Girolamo Rorario

Girolamo Rorario (ladinapäraselt Hieronymus Rorarius; 1485 Pordenone (Friuli) – 1556) oli humanist.

Ta oli paavst Clemens VII nuntsius Ungaris ja Paulus III nuntsius Poolas.

Aastal 1548 avaldati Pariisis tema raamatuke "Quod animalia bruta (sæpe) ratione utantur melius homine" ("Et loomad kasutavad mõistust (sageli) inimesest paremini"). Kohe ilmumise järel see raamat diskussiooni esile ei kutsunud. 17. sajandi keskpaiku andis Gabriel Naudé teose uuesti välja, ning nüüd kutsus ta esile suure diskussiooni.

Rorario on tänapäeval tuntud eelkõige seetõttu, et Pierre Bayle kirjutas oma "Kriitilises ja ajaloolises sõnaraamatus" tema ja tema raamatu kohta artikli "Rorarius", kus ta arutab loomade hinge küsimust. Bayle'iga polemiseerib Gottfried Wilhelm Leibniz oma "Monadoloogias".

Bayle'i artikli tõlge

RORARIUS (Jerôme), Clemens VII nuntsius Ungari kuninga Ferdinandi õukonnas (Rorarius, quod animalia bruta ratione utantur melius homine, Libr. I, pag. 57 Edition. Amstelod. [ Amsterdami väljaandes] 1654.), on kirjutanud teose, mida tasub lugeda. Ta võtab seal ette näidata, et loomad on mõistusega olendid [animaux raisonnables] ning et nad koguni kasutavad mõistust paremini kui inimene. Ajend, mis pani teda seda raamatut kirjutama, on huvitav ja täiesti eriskummaline. Ta sattus vestlusse, kus üks õpetatud mees ütles, et Karl V ei ole võrdne Ottodega [ Otto I, Otto II, Otto III ] ega Friedrich Barbarossaga. Sellest Rorariusele piisas, et teha järeldus, et loomad on mõistuslikumad kui inimene, ja ta hakkas otsekohe selle kohta traktaati kirjutama (A). See oli ajal, mil Karl V sõdis Schmalkaldeni liiduga. See raamat pole halvasti kirjutatud ning ta sisaldab hulga isevärki seiku mesilaste töökuse ja inimese õeluse kohta. Need, mis puudutavad loomade osavust, viivad segadusse [embarassent] nii hr Descartesi kui ka Aristotelese järgijad (B): nemad eitavad, et loomadel on hing; nad väidavad, et nood on varustatud tunnete, mälu ja kirgedega, kuid mitte mõistusega. Kahju, et hr Descartesi seisukoht (sentiment) on nii raskesti kinnitatav ja nii kaugel tõenäolisusest; sest ta on samas väga kasulik õigele usule (C), ja see on ainuke põhjus, mis takistab mõningaid inimesi sellest seisukohast loobumast. Ta ei allu tavalise arvamuse väga ohtlikele järelmitele. Kaua on väidetud, et loomade hing on mõistuslik (D), skolastikud eksivad väga, kui nad seda tagasi lükates veenavad end, et nad väldivad selle arvamuse soovimatuid järelmeid, mis omistab loomadele tundliku (sensitive) hinge (E). Neil härradel pole puudust ei distinktsioonidest, eranditest ega jultumusest (hardiesse), et otsustada, et selle hinge toimingud ei ületa kunagi teatud piire, mis nad talle ette kirjutavad: ent kogu sellest segasest ja mõistetamatust lobast pole mingit abi, et konstateerida [établir] liigierisust inimese hinge ja tolle vahel (F), ja vaevalt on näha, et nad suudaksid kunagi välja mõelda parema selgituse kui see, millele nad seni on viidanud. Autor, kes on hr Descartesi loomade hinge küsimuses kõige paremini kummutanud, oleks meile suurt heameelt valmistanud, kui ta oleks suutnud puhastada tavalise arvamuse [sentiment ordinaire] (G). Armuline härra Leibniz, üks Euroopa suurimatest vaimudest, teadis hästi neid raskusi ning on teinud ettepanekuid, millega tasub töötada [des ouvertures qui méritent d'être cultivées] (H). Ma ütlen selle kohta midagi, üksnes selleks, et näidata minu kahtlusi. Et aga tagasi tulla Rorariuse juurde, siis arvan, et ma ei eksi, kui usun, et ta oli pärit Pordenonest Itaaliast (I). Ma tahaksin, et oleksin lugenud kaitsekõnet, mis ta kirjutas rottidele (Oratio pro muribus adversus Nicolai Bostii edictum [Kõne hiirtest Nicolaus Bostiuse vastu]. Auguste Rhetice ap. Phil. Ulhard. Draudius, Biblioth. pag. 1093.) See trükiti Graubündenis 1548. aastal. Midagi sarnast on president Chassanée kirjutistes. Me viime siin lõpule kogu, mille põhiosa on nähtud artiklis Pereira.

Ma olen mitmelt poolt teada saanud, et mitmed inimesed, kes armastavad dogmadelugu, on kiitnud heaks kogud, mis ma olen avaldanud selle artikli märkustes. On isegi väljendatud, et rõõmustataks, kui ma avaldaksin veel teisi, kui mulle uusi kätte satuks. Sellepärast võtsin ma endale vabaduse paigutada siia mõned lisad (K), kuigi mulle pole teadmata, et on palju lugejaid, kes neist vaevalt hoolivad ning nimetavad neid kasvajateks (excrescences). Neil pole põhjust nõnda nimetada märkusi, mis ma tegin hr Leibnizi mõtiskluste kohta (L), mida on nähtud hr Basnage'i Ajakirjas; sest need märkused tulenevad loomulikult ja vältimatult selle artikli esimese trüki ühest kohast. Ma loodan, et need märkused on ajendiks, et arendada ainet, mis ei ole mitte vähem raske kui tähtis.

A

Selle teose alguses on kaks pühenduskirja: üks Arrasi piiskopile 1. märtsist 1547, teine kardinal Cristoforo Madruzzole, Trento piiskopile. See kirjutis jäi peaaegu sajaks aastaks peitu raamatukogude pimedusse. Lõpuks laskis Naudé selle Prantsusmaal trükkida ning pühendas selle Le Puy härradele. Tema pühenduskiri on dateeritud 9. aprilliga 1645. See trükiti Hollandis rohkem kui üks kord ümber (ma kasutan Amsterdami 1654. aasta duodeetsväljaannet). Ma ei tea, miks ta paigutati "Lindenius renovatuses" meditsiiniraamatute hulka. Ma olen kindel, et mind süüdistatakse selles, et ma mõnikord esitan vajaduseta tõestusi; kuid vale oleks seda väita selle kohta, mis ma olen esitanud selle Rorariuse teose motiivi kohta. Kui ma ei tsiteeriks tema enda sõnu, siis oleks kohane arvata, et ma olen meeletu kirjaniku idee välja mõelnud (feint), et lugejat lõbustada; sest mis võiks olla kentsakam kui inimene, kes haarab sule inimsoo asetamiseks loomadest allapoole üksnes sellepärast, et üks õpetatud mees peab halvaks, et keiser Karl V taotleb ülemaailmset (universelle) monarhiat, ilma et tal oleks Otto Suure või Friedrich Barbarossa omadusi? Nii et on väga vajalik, et ma ülalöeldu tõestaksin. "Eram, illustrissime Princeps, (ütleb Rorarius) paucis ante diebus, ubi de Cæsare sermo habebatur; & fuit doctissimus alioqui vir, qui diceret, nescire quo odore olens Christianum orbem ditionis fuæ facere niteretur. Haberet in se saltem quo cum Othonibus, aut Federico Ænobarbo conferri posset. Movit (fateor) mihi stomachum, dignum immortalitate Principem illis postponi: qui licet insignes fuerint, si tamen in unum omnes congerantur, hujus magnitudini non sufficiant. Itaque in mentem mihi venit animalia bruta sæpe ratione uti meliùs homine, idque duobus libellis ostendi" (Rorarius, Epist. dedicat. ad Madrutium Cardinalem) [Suursuguseim vürst, olin mõne päeva eest seal, kus oli juttu keisrist; ja oli seal ka väga õpetatud mees, kes ütles, et ei tea, mis lõhnaga kristliku maailma üle võimu püütakse haarata. Seal polevat kedagi, kes oleks võrreldav Ottodega või Friedrich Barbarossaga. Tunnistan, et mind ärritas, et surematuse vääriline vürst asetati neist tahapoole: kuigi nad olid väljapaistvad, jääksid nad isegi kokkupanduna tema suurusele alla. Ja nii tuli mulle pähe, et loomad kasutavad mõistust sageli paremini kui inimene, ja mulle tuli mõte seda kahes raamatus näidata.] Ta ei rahuldunud üheainsa avaldusega: ta oli seda märkinud juba teises pühenduskirjas. "Scripseram libellos duos, in quibus ostenderam animalia bruta sæpe ratione uti meliùs homine; idque feceram, ut quorundam impudentiam, anne potiùs dementiam retunderem: qui maximi omnium Imperatorum Caroli Quinti splendorem intueri non valent (Idem [seesama], epist. dedicat. ad Episcopum Atrebatensem) [Olin kirjutanud kaks raamatut, milles näitasin, et loomad kasutavad mõistust sageli inimesest paremini; ja tegin seda selleks, et talitseda mõningate inimeste häbematust või pigem nõdrameelsust, kes ei suuda näha kõikidest keisritest suurima Karl V hiilgust.] Lugege selle kirja ülejäänud osa, te leiate sealt Karl V kasuks meelestatud inimese ja suure meelitaja. Paljud teised inimesed olid ja on tema sarnased.

B

Kartesiaanide puhul ei vaja see tõestust: pole kedagi, kes ei teaks, kui raske on seletada, kuidas pelgad masinad saavad teha seda, mida teevad loomad. Tõestame siis ainult, et peripateetikud on suures kimbatuses, kui tuleb nende käitumist seletada. Iga peripateetik, kes kuuleb öeldavat, et loomad on vaid automaadid, vaidleb kohe vastu, et koer, keda on löödud, sest ta on sööstnud lihataldriku juurde, ei liiguta end enam, kui ta näeb peremeest kepiga ähvardamas. Et aga näha, et selle näite tooja ei suuda seda nähtust seletada, piisab, kui ütelda, et kui selle koera tegevusega kaasneks teadmine, siis peab koer mõtlema: ta peab võrdlema olevikku minevikuga ning tegema sellest järelduse: ta peab mäletama nii talle antud hoope kui ka seda, miks ta need sai: ta peab teadma, et kui ta tormaks lihataldriku juurde, mis tema meeli erutab, oleks see sama tegevus, mille eest teda löödi; ja ta peab järeldame, et uute kepihoopide vältimiseks peab ta sellest lihast eemale hoidma. Kas see mitte pole tõeline arutlus [raisonnement]? Kas te saate seda tõika seletada lihtsalt eeldades hinge, mis on tundlik [se sent], kuid ei reflekteeri oma toimingute poole, ei mäleta, ei võrdle kahte ideed, ei tee mingit järeldust? Uurige hoolega näiteid (Vaadake Lipsiuse teosest, Epist. L Centur. I Miscellan. elevantide mitmeid üllatavaid toiminguid. See kiri on näiteid kasutav kommentaar Pliniuse sõnade kohta, mida tsiteeritakse märkuses D. Vaadake hobuste kohta samal Lipsiusel, Cent III ad Belgas, Epist. LVI, ja koerte kohta Cent. I ad Belg. Epist. XLIV.), mida tuuakse ja millega kartesiaanidele vastu vaieldakse, ja te leiate, et nad tõestavad liiga palju; sest nad tõestavad, et loomad võrdlevad eesmärki vahenditega ning et nad mõnel juhul eelistavad ausat kasulikule, ühesõnaga käituvad õigluse ja tänulikkuse reeglite järgi. Ta ütleb, et on olnud hobuseid, kes on keeldunud oma emaga paaritumisest, või kui nad on tallipoisi kavalustest petetuna seda teinud, on pärast teadasaamist, mis on juhtunud, kuristikku viskunud. "Testantur litterarum monumenta, fuisse gregis custodem, qui equum ut matrem iniret, nunquam inducere potuerit; & quoniam ambo eximia specie erant, fraude tamen illusisse, velatis oculis, ne matrem videret, detracto postmodum operimento, et agnito cum matre concubitu, petiisse prærupta, & se patrati sceleris reum pessundedisse. Maris hæc virtus, alibi fœminæ, siquidem in Reatino agro equa lacerato priùs auriga, qui flagitii auctor fuerat, eundem exitum habuit (Rotarius, Libr. II, pag. 72) [Kirjalikud mälestised tunnistavad,

Välislingid

• Bayle'i artikli faksiimile 1740. aasta väljaande järgi