Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib puuliigist; taimeperekonna kohta vaata artiklit Lodjapuu (perekond); Mika Waltari romaani kohta vaata artiklit Õispuu (romaan)

Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) on Kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsaliik, Eestis pärismaine.

Harilik lodjapuu
Viburnum 01.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Angiospermae
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Uniohakalaadsed Dipsacales
Sugukond Kuslapuulised Caprifoliaceae
Perekond Lodjapuu Viburnum
Liik Harilik lodjapuu
Binaarne nimetus
Viburnum opulus
L.

Rahvasuus tuntakse teda ka õispuu, koerõispuu, hullukoeramarjapuu ja leedripuu nime all.

SüstemaatikaRedigeeri

Erinevates süstemaatikates liigitatakse harilik lodjapuu kas muskuslilleliste või kuslapuuliste sugukonda.

MorfoloogiaRedigeeri

Harilik lodjapuu on heitlehine 2,5–4 m kõrgune põõsas.

Viietised õied paiknevad suurtes lamedates kännastes, mille servmised õied on sageli suuremad ja steriilsed. Värvuselt rohekas- või punakasvalged.

Marjataolised lihakad pikliku kujuga luuviljad on ühe lapiku seemnega, värvuselt erepunased ja maitselt mõruhapud, söödavad.

Harilikul lodjapuul on ümmargused kuni munajad vastakud sõrmroodsed lihtlehed, pealt on lehed paljad, alt pehmete karvadega kaetud. Lehed on enamasti tuhmrohelised, sügisel muutuvad punaseks. Kinnituvad varrele vastakuti.

Võrsed on algul hallikasvalkjad, punaka varjundiga ja roostevärvi pragudega, kandilised. Rohkelt harunevad vanemad oksad on hallid ja pikirõmelised.

 
Lodjapuu õisik

LevilaRedigeeri

Levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasia lääneosas, Altai mäestikus ja Põhja-Aafrikas. Eestis pärismaine ja sage.

KasvukohtRedigeeri

Kasvab salu- ja lodumetsades, puisniitudel, harvem laanemetsas. Eelistab viljakaid ja niiskemaid muldi.

KasutamineRedigeeri

Harilikust lodjapuust on aretatud dekoratiivvorme, mida kasutatakse ohtralt haljastuses. Lodjapuud hinnatakse nii tema kaunite, mai lõpul – juunis puhkevate õite kui ka sügisel värviliste lehtede ja punaste viljade tõttu. Põõsas on külmakindel, talub hästi heitgaase ja tahma.

Mahlast saab ilusat telliskivipunast toiduvärvi.

Marjad sisaldavad palderjanhapet ja eeterlikku õli, C-vitamiini, invertsuhkrut (fruktoosi ja glükoosi segu). Vilju on tarvitatud toiduks. Andmed nende mürgisuse kohta on vastuolulised.

Ravimina kasutatakse eelkõige puukoort, harvem marju, õisi ja lehti kas keedisena või vedela ekstraktina verejooksude, eriti emakaverejooksu korral. Koorest tehtud tinktuur või tee võtab väga efektiivselt ära menstruatsioonivalu[1], mõnel isegi nii, et ei ole vaja valuvaigisteid. Ingliskeelsetes riikides müüakse sellist tinktuuri või pulbrit tee jaoks nime all Cramp Bark. Noortest võsudest tehakse vanne nahahaiguste, vistrike ja sügeliste puhul.

Septembris valmivad ja rohkesti C-vitamiini sisaldavad viljad, on toiduks paljudele lindudele, kes aitavad ka seemnetel levida, näiteks tihased, varblased, siidisabad.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri