Harilik kukerpuu

taimeliik
 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kukerpuu (perekond)

Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) on kukerpuuliste sugukonda kukerpuu perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine ühekojaline põõsaliik.

Harilik kukerpuu
Harilik kukerpuu Berberis vulgaris
Harilik kukerpuu Berberis vulgaris
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond Kukerpuulised Berberidaceae
Perekond Kukerpuu Berberis
Liik Harilik kukerpuu
Binaarne nimetus
Berberis vulgaris
L.

Rahvapärased nimetused

muuda

Barbariis, kukerkuusk, paburitski, paaberits, barbarits, kilgipuu, kassikusepuu, koerakusemarjad, pritspuu, taarirohud, äädikmari.[1]

Levila ja kasvukoht

muuda

Harilik kukerpuu kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Areaali põhjapiir Euroopas läheb üle Norra, Rootsi ja Soome. Eestis tavaline, sagedamini esineb mandri loodeosas (päikeseküllastel kasvukohtadel metsaservades, üksikute põõsastena jäätmaadel põllupeenardel, eelistades lubjarikkaid muldi) Põhja- ja Lääne-Eestis ning kasvukohana eelistab metsaservi, võsastikke, lodusid.[2]

Morfoloogia

muuda
 
Harilik kukerpuu

Taim on 2–3 meetri, harvemini ka 5 meetri kõrgune hargnev põõsas. Noored võrsed on kollakad või kollakaspunased, vanemad aga hallikad. Taimel on palju lühivõrseid, mis kinnituvad kimpudena. Lehed äraspidimunajad, tipul teritunud, 1,5–3 cm laiused, peensaagja servaga, peenikeste nõeljate hammastega. Lühivõrsete alusel lihtne või kolmehambuline astel. Hariliku kukerpuu muundunud lehed moodustavad astlaid, mis on vanematel võrsetel kolmeharulised, noortel aga hargnemata 1–2 cm pikkused. Õitseb mais, juunis. Taime kollane õisik on kobarjas ning koosneb 15–25 4–6 cm pikkusest õiest, mis sisaldavad mett. Viljaks piklik (0,8–1–2 cm pikkune), ruljas, punane, söödav mari kahe, harvem kolme seemnega. Viljad valmivad septembris, oktoobris. 1000 seemne mass 11–13 g.[2]

Kasutamine

muuda

Kollaste õitega ja dekoratiivsete punaste marjadega kukerpuupõõsaid kasvatatakse ilutaimedena. Taime viljad on söödavad, kuid erakordselt hapu maitsega. Vanasti kasutati kukerpuu marjadest aurutatud mahla äädika asemel. Noortest hapudest lehtedest valmistati suppe ja salateid. Võrsetest ja juurte koorest (NB! on teada, et koor on mürgine) saadi kollast värvi, millega värviti villa, nahka ja paberit.[3] Marjade essentsist valmistatakse muu hulgas maiustusi, kõige tuntumad neist on Barbarissi kompvekid. Kesk-Aasias ja Iraanis tuntakse kuivatatud kukerpuumarju zereški ehk sereški nimetusega, need on levinud lisandiks kohalikus köögis.

Harilikku kukerpuud kasutatakse ka ravimtaimena.[4] Droogina kasutatakse lehti (Folium Berberidis) ja juurt (Radix Berberidis). Lehti kogutakse õitsemise ajal, juuri kevadel, kui pungad veel ei puhke või sügisel, kui viljad on küpsenud. Sellistest taime osadest tehakse teed.[1] Kõik hariliku kukerpuu taimeosad sisaldavad alkaloide, neist kõige rohkem berberiini, mida leidub värsketes taimeosades 0,1–1,3%. Berberiin võib peatada verejooksu, alandada vererõhku ning hävitada baktereid. Ka taime kasutatakse maksa ja neerude talitlushäire korral. Taime lehed sisaldavad C- ja E-vitamiini, karotinoide, orgaanilisi happeid (õunhape, sidrunhape) ja mineraalsooli.[1]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 Urmas Roht "90 kodumaist puittaime", kirjastus: HUMA, 2011.
  2. 2,0 2,1 E.Laas "Dendroloogia", kirjastus: Valgus, 1986.
  3. Rein Sander "101 EESTI PUUD JA PÕÕSAST",kirjastus: VARRAK, 2011.
  4. Krista Kaur, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp "VEIDRAD TAIME", kirjastus: CUM LAUDE, 2014.

Välislingid

muuda