Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on liigist; taimeperekonna kohta Luuderohi (perekond)

Harilik luuderohi (Hedera helix) on araalialiste sugukonda kuuluv igihaljas ja köitjuurte abil roniv põõsas.

Harilik luuderohi
Hedera helix clinging 2.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Araalialaadsed Apiales
Sugukond Araalialised Araliaceae
Perekond Luuderohi Hedera
Liik Harilik luuderohi
Binaarne nimetus
Hedera helix
L.
Harilik luuderohi

NimetusRedigeeri

Hedera oli luuderohu nimetus Vana-Roomas. Harilik luuderohi on tuntud ka selliste rahvakeelsete nimetustega nagu aknavääne, efei, jooksvarohi, taevatäht.[1]

Levila ja kasvukohtRedigeeri

Harilik luuderohi on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Krimmis, Kaukaasias, Põhja-Aafrikas, Aasias. Eestis esineb Saaremaa ja Hiiumaa lääneosas varjulistes ja niisketes segametsades.[1] Harilik luuderohi on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (2012. aasta seisuga).

MorfoloogiaRedigeeri

Varred roomavad või ronivad puutüvedel lisajuurte abil. Lehed on nahkjad, igihaljad, vahelduvad, sõrmroodsed, 4–10 cm pikad, munajad või 3–5-hõlmalised lihtlehed, terveservalised, pealt tumerohelised, alt kollakasrohelised. Noored lehekesed on karvased. Õiteta vartel on lehed 3–5-hõlmalised, õitega vartel aga rombjad või ovaalsed, lõhestumata.[2] Võrsed kannavad haardjuuri. Õied on kollakasrohelised, väikesed, asuvad kerajates sarikjates õisikutes. Viljad on herneterasuurused kerajad mustad marjataolised. Õitseb sügisel septembris ja oktoobris, vili valmib aprillis või mais. Eestis õitseb väga harva.[3] Viljad on mürgised, nende söömine tekitab kõhuvalu ja oksendamist.[4]

KasutamineRedigeeri

RavimtaimenaRedigeeri

Arsti järelevalve all kasutatakse lehti köhaärrituse puhul ja röga tõttu ummistunud bronhide raviks, samuti kerge valuvaigistina. Rahvameditsiinis on luuderohi tuntud luuvalude leevendajana[1]. Droogina kasutatakse kuivatatud lehti. Lõhn on nõrk, taimele iseloomulik, veidi kopitanud. Maitse limajas, pisut ärritav ja mõrkjas.[4] Värsked lehed ja nende mahl võivad põhjustada allergilist vastust nahal, ärritust (allergilist kontaktdermatiiti).

Keemiline koostisRedigeeri

Harilik luuderohi sisaldab 2,5–6% triterpenoidsed saponiine, millest peamine on hederageniini glükosiid hederakosiid C (kuni 5%). Lisaks, sisaldab hederageniini glükosiidi α-hederiin ning oleanoolhappe glükosiide hederakosiid B-d ja β-hederiini. Teistest ainetest on luuderohu lehtede koostises on flavonoidid, alkaloidid, polüatsetüleenid (falkarinoon, falkarinool), steroidid, orgaanilised happed, eeterlik õli, polüsahhariidid. Seemnetes aga on rasvõli.[5]

ToimeRedigeeri

Hederakosiid C on röga lahtistav ja väljutav. Läkaköha, spastilise bronhiidi ja hingamisteede kroonilise katarri korral avaldab spasmolüütilist mõju. Hederasaponiini C kasutatakse viiruste, seente, bakterite, soolenugiliste ja amööbide vastu. Polüatsetüüleenid falkarinoon ja falkarinool mõjuvad seenevastaselt, peale selle neil on ka bakterivastane, valuvaigistav ning nõrgalt rahustav toime.[4]

IlutaimenaRedigeeri

Luuderohtu kasvatatakse ka dekoratiivtaimena aedades (ronitaimena müüridel ja majaseintel), kasvuhoonetes, eluruumides. Iluaedades on teda kasvatatud juba antiikajal. Luuderohi on Antiik-Kreekas seotud religioossete tavadega, sest see on pühendatud veinijumal Dionysosele. Lõunamaiste vanade kõrtside ustel võib sageli näha sisseraiutud luuderohu kujutist.[6]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Urmas Roht. "90 kodumaist puittaime", kirjastus: HUMA, 2011.
  2. Eichwald, K., Kask, M. "Eesti taimede määraja", Tallinn: Valgus, 1966.
  3. E.Laas. "Dendroloogia", Valgus, 1986.
  4. 4,0 4,1 4,2 Ain Raal. "Farmakognoosia", Tartu:Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.
  5. Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
  6. [[1]"Luuderohi"]. Vaadatud 04.05.2016. Eesti.

VälislingidRedigeeri