.[46]

Varade kiirenev liikumine muudest varadest indeksifondidesse jm indekseid järgivatesse finantsinstrumentidesse esineb ka mujal maailmas.[47] Põhjuseid on mitmeid, alates pettumusega alatootlike aktiivselt juhitud fondide suhtes[41] kuni laiema tendentsini fondide (ja ka muude avalike jm teenuste) puhul eeskätt kulude protsenti vaadata, mis on alguse saanud 2008–2012 suure majanduslanguse perioodil.[48] Avaliku sektori pensionifondid ja rahvuslikud reservfondid on olnud näiteks Euroopas esimeste hulgas, kes indeksifonde ja teisi passiivse halduse strateegiaid kasutusele on võtnud.[42][48]

Indekseid järgivate avalike investeerimisfondide ja börsil kaubeldavate fondide võrdlus muuda

Ameerika Ühendriikides hinnastavad avalikud investeerimisfondid oma varasid hetkeväärtuse järgi igal tööpäeval, harilikult kell 16:00 Lääne-Ameerika ajavööndi järgi, kui New Yorgi börs tööpäeva lõpetab.[49] Indekseid järgivad börsil kaubeldavad fondid hinnastatakse seevastu kauplemispäeva sees, tüüpiliselt vahemikus kell 9:30–16:00 Lääne-Ameerika ajavööndi järgi. Börsil kaubeldavat fondi "kaalutakse" vahel ka käibe, mitte turukapitalisatsiooni järgi.[50]

USA väärtustõusumaksu silmaspidamine muuda

USA avatud investeerimisfondid peavad seaduse järgi realiseeritud kapitali juurdekasvu osanikele välja maksma. Kui fond müüb vara kasumiga, siis väärtuse tõus on sama aasta arvestuses maksustatav. Realiseeritud väärtuse langused ja tõusud on teineteisega tasaarveldatavad.

Näide: Investor siseneb avatud investeerimisfondi aasta keskel ja järgmise kuue kuu jooksul saab kokkuvõttes kahjumi. Fond ise müüs varasid sama aasta lõikes kasumlikult ning peab seega vara juurdekasvu osanikele jaotama. USA maksuamet (ingl k Internal Revenue Service (IRS)) nõuab, et investor maksab kapitali väärtuse tõusu pealt väärtustõusumaksu, kuigi investor sai kokkuvõttes kahjumit.

Väikeinvestor, kes müüb ETF-i osaku teisele investorile, ei põhjusta ETF-i enese lunastamist, st fondi varade müüki; seega on ETF immuunsem sundmüügist põhjustatud realiseeritud kapitali kasumile või kahjumile.

Rahvusvahelised maksud muuda

  Pikemalt artiklis Tulumaksuseadus

Tüüpiliselt pakuvad investeerimisfondid korrektse ettevalmistatud maksudokumentatsiooni investoritele ühe riigi (reeglina fondi asukohariigi) jaoks. See võib põhjustada raskusi osakuomanikele, kes ei ela fondi asukohariigis.

Eestis kehtib üldine 20% tulumaksukohustus mistahes teenitud tulule. Müües kasumiga aktsiaid, fondiosakuid vms, tuleb maksta 20% tulumaksu teenitud kasumi pealt. Tulumaksukohustust on võimalik edasi lükata ja kasumeid ning kahjumeid tasaarveldada, kui eraisikuna kasutada investeerimiskonto süsteemi või teha tehinguid juriidilise isikuna.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Reasonable Investor(s), Boston University Law Review, available at: https://ssrn.com/abstract=2579510
  2. ↑ "Index Funds Are the New Kings of Wall Street". Vaadatud 24.10.2019.
  3. ↑ "Half of US stock fund assets are now invested in index funds". Vaadatud 24.10.2019.
  4. ↑ "Index funds to surpass active fund assets in U.S. by 2024: Moody's". Vaadatud 24.10.2019.
  5. ↑ Fox, Justin (2011). "Chapter 7: Jack Bogle takes on the performance cult (and wins)". The Myth of the Rational Market. USA: HarperCollins. Lk 111–112. ISBN 978-0-06-059903-4.
  6. ↑ Burton Malkiel (1973). A Random Walk Down Wall Street. W. W. Norton.
  7. ↑ Bogle, John (1950–1951). "Senior Thesis, "The Economic Role of the Investment Company"". Princeton University Library.
  8. ↑ "10 Largest Mutual Fund Companies in the World". Vaadatud 24.10.2019.
  9. ↑ "When Vanguard's founder first invented the index fund, it was ridiculed as 'un-American,' but 40 years later it's clear his critics were wrong". Vaadatud 24.10.2019.
  10. ↑ "The Economist - World News, Politics, Economics, Business & Finance". The Economist (inglise). Vaadatud 24.10.2019.
  11. ↑ Ferri, Richard (24.10.2019). "All About Index Funds". McGraw-Hill.
  12. ↑ "Vanguard 500 Surpasses Magellan Fund". Vaadatud 24.10.2019.
  13. ↑ Bogle, John (2010). Common Sense on Mutual Funds.
  14. ↑ "Composite Index". Vaadatud 25.10.2019.
  15. ↑ Bogle, John (2010). Common Sense on Mutual Funds.
  16. ↑ "How This Man Manages $69 Billion". Fortune. 1989.
  17. ↑ Grossman and Stiglitz (1980)
  18. ↑ Jensen (1978)
  19. ↑ Burton G. Malkiel, A Random Walk Down Wall Street, W. W. Norton, 1996, ISBN 0-393-03888-2
  20. ↑ ""Fees for active fund managers are excessive"". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. september 2020. Vaadatud 27. oktoobril 2019.
  21. ↑ [1]
  22. ↑ Fondileidja Swedbank
  23. ↑ "Rahandusministeerium: Pensionifondide tasudest"
  24. ↑ Siedle, Ted (25.03.2013). "Americans Want More Social Security, Not Less". Forbes. Vaadatud 26.10.2019.
  25. ↑ Amery, Paul (11.11.2010). "Know Your Enemy". IndexUniverse.eu. Vaadatud 26.10.2019.
  26. ↑ Salmon, Felix (18.07.2012). "What's driving the Total Return ETF?". Reuters. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.03.2013. Vaadatud 26.10.2019.
  27. ↑ Petajisto, Antti (2011). "The index premium and its hidden cost for index funds" (PDF). Journal of Empirical Finance. 18: 271–288. DOI:10.1016/j.jempfin.2010.10.002. Vaadatud 26.10.2019.
  28. ↑ "Understanding index front running". The Trade Magazine. The TRADE Ltd. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.10.2008. Vaadatud 26.10.2019.
  29. ↑ https://www.bloomberg.com/news/articles/2015-07-07/the-hugely-profitable-wholly-legal-way-to-game-the-stock-market
  30. ↑ Rekenthaler, John (27.10.2019). "The Weighting Game, and Other Puzzles of Indexing" (PDF). Morningstar Advisor. Lk 52–56. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 27.10.2019. Vaadatud 27.10.2019.
  31. ↑ Donnelly, Katelyn Rae; Edward Tower (2009). "Chapter VIII. Time-zone arbitrage in United States mutual funds: Damaging to financial integration between the United States, Asia and Europe?". Challenges and Opportunities for Trade and Financial Integration in Asia and the Pacific (PDF). Studies in Trade and Investment 67. New York: United Nations Economic and Social Commission for Asia and the Pacific. Lk 134–165. ISSN 1020-3516. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 26. mai 2013. Vaadatud 27. oktoobril 2019.
  32. ↑ "Market Reactions to Changes in the S&P 500 Index: An Industry Analysis" (PDF). Vaadatud 26.10.2019.
  33. ↑ "The Price Response to S&P 500 Index Additions and Deletions: Evidence of Asymmetry and a New Explanation" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 06.06.2014. Vaadatud 26.10.2019.
  34. ↑ "Small-Cap Indexing: Popularity Can Be a Pain". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 27. oktoobril 2019.
  35. ↑ Arvedlund, Erin E. (03.04.2006). "Keeping Costs Down - Barron's". Online.barrons.com. Vaadatud 26.10.2019.
  36. ↑ Tergesen, Anne; Young, Lauren (19.04.2004). "Index Funds Aren't All Equal". BusinessWeek. McGraw-Hill Companies. Vaadatud 26.10.2019.
  37. ↑ Bogle, John C. (13.04.2004). "As The Index Fund Moves from Heresy to Dogma . . . What More Do We Need To Know?" (PDF). The Gary P. Brinson Distinguished Lecture. Bogle Financial Center. Vaadatud 27.10.2019.
  38. ↑ "Practice Essentials - Equal Weight Indexing" (PDF). S&P Dow Jones Indices. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12. mai 2014. Vaadatud 27. oktoobril 2019.
  39. ↑ Gale, Martin. "Building a Globally Efficient Equity Portfolio with Exchange Traded Funds". Originaali arhiivikoopia seisuga 16.11.2018. Vaadatud 27.10.2019.
  40. ↑ Randall Smith (03.03.2015). "Pension Funds Trail Individuals in Embracing Index Funds". Vaadatud 27.10.2019.
  41. ↑ 41,0 41,1 Rachael Revesz (27.11.2013). "Why Pension Funds Won't Allocate 90 Percent To Passives". Journal of Indexes - ETF.com. Vaadatud 27.10.2019.
  42. ↑ 42,0 42,1 Chris Flood (11.05.2014). "Alarm Bells Ring for Active Fund Managers". FT fm. Vaadatud 27.10.2019.
  43. ↑ Kogumispensioni fondide maht 27.07.2019-27.10.2019 (vaadatud 27.10.2019)
  44. ↑ Kogumispensioni fondide maht (vaadatud 27.10.2019)
  45. ↑ "Pensionifondide valitsejad said vabamad käed" Äripäev, 4. oktoober 2018 (vaadatud 27.10.2019)
  46. ↑ Pensionifondide seadus Riigi Teataja (vaadatud 27.10.2019)
  47. ↑ Mike Foster (06.06.2014). "Institutional Investors Look to ETFs". Financial News. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.10.2019. Vaadatud 27.10.2019.
  48. ↑ 48,0 48,1 Rachael Revesz (07.05.2014). "UK Govt. Leading Way For Pensions Using Passives". Journal of Indexes - ETF.com. Vaadatud 27.10.2019.
  49. ↑ "Frequently Asked Questions About Mutual Fund Share Pricing". Investment Company Institute. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.10.2019. Vaadatud 27.10.2019.
  50. ↑ "ETFs". Vaadatud 27.10.2019.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Indeksifond&oldid=6574541"