Bioloogiliste relvade konventsioon

Bakterioloogiliste (bioloogiliste) ja toksiinrelvade täiustamist, tootmist ja varumist keelustav ning nende hävitamist nõudev konventsioon ehk bioloogiliste relvade konventsioon (BWC) ehk bioloogiliste ja toksiinrelvade konventsioon (BTWC) oli esimene mitmepoolne desarmeerimisleping, millega keelustati kogu relvaliigi tootmine.

Bioloogiliste relvade konventsioon
BWC Participation.svg
Riikide osalemine konventsioonis
██ Alla kirjutanud ja ratifitseerinud
██ Ühinenud või õigusjärglased
██ Konventsiooni järgiv tunnustamata riik
██ Ainult alla kirjutanud
██ Pole alla kirjutanud
Vastu võetud 10. aprill 1972
Jõustunud 26. märts 1975
Jõustumis­tingimused ratifitseerimine 22 riigi poolt
Alla kirjutanud 109 riiki
Osapooled 182 riiki (seisuga september 2018)

Konventsioon on jätkuks 1925. aasta Genfi protokollile, millega keelustati keemiliste ja bioloogiliste relvade kasutamine, kuid mitte nende omamine või väljatöötamine ja täiustamine.

Briti valitsus esitas konventsiooni eelnõu[1] allkirjastamiseks 10. aprillil 1972. Samal päeval allkirjastas lepingu 82 riiki.

Ratifitseerimisdokumente säilitatakse kolmes linnas: Londonis, Moskvas ja Washingtonis. Riik loetakse konventsiooniga ühinenuks, kui ta esitab oma dokumendid ükskõik millisele neist linnadest. Paljud riigid on oma dokumendid esitanud kõigile kolmele linnale, ehkki mitte tingimata ühel päeval.

Konventsioon jõustus 26. märtsil 1975, kui oma ratifitseerimisdokumendid esitasid 8 riiki, nende seas Suurbritannia, NSV Liit ja USA. Koos seda varem teinud riikidega oli selleks päevaks ratifitseerimisdokumendid esitanud 43 riiki.

Eesti ühines konventsiooniga 1993. aasta suvel.[2] Eesti esitas ratifitseerimisdokumendid Washingtoni 21. juunil 1993 ja Moskvasse 1. juulil 1993, Londonisse ei esitanud.

Mitu riiki on konventsiooni ratifitseerinud reservatsioonidega, näiteks lisades, et nad pole konventsiooniga täiesti rahul, sest see lubab bioloogiliste ja muude mürkainete ladustamist profülaktilistel, kaitse- ja muudel rahumeelsetel eesmärkidel. Samuti on mõni riik konventsiooni ratifitseerides teatanud, et see ei tähenda teiste selle konventsiooni ratifitseerinud maade iseseisvuse tunnustamist.

10 ÜRO liikmesriiki pole seda lepingut alla kirjutanud ega ratifitseerinud. Enamasti asuvad need Aafrikas ja Okeaanias, kuid nende riikide hulka kuulub ka Iisrael. 4 riiki, sealhulgas Egiptus ja Süüria, kirjutasid küll lepingu alla, kuid pole seda ratifitseerinud. Pole ette näha, et Iisrael, Egiptus või Süüria selle lepingu lähemas tulevikus ratifitseeriks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri