Gleinstätten

Gleinstätten on vald (Marktgemeinde) Austrias Steiermargi liidumaal Leibnitzi ringkonnas.

Gleinstätten
Pindala	21,9 km²
Elanikke	2792 (1.01.2018)
Koordinaadid	46° 45′ N, 15° 22′ E
Asend Leibnitzi ringkonnas

Gleinstätten asub Sausali mäeahelikust läänes, umbes poolel teel Leibnitzi ja Deutschlandsbergi vahel ja umbes 35 km Steiermargi liidumaa pealinnast Grazist lõuna pool. Selle vanim osa koos silmapaistva renessansslinnusega on keskendunud terrassi ida- ja lõunaservale, mis pakub kaitset jõe üleujutuste eest. Külad Prarath, Haslach ja Forst (viimased kaks jõe vastaskaldal) kuuluvad Gleinstätteni valda.

Ajalugu

Neoliitikumist Rooma ajani

Gleinstättenist on neoliitikumi leide väga vähe ja pronksiaegseid leide pole. Sel ajal kasutati Sulmi jõge ääristavaid mägesid aga idast läände suunduva transiitmarsruudina Balkani, Grazi nõo lõunaosade ja palju hiljem Austria lõunapoolseima provintsi Kärnteni vahel.

Varasel alpi rauaajal, 8. sajandi algusest eKr 600. aastate alguseni eKr eksisteeris Burgstallkogelil, silmapaistval künkal, mis on üle Sulmi oru, märkimisväärne Hallstatti kultuuri asula, millel oli rohkem kui piirkondlik tähtsus. Selle asula elanikel olid pikaajalised kaubandussuhted ja neil oleks olnud mõistlik hoida oru vastasküljel asuval terrassil vähemalt valveposti; seni pole aga midagi selle kohta leitud.

Alles 5. sajandil eKr, kui Burgstallkogeli asula oli juba maha jäetud, oli Gleinstättenist põhja pool väike ja üsna vaene eluase. Samuti puuduvad tõendid Gleinstätteni asula kohta Rooma võimu ajal, kui piirkond kuulus Noricumi provintsi, kuigi kunagise Burgstallkogeli asula lähedalt on tuvastatud villa rustica jäänused.

Keskaeg

Gleinstätteni linnus ja kirik

Fail:Lion relief Gleinstaetten.png

Reljeef Gleinstätteni kiriku põhjaseinal, pärineb 13. sajandi teisest veerandist

Gleinstätteni linnus, üks parimaid säilinud näiteid Itaalia mõjutustega linnusearhitektuurist Austrias

Küla on esmamainitud 1245. aastal Micheldorfina, mis võib viidata peaingel Miikaelile, kellele pühitseti paljud tolleaegsed lähiümbruse kirikud ja kabelid. See võib tähendada ka lihtsalt suurt küla või suuremat küla (erinevalt ühest või mitmest läheduses asuvast väiksemast külast), sest keskaegses saksa keeles tähistas eesliide Michel- suurt. Asjaolu, et esimene teadaolev dokument, mis viitab külgnevatele küladele Haslach ja Prarath, pärineb aastast 1136, viitab vähemalt sarnasele vanusele Gleinstätteniga, millel on palju silmapaistvam asukoht. Siiski tundub üsna tõenäoline, et kõik need asulad pärinevad 9. sajandist, mil varajased baierlased vallutasid piirkonna praeguste sloveenide eelkäijatelt, kes olid selle hõredalt asustanud pärast seda, kui avaaride võim oli Karl Suurele alistunud. Rationarium Styriae (1265) põhjal teame, et 18 Micheldorfi maja oli kohustatud maksma makse kuningas Otakar II-le.

1285. aastal läks küla omandus Micheldorfide perekonnalt Gleinzerite suguvõsale, kes allus Salzburgi peapiiskopile. Nende nimi tuleneb kindlasti vanaslaavi sõnatüvest glina, mis viitab küla lähedal asuvatele rohketele savimaardlatele. 1523. aastal sai Balthasar Gleinzer, kellele Micheldorf kuulus 1515. aastast alates, loa oma küla Gleinzstätteniks ("savi koht") ümber nimetada, millest kujunes välja ka praegune nimi.

Renessanssist Teise maailmasõja järgse ajani

1556. aasta tähistas küla keskel asuva väikese keskaegse kindlustuse muutmist üheks olulisemaks Itaalia renessansi stiilis linnuseks, mis on Austrias säilinud. See kasvas oma praeguse nelja tiiva ja kolmekorruselise kujunduse suunas alates 1622. aastast, kui Zellerite perekond omandas Gleinstätteni. Muudatusi tehti 1640. aasta paiku ja pärast 1666. aasta tulekahju ning taas 1740. aasta paiku pärast seda, kui Salzburgi aadliliini oli üle võtnud Khuenburgide (Küenburgide) perekond. See liin valitses ametlikult 1848. aasta revolutsioonideni ja säilitas Gleinstätteni tegeliku omanduse (ja valiti sageli avalikesse ametitesse) 1870. aastani. 1907. aastal eraldusid Pistorf ja Prarath Gleinstättenist, et moodustada omaette vallad; kuid Prarath taasühendati 1965. aastal.

Nende sajandite jooksul koges Gleinstätten sõdu, looduskatastroofe ja epideemiaid samal määral kui enamik teisi paiku Austrias. Tõsisemate sündmuste hulgas olid järgmised:

• 1532. aastal hävitas nurjunud Viini piiramiselt taganev türklaste vägi piirkonna;
• 1680.–1681. aastal nõudis viimane Musta surma (buboonkatk; vaata Suur katkuepideemia Viinis) puhang arvukalt ohvreid;
• 1734. ja 1822. aasta tulekahjud hävitasid Gleinstätteni;
• 1805. aastal kannatas küla Kolmanda koalitsiooni sõja ajal sõjategevuse ja marodöörluse tõttu;
• 1853. aastal hävitas tohutu rahe kogu saagi;
• 1916. aastal oli üleujutus, mis hävitas põllumajanduse ja põhjustas suuri kahjustusi liiklusteedele.

Esimene maailmasõda nõudis Gleinstätteni elanikelt palju lõivu ja sellele järgnenud Alam-Steiermargi kaotus 1919. aastal muutis kogu piirkonna piiratud majanduslike väljavaadetega piirialaks. Kuigi Austrias oli aadel seaduslikult kaotatud, oli Wucherer von Huldenfeldi perekond, kellele linnus koos paljude kohalike varadega kuulus, märkimisväärselt populaarne. Neil õnnestus mõnda aega oma valdust kinni hoida ja algatati isegi esimene industrialiseerimise laine. 1931. aastaks oli nende majanduslik olukord aga sedavõrd halvenenud, et paruni võlausaldajad ajasid pere linnusest välja, mis hakkas lagunema.

Lähiminevik

Üldine majanduse taastumine Austrias, Steiermargi provintsivalitsuse suurenev tähelepanu piirialadele ja poliitiliste suhete lõdvenemine Jugoslaaviaga aitasid kaasa piirkonna soodsale arengule 1960. ja 1970. aastatel. Selleks ajaks oli linnuse lagunemine nii kaugele arenenud, et teravalt kaaluti selle lammutamist. Tugev rohujuuretasandi algatus, mis surus säilitamisele, oli aga lõpuks edukas nii poliitiliselt kui ka rahastamise tagamisel. Renoveerimist alustati 1976. aastal ja 1978. aastal avati hoolikalt taastatud linnus (selle arkaadse sisehooviga, mida nüüd katab läbipaistev katus) uuesti ühishoonena, kus asuvad kohalikud haldusasutused ja algkool. See eeskujulik taaselustamine muutis Gleinstätteni piirkondlikuks kultuuriatraktsiooniks ja aitas palju kaasa selle tõusmisele 1980. aastal turulinnaks. Sellest ajast peale on elamuehitustegevus alevi äärealadel vallandanud rahvaarvu märkimisväärse kasvu. Oma erinevate riigikoolidega on Gleinstättenist saanud ka piirkondlik hariduskeskus.

11. septembril 2010 sai Gleinstättenist (mida läbib Sulmi orus Bundesstraße B74) esimene kogukond Austrias, kes rakendas nn jagatud ruumi liikluskontseptsiooni.

Majandus

Gleinstättenis on õitsev majandus, kus tegutseb umbes 60 kohalikku ettevõtet alates tootmisest kuni teeninduse ja tööstusalase nõustamiseni. Paljud neist ettevõtetest saavad lisakasu endiste kommunistlike riikide – eriti lähedalasuva Sloveenia – ühinemisest Euroopa Liiduga. Turism on traditsiooniliselt tugev tegur, mida toidavad külalised, kes naudivad matkamise, jalgrattasõidu ja suplemise võimalusi ning suurepärast veini ja kulinaarseid eriroogasid, nagu kõrvitsaseemneõli. Põllumajandus säilitab tugeva positsiooni, keskendudes jätkuvalt sigade söödaks kasvatatavale maisile.

Mitmed Gleinstättini tööstus- ja kaubandusettevõtted on muutunud piirkondlikust tähtsusest enamaks. Maailma turuliidri Wienerberger AG enamusosalusega ettevõte Tondach Gleinstätten AG on üks olulisemaid ehitustelliste ja katusekivide tootjaid Euroopas. Assmanni ettevõtetele kuuluv tehas toodab tööstusplasti.