Genfi protokoll

Lämmatavate, mürk- või muude gaaside ja bakterioloogiliste relvade sõja ajal kasutamise keelustamise protokoll ehk Genfi protokoll on rahvusvaheline leping, millega keelustatakse keemiliste ja bioloogiliste relvade kasutamine rahvusvahelistes relvastatud konfliktides.

Genfi protokoll
Geneva Protocol parties.svg
██ Osalisriik, reservatsioonideta
██ Osalisriik, annulleerimisreservatsioonidega
██ Osalisriik, kaudsete reservatsioonidega
██ Osalisriik, piiravate mitteannulleerimis­reservatsioonidega
██ Mitteosaleja
Vastu võetud 17. juuni 1925[1]
Jõustunud 8. veebruar 1928[1]
Vastuvõtmise koht Genf[1]
Jõustumis­tingimused ratifitseerimine 65 riigi poolt[2]
Alla kirjutanud 36 riiki[3]
Osapooled 140 riiki[3]
Depositaar Prantsusmaa[1]

Genfi protokoll on täienduseks 1899. ja 1907. aasta Haagi konventsioonidele.

Leping allkirjastati Genfis 17. juunil 1925 ja seda tegid 38 riiki, nende seas kõik Baltimaad ja Põhjamaad.

Leping jõustus 8. veebruaril 1928. Selleks ajaks oli lepingu ratifitseerinud kolm riiki: Prantsusmaa 10. mail 1926, Libeeria 17. juunil 1927 ja Venetsueela 8. veebruaril 1928.

Eesti oli Genfi protokolli üks esialgsetest allkirjastajatest 17. juunil 1925. Ent Eesti ratifitseeris protokolli alles 28. augustil 1931[4]. Sedagi tegi ta reservatsiooniga: Eesti pidas lepingut kehtivaks ainult nende riikide suhtes, kes on samuti Genfi protokolli ratifitseerinud või vähemalt alla kirjutanud. Võrdluseks: Soome ratifitseeris Genfi protokolli 26. juunil 1929, Läti 3. juunil 1931 ja Leedu 15. juunil 1933, kõik ilma reservatsioonideta. Nõukogude Liit ratifitseeris Genfi protokolli viienda riigina maailmas 5. aprillil 1928, ent samasuguse erandiga kui Eesti.

Eesti loobus reservatsioonist 1999, lubades seega mitte kellegi vastu keemilisi ega bioloogilisi relvi kasutada. Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa võttis samasuguse otsuse vastu 2001.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri