Helsingi pearaudteejaam
Helsingi pearaudteejaam (lühend Hki, soome keeles Helsingin päärautatieasema, rootsi keeles Helsingfors centralstation, Helsingi slängis Assa või Steissi, km 0+159) on raudteejaam Soome pealinnas Helsingis.
| Helsingi pearaudteejaam | |
|---|---|
|
Helsingin päärautatieasema Helsingfors centralstation | |
 Jaamahoone esine | |
| Asukoht | Helsingi, Soome |
| Koordinaadid | 60° 10′ 15,8″ N, 24° 56′ 29,2″ E |
 | |
Niisuguse nime sai see jaam ametlikult 7. juunil 2010. Varem kutsuti seda lihtsalt Helsingi raudteejaamaks (soome keeles Helsingin rautatieasema, rootsi keeles Helsingfors järnvägsstation. Lühendatult kasutatakse nimekuju Helsinki C ja on liikunud ekslikud kuulujutud, et see muutub peatselt ametlikuks nimeks.
Helsingi pearaudteejaam asub Helsingi kesklinnas Kluuvi linnaosas. Kõik lähi- ja kaugrongiliinid lahkuvad Helsingist.
Helsingi pearaudteejaam on Soome suurim raudteejaam. Seal asub 19 rööpmepaari. Jaama kasutab umbes 200 000 inimest päevas. Seetõttu on Helsingi jaamahoone Soome kõige enam külastatav hoone.
Raudteejaama art déco stiilis hoone on ehitatud peamiselt Soome graniidist. Jaamas on silmatorkav kellatorn ja peasissepääsu kõrval on kummalgi pool kaks paari skulptuure meestest, kes hoiavad käes kerakujulisi laternaid. Pimedal ajal need laternad põlevad. Need skulptuurid on saanud pearaudteejaama sümboliks. Näiteks on Soome riiklik raudtee-ettevõte VR korraldanud suuri reklaamikampaaniaid, kus need skulptuurid on animeerituna olulisel kohal. Nad on isegi välja andnud räppsingli, mille esitaja kannab nime "Kivimiehet".
Soome esimene raudtee rajati 1860. aastal liinile Helsingi–Hämeenlinna. Juba sellel liinil oli Helsingi raudteejaam praeguse pearaudteejaama kohal. Jaamahoone projekteeris arhitekt Carl Albert Edelfeldt.
Raudtee populaarsus kasvas kiiresti ja sai selgeks, et Edelfeldti projekteeritud jaamahoone jääb kitsaks. 1904. aastal korraldati uus võistlus ja selle võitis Eliel Saarinen. Jaamahoone projekt oli puhtas rahvusromantilises stiilis, mis tekitas ägeda vaidluse avalike ehitiste arhitektuuri üle. Saarinenilt nõuti moodsa ratsionaalse stiili järgimist ning Saarinen töötaski projekti põhjalikult ümber, loobudes romantismist. Projekt valmis 1909. aastal, selle põhjal ehitatud jaamahoone aga alles 1919. aastal.
Raudteejaamas on 50 m² suurune eraldi ootesaal Soome presidendi ja tema külaliste tarvis. Sinna on mööbli projekteerinud Eliel Saarinen. Sellel on kaks väljapääsu, üks Rautatientori väljakule ja teine ülejäänud raudteejaama. See valmis juba 1911. aastal ja oli esialgu ette nähtud Venemaa keisri jaoks, aga maailmasõda takistas jaama ametlikku avamist, ja kui see 1919. aastal siiski lõpuks toimus, oli keiser juba kukutatud ja Soome iseseisev riik. Seda kasutati algul ajutise sõjaväehaiglana ja pärast anti kasutada presidendile. Endise jaamaülema Kari-Pekka Rosenholmi sõnul on selline ootesaal ainuke omataoline kogu maailmas.
19. detsembril 1940 suri Helsingi raudteejaaamas Soome president Kyösti Kallio, kes oli koduteel Nivalasse. Legendi järgi suri ta marssal Mannerheimi kätel.
14. juunil 1950 toimus raudteejaamas tulekahju, mis kellatorni kahjustas.
1950. aastatel asendati aururongid diiselrongidega. Esimene turvakaamera paigaldati raudteejaama 1968. aasta kevadel. Esimene elektrirong saabus jaama 13. jaanuaril 1969. Regulaarne elektrirongiliiklus algas Helsingi raudteejaamas 26. jaanuaril 1969.
2000. aastal valmis jaama keskmiste perroonide kohale klaasist katus, mis oli olemas juba Saarineni algses projektis, ehkki teistsuguse kujundusega. 2003. aastal avati raudteejaama kaubakeskus Kauppakuja koos hotelliga.
Jaama idapoolel asub Rautatientori, läänepoolel Asema-aukio ja Elielinaukio. Taksopeatus ning bussijaam asuvad jaama kõrval. Jaama tunnelis avati 1982. aastal ka Rautatientori metroojaama sissekäik.
Välislingid
muuda
Helsingi pearaudteejaam – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis |
Järgnev peatus |
 |
Põhjasuunalistel reisirongiliinidel |
Pasila 
|