Gelderni hertsogkond
|
See artikkel räägib ajaloolisest Gelderni krahvkonnast ja hertsogkonnast, Hollandi haldusüksuse kohta vaata Gelderlandi provints |
See artikkel vajab toimetamist. (September 2014) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Geldern (hollandi: Gelre, saksa: Geldern) on ajalooline Saksa-Rooma riigi krahvkond, hiljem hertsogkond, mis asus Madalmaades.
|
Hertogdom Gelre (nl) 1096–1795 | |
 Vapp
| |
.svg) Gelderni hertsogkond ja Zutpheni krahvkond 1350. aasta paiku | |
| Valitsusvorm | feodaalmonarhia |
|---|---|
| Osa | Saksa-Rooma riigist |
| Pealinn | Geldern |
Geograafia
muudaHertsogkond sai nime Gelderni (Gelder) linna järgi tänapäeva Saksamaal. Kuigi praegune Gelderlandi provints (ka Geldern) Hollandis hõlmab enamuse alast, koosnes endine hertsogkond ka praeguse Hollandi Limburgi provintsi osadest, samuti territooriumidest tänapäeva Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaal, mille Preisimaa omandas 1713. aastal.
Hertsogkonna neljal osal olid omad keskused, kuna neid eraldasid jõed:
- Roermondi veerand, ka Ülemveerand või Ülem-Geldern – ülesvoolu Maasi mõlemal kaldal, hõlmates Gelderni, samuti Erkelenzi, Gochi, Nieuwstadti, Venlo ja Straeleni linnad;
ruumiliselt eraldatud Alamveeranditest (Gelderland):
- Zutpheni veerand, ka Achterhoek – IJsselist idas ja Reinist põhjas, sealhulgas Doesburg, Doetinchem, Groenlo ja Lochem;
- Veluwe veerand, pealinn Arnhem – IJsselist läänes ja Reinist põhjas, sealhulgas Elburg, Harderwijk, Hattem ja Wageningen;
- Nijmegeni veerand, sealhulgas Betuwe – Reinist lõunas ja Maasist põhjas (jõgede vahel), sealhulgas Gendt, Maasbommel, Tiel ja Zaltbommel.
Ajalugu
muudaKrahvkond tekkis umbes 1096. aastal, kui Gerard III Wassenbergist on esmamainitud kui Gelderni krahvi. See paiknes siis Alam-Lotringi territooriumil, Gelderni ja Roermondi alal, kus peamiseks linnuseks oli Montfort (ehitatud 1260. aastal). Krahv Gerardi poeg Gerard II omandas 1127. aastal abielu kaudu Zutpheni krahvkonna Põhja-Hamalandis. 12. ja 13. sajandil laienes Geldern piki Maasi, Reini ja IJsseli jõe kaldaid kiirelt allavoolu ja nõudis isegi järglust Limburgi hertsogkonnas, kuni kaotas 1288. aastal Worringeni lahingu Bergi ja Brabanti vastu.
Geldern oli sageli sõjas oma naabritega, mitte ainult Brabanti, vaid ka Hollandi krahvkonna ja Utrechti piiskopkonnaga. Siiski ei kasvanud selle territoorium ainult eduka sõjapidamisega, vaid ka jõudsalt rahu ajal. Näiteks anti suurem osa Veluwest ja Nijmegeni linn nende rahapuuduses valitsejate poolt pandina Geldernile. Erijuhtudel, laenude saamise eest Gelderni varakambrist andis Utrechti piiskop üle Veluwe maksustamise ja haldamise ning Willem II – Hollandi ja Zeelandi krahv, kes valiti ka Saksa-Rooma riigi vastukuningaks (1248–1256) – andis sarnaselt samad õigused üle Nijmegeni suhtes; kui kumbki valitseja ei suutnud võlgu tagasi maksta, muutusid need maad Gelderni lahutamatuks osaks.
1339. aastal ülendati Wassenbergi dünastiast krahv Rainald II keiser Ludwig IV poolt hertsogiks. Wassenbergi liini hääbumise järel aastal 1371, pärast Rainald II lastetute poegade Eduard II (24. augustil, Baesweileri lahingus saadud haavadesse) ja Rainald III (4. detsembril) surmasid, järgnenud Gelderni pärilussõda nägi võitjana väljumas Jülichi Wilhelm I-st. Wilhelm kinnitati Gelderni pärijaks aastal 1379 ja valitses aastast 1393 mõlemat hertsogkonda personaalunioonis (Geldernis kui Wilhelm I ja Jülichis kui Wilhelm III). Aastal 1423 läks Geldern Egmonditele, kes pälvisid oma tiitlile keiser Sigismundilt tunnustuse, kuid olid võimetud pagema poliitilise riiu ja vastastikku kahjuliku konflikti eest, mis oli vaevanud eelnevat Jülich-Hengebachi dünastiat, ja eriti Burgundia hertsogkonna ekspansionistlike valitsejate poolt avaldatud surve eest. Esimene Egmondi hertsog, Arnold kannatas oma poja Adolfi mässu pärast ja vangistati viimase poolt aastal 1465. Adolf, kes oli nautinud Burgundia hertsogi Philippe Hea ja Gelderni nelja suure linna toetust oma mässu ajal, ei soovinud sõlmida kompromissi oma isaga, kui seda nõudis Philippe'i järglane, hertsog Charles Südi. Charles püüdis aastal 1471 hertsog Adolfi kinni ja vangistas ta ning pani Arnoldi tagasi Gelderni hertsogkonna troonile. Charles ostis tagasipöördumise (s.o pärimisõiguse troonile) hertsog Arnoldilt, kes linnade soovi ja maa seaduste vastaselt lubas oma hertsogkonna Charlesile 300 000 Reini floriini eest. Tehing sõlmiti aastatel 1472–1473 ja pärast Arnoldi surma aastal 1473 lisas hertsog Charles Gelderni oma Valois Burgundia hertsogkonna "Madalmaade" osale. Pärast Charlesi kaotust ja surma Nancy lahingus jaanuaris 1477 vabastati hertsog Adolf flaamide poolt vangistusest, kuid suri samal aastal Flaami armee eesotsas Tournaid piirates, pärast seda, kui Gelderni staadid tunnistasid ta taas kord hertsogiks. Seejärel valitses Geldernit Hapsburgist Saksa-Rooma keiser Maximilian I, Charles Südi tütre ja pärija, Marie abikaasa.
Viimane sõltumatu Gelderni hertsog oli Adolfi poeg Karel van Egmond (1467–1538, valitses 1492–1538), kes tõusis esile Charles Südi Burgundia õukonnas ja võitles Habsburgide eest lahingutes Charles VIII armeede vastu, kuni langes vangi Béthune'i lahingus (1487), Avaliku heaolu sõjas (tuntud ka kui Hullumeelne sõda). Aastal 1492 maksid Gelderni kodanikud, kes olid Maximiliani valitsemisest pettunud, Karelile ja tunnistasid ta oma hertsogiks. Karel, kelle selja taga oli nüüd Prantsusmaa, võitles Maximiliani pojapoja Karliga (kellest sai aastal 1519 Saksa-Rooma keiser Karl V) Gelderni sõjas ja laiendas valdusi kaugemale põhja, et liidendada see, mis nüüd on Overijsseli provints. Ta ei olnud lihtsalt sõjamees, vaid ka kogenud diplomaat ja oli seetõttu võimeline säilitama oma sõltumatust. Ta pärandas hertsogkonna Jülich-Kleve-Bergi hertsogile Wilhelmile. Käies Karel van Egmondi jälgedes moodustas hertsog Wilhelm liidu Prantsusmaaga, tsementeerides liitu kõhklevalt poliitilise abielu kaudu Prantsuse kuninga François I õetütre Jeanne d'Albret'ga (keda väidetavalt sunniti abiellu ja Prantsusmaa konnetaabel Anne de Montmorency olevat ta vägisi altari ette viinud). See liit julgustas Wilhelmit esitama väljakutset keiser Karl V nõudele Gelderni üle, kuid prantslased, tegutsedes võimsalt mitmel rindel pikas võitluses Prantsusmaa "ümberhaaramise" vastu Habsburgide poolt, osutusid vähem usaldusväärseks, kui hertsogi ambitsioonid nõudsid, ja ta ei suutnud hertsogkonda hoida; aastal 1543 loovutas hertsog Wilhelm 1542–1546 aastate Itaalia sõja Venlo lepinguga Gelderni hertsogkonna keisrile. Karl ühendas Gelderni Habsburgide Madalmaade Seitsmeteistkümne provintsiga ja Geldern kaotas lõpuks oma sõltumatuse.
Karl V loobus 1556. aastal troonist ja kuulutas, et Burgundia ringkonna territooriumid jäävad Hispaania kroonile. Kui Põhja-Madalmaad mässasid Hollandi mässus kuningas Felipe II vastu, ühinesid kolm Gelderlandi põhjapoolset veerandit Utrechti uniooniga ja said 1581. aasta eraldumisaktiga Ühendatud Provintside osaks, kui vaid Ülemveerand jäi Hispaania Madalmaade osaks.
Utrechti rahuga, mis lõpetas aastal 1713 Hispaania pärilussõja, jagati Hispaania Ülemveerand Preisi Gelderni (Geldern, Viersen, Horst, Venray), Ühendatud Provintside (Venlo, Montfort, Echt), Austria (Roermond, Niederkrüchten, Weert) ja Jülichi hertsogkonna (Erkelenz) vahel. 1795. aastal vallutas ja liidendas Gelderni Prantsusmaa Esimene Vabariigiga ning jagas Roeri ja Meuse-Inférieure'i departemangude vahel.
Gelderni vapp
muudaPiirkonna vapp arenes aja jooksul.
-
enne 1236 -
aastast 1236 -
aastast 1276 -
Jülich-Geldern pärast 1393
.svg)
