Fred Kudu

Fred Kudu (4. jaanuar 1917 Pärnu – 29. september 1988 Tartu) oli Eesti sportlane, spordipedagoog ja sporditegelane.

Fred Kudu ausammas Käärikul

Fred Kudu oli sõjajärgse Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna initsiaator ja ülikooli spordibaaside ülesehitamise organisaator. Teaduskonna dekaan oli ta kolmel ametiajal. Aastail 1964–1978 oli Kudu NSV Liidu mitmevõistlejate koondise vanemtreener, tema õpilaste hulka kuulusid olümpiavõitja Nikolai Avilov, olümpiahõbe Rein Aun, samuti Heino Lipp, Valter Külvet jt. Rahvusvahelise haardega mehena käivitas ta ka mitmevõistluse maavõistluste korraldamise traditsiooni.

Kääriku spordibaasi rajamisel on Kudu roll hindamatu, ta suutis kujundada Tartust ja Käärikust omal ajal rahvusvaheliselt arvestatava kergejõustikukeskuse.

Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna esimese dekaanina andis Kudu suure panus kergejõustiku edendamisse. Paljudest Kudu õpilastest on saanud autoriteetsed sporditeadlased, treenerid, juhtfiguurid. Spordiradadel annavad juba tooni nende õpilased.

Oma teadmistest ja kogemustest kirjutas Kudu raamatu "Mitmevõistlus", mis ilmus 1975. aastal.

Fred Kudu tõus Eesti spordihariduse etteotsa oli teataval määral ime, teiselt poolt loomulik asjade kulg ajal, kui nõukogude võim oli varasema süsteemi uppi löönud ning koos sõjaga endised tegijad kas ära tapnud, kodumaalt põgenema hirmutanud või siinsamas ülemäära araks muutnud.

Kudule tehti pidevalt ettepanekuid Tartust lahkuda, aga ta ei läinud oma karjääri edendamiseks ei Tallinna spordiministriks, ei Moskvasse ega isegi mitte Saksamaale treeneriks.

Eesti kergejõustikuelus hoitakse Kudu mälestust hoolega. Aastast 1990 korraldatakse Kudu nimelist memoriaalvõistlust mitmevõistluses. 1992. aastal püstitati Käärikule tema mälestussammas. 2007. aastal loodi Kudu nimeline stipendiumifond. 2020. aastal valiti Fred Kudu Eesti spordi kuulsuste halli ja avati Tartu Ülikooli teadushoones tema bareljeef.

Fred Kudust on tehtud elulooline dokumentaalfilm "Fred Kudu: elu nagu kümnevõistlus"

Lapsepõlv ja noorukiiga

Kudu väikelapseaastad möödusid Moskvas, hilisem lapsepõlv ja noorukiiga Tallinnas. Fredi isa töötas ehitusettevõtjana ja ema võõrkeelte õpetajana, nad tutvusid eestlaste kogukonnas liikudes ning mõni aeg hiljem abiellusid. Kudul oli vanem õde Elsa Kristina ja noorem õde Leida.

Kudude perekond opteerus Eestisse 1920. aastal. Mõne aastaga ehitati Nõmmele kahekorruseline maja. Kudu alustas kooliteed 1924. aastal Jakob Westholmi eragümnaasiumis, lisaks pandi ta Tallinna Konservatooriumi klaverimängu õppima. Westholmi gümnaasiumi lõpetas ta 1935. aastal ja oli heal tasemel omandanud mitu võõrkeelt.

1930. aastal suri ootamatult Fred Kudu ema. Isa koos kolme teismelisega kolis Tallinna üürikorterisse. Peale gümnaasiumi lõpetamist tuli Kudul läbi teha aastane kohustuslik ajateenistus, mis toimus suurtükiväeosas Viljandis.

1937. aastal asus Kudu õppima Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituuti ja lõpetas selle 1940. aastal. 1941. aastal mobiliseeriti õppejõuna Narva-Jõesuus kehakultuuritudengite suvelaagris viibinud Kudu Punaarmeesse. 1944. aastal suri Kudu isa Otto. Eestist lahkus Kudu õde Leida, kes asus elama Austraaliasse, vanem õde jäi sõjakeerises kolme väikse tütrega üksi ja kolis Tartusse.

Isiklikku

Foto elulooraamatust "Boss mälestusi Fred Kudust"

Fred Kudu kutsuti bossiks, Fred Ottovitsiks või lihtsalt Kuduks.

Kudu abiellus pärast ülikooli lõpetamist 1940. aastal kursusekaaslase Ella Lukiga. Saksa okupatsiooni perioodil oli Ella Lukk-Kudu Kehalise Kasvatuse Instituudi plastilise tantsu õpetajaks. Samal ajal tantsis ta Vanemuise balletirühmas solistina.  Ella Lukk põgenes punavõimu eest Rootsi ning hiljem USA-sse ning abielu lahutati 1947. aastal.

Samal aastal abiellus Kudu Ethel Bochmanniga, kes oli ka lõpetanud kehakultuuriteaduskonna. Fred Kudul sündis oma Etheliga kaks last, poeg Peeter ja tütar Reet.

Fred Kudu harrastas kergejõustikku ja suusatamist, hiljem ka ratsutamist ja autorallit. Kudu äratas juba noorteklassis tähelepanu mitmekülgsusega, tulles 1934 ja 1935 TKSÜ kergejõustikuvõistlustel üldvõitjaks. Ta tuli 1939. aastal kaugushüppes Eesti meistriks ja püstitas 200m tõkkejooksus Eesti rekordi 26,2. Kudu isiklikuks rekordiks 100 m jooksus jäi 11,0 (1939) ning kaugushüppes 7.25 (1940). Kudu võistles viiel korral Eesti koondises.

Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Kudu ühe aasta Tartu Riiklikus Ülikoolis suusatamise ja kergejõustiku õpetajana. Seejärel mobiliseeriti ta Nõukogude armeesse, kus ta täitis diviisi kehalise kasvatuse ülema ülesandeid. 1943. aasta sügisel, kui Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu hakkas koondama kaadreid kodumaale tagasi minekuks, kutsuti Kudu Moskvasse, ta töötas seal ühe talve Üleliidulise Kehakultuuri Instituudi juures, kuhu oli koondatud grupp Eesti sportlasi, kellest hiljem kujunes põhiline sporditööalane kaader meie vabariigis.

Pärast Eesti vallutamise algust sai Kudu Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu aseesimehelt Arnold Kressilt korralduse sõita Tartusse, et organiseerida Kehalise Kasvatuse Instituuti. Kudu sai asutatava instituudi tarvis sõiduauto, mis oli üldse TRÜ esimene sõiduauto 1944. aasta sügisel. Sama aasta sügisel loodi TRÜ kehakultuuriteaduskond ja Kudu kinnitati teaduskonna dekaaniks.

Esialgu oli teaduskonnal tõsiseid raskusi vajaliku spordivarustuse hankimisega. Üliõpilastele korraldati talviseid ja suviseid õppelaagreid. Kudu hakkas otsima sobivat kohta alalise spordibaasi tarvis ja leidis sellise koha Kääriku näol.

1940. aastate lõpul olid nii teaduskonna tegevus kui ka üldse ülikooli spordielu päris edukas, ministri käskkirjaga avaldati tänu ka dekaan Fred Kudule ja anti täiendavalt sporditöö tarvis 20 000 rubla.

Lisaks dekaanitööle oli Kudu aastatel 1944–1950 ja 1952–1973 ka kergejõustikukateedri juhataja. 1956. aastal anti talle dotsendi kutse.

Spordialase tegevuse laiendamiseks Tartu Ülikoolis ja spordiarsti kutse tähtsuse tõstmiseks tekkis Kudul mõte moodustada kehakultuuriteaduskonna juurde spordimeditsiini osakond. Selle osakonna tööle rakendamine väljaspool arstiteaduskonda oli väga probleemne, osakond oli kakskeelne, mis tõi ülikooli õppima mitmeid häid sportlasi ka väljastpoolt Eestit. Kogu asjaajamine käis läbi Eesti valitsuse ja NSV Liidu kõrghariduse ministeeriumi. Esialgu tundus ettevõtmine utoopilisena, kuid Kudu juhtimisel see osakond siiski sündis.

Fred Kudu bareljeef paikneb 2020. aastast temanimelise auditooriumi sissekäigu seinal, nagu ka kõrvalasuva professor Atko-Meeme Viru nimelise auditooriumi seinal asub väljapaistva sporditeadlase ja Eesti Olümpiaakadeemia esimese presidendi professor Atko-Meeme Viru bareljeef. Ülikool hoidis järjepidevust ja ühtset stiili, sest nii Viru kui Kudu bareljeefi autor on skulptor Airike Taniloo-Bogatkin.

Tartu Ülikooli Kääriku spordibaas

1960.–1970. aastail oli Kääriku spordikeskus nii Eestis kui Nõukogude Liidu mastaabis kõva sõna, Kääriku spordibaasi rajamist peetakse Fred Kudu elutööks.

Kääriku õppe-spordibaasi hakati rajama 1947. aastal. Laagrite läbiviimine puhkekodude ning võõrastemajade baasides oli kulukas ja seal polnud võimalusi nõuetekohaseks õppetööks. Käärikul leiti talu, mis oli 1941. aastast peremeheta ning hooned olid väga viletsas olukorras, kuid loodus oli erakordselt kaunis ja maastikulised võimalused olid soodsad baaside väljaehitamiseks.

Esimene õppelaager peeti samuti 1947. aastal, just sellega algasidki Kääriku ehitustööd. Esimeseks objektiks oli parvedele rajatud ujumisbassein koos hüppetorniga, mis valmis paari nädala jooksul. Suuremaid raskusi oli kergejõustiku õpetamiseks sobivate kohtade leidmisega, ümbruskonnas polnud tasast maad, kuhu oleks saanud 100m pikkust jooksurada rajada. Küllaltki mahuka labidatööga ehitati siiski mitmesse erinevasse kohta jooksurajad, hüppepaigad ja heitesektorid.

Kääriku spordibaas võitis vabariigis populaarsust, seal hakati korraldama ka vabariigi esindusvõistkondade õppe-treeningkogunemisi. Esimesteks külalisteks väljastpoolt vabariiki olid Nõukogude Liidu kaasaegse viievõistluse esindusvõistkonna liikmed, kes harjutasid Käärikul enne 1955. aasta Stockholmi maailmameistrivõistlusi.

1959. aastal valmis uus ujumisbassein, staadion avati 1960. aastal. 1962. aastal anti ekspluatatsiooni peahoone, 1964. aastal hotelli tüüpi ühiselamu.

Treeneritöö

Vasakul Fred Kudu õpilane Rein Aun - 1964. aasta olümpiahõbe

Kudu oli 1944. aastast Nõukogude Liidu koondise treener, 1964–1978 Liidu mitmevõistlejate koondise vanemtreener ja treenerite nõukogu esimees, 1960, 1964, 1968, 1972 ja 1976. aastal olümpiakoondise treener.

Kudu juhitud treenerite nõukogu tegeles plaanipäraselt mitmevõistluse arendamisega. Spordikomitee käskkirjaga määrati kergejõustiku mitmevõistlus omaette grupiks ning arvati nende spordialade hulka, mis nõuavad suuri energiakulutusi. Lisaks töötati välja üleliiduline mitmevõistluse võistluskalender, avardus rahvusvaheliste matskohtumiste ulatus ning alustati rahvusvaheliste konverentside korraldamisega kergejõustiku mitmevõistluse treeneritele.

Fred Kudu edukamad õpilased olid Aleksander Tšikin, Jaan Jürgenstein, Alfred Pisuke, Heino Lipp, Rein Aun, Heino Tiik, Lea Maremäe, Vilve Maremäe, Linda Kepp, Paavo Kivine, Enno Akkel, Valter Külvet, Nikolai Avilov, Henn Vallimäe.

Heino Lipp tuli Kudu näpunäidete järgi treenides 12-kordseks Nõukogude Liidu meistriks ja püstitas kuulitõukes Euroopa rekordi, Rein Aun võitis Tokio olümpiamängudel 1964. aastal hõbemedali, 1972. aasta Müncheni olümpial saavutas Nikolai Avilov võidu maailmarekordilise tulemusega ja hõbeda võitis Leonid Litvinenko ning neli aastat hiljem Montrealis võitis Nikolai Avilov pronksi. Kudu oli tunnustatud treener kogu maailmas.

Fred Kudu kuulus Kergejõustikuföderatsiooni presiidiumi (1959–1961 aseesimees) ja treenerite nõukokku (1963–1966 esimees), oli Eesti spartakiaadikoondise vanemtreener. 1964. aastal ja 1972. aastal võitis ta Nõukogude Liidu treenerite konkursi. Ta oli Nõukogude Liidus ja Euroopas üks mitmevõistluse maavõistluste algatajaid (1965 NL-SLV, 1969 Eesti-Rootsi). Kudu esines treenerite foorumitel lektorina, avaldas kodu- ja välismaises ajakirjanduses artikleid, oli suurvõistlustel kaasatud Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu apellatsioonižüriidesse.

Kudu oli pikemat aega spordivarustusfirma Adidas reklaamiagent NSV Liidus. Selle kaudu sai ta tasuta üpris palju spordivarustust, mida oma õpilastele jagada. Ta lahendas paljud sportlase eluprobleemid (stipendiumid, toidutalongid, spordivarustus, välisvõistlused jne).

Kudu ja kolleegid

Just Fred Kudu kutsel kolis treener Martin Kutman Gruusiast Eestisse. Kutman oli nooruses hea teivashüppaja ning Kudu soovis, et ta tuleks Tartusse teaduskonda tööle, et ülikool saaks värsket verd ja teistsuguseid mõtteid. Martin Kutman tuligi ja töötas Tartu kehakultuuriteaduskonnas rohkem kui sada semestrit.

Kutmanist jäänud mälestustes on ta kirjutanud, et Fred Kudu on pika aja jooksul organiseerinud, suunanud ja juhtinud Eesti sõjajärgse spordi ülesehitamist, seda eriti kehakultuurialase kaadri ettevalmistamisel. Ta suutis oma mõtteid ja ideid targalt ellu rakendada leida ka neid inimesi, kellest sõltus otseselt probleemi lahendamine. Kudu ja Kutmani suhete kohta on mitmed inimesed öelnud, et päris hea see läbisaamine ei olnud, kuigi nad töötasid aastaid edukalt koos.

Neinar Seli lõpetas 1981. aastal ülikooli ja ta suunati kergejõustikukateedri õpetajaks, olles 21-aastasena kõige noorem õppejõud ülikoolis. Vaatamata suurele vanusevahele Fred Kuduga tekkis neil kohe hea klapp. Tihti palus Kudu Selil mõned asjad korda ajada, kui laagris viibis. Mõnikord jättis isegi oma auto hooldada. Hiljem määras ta Seli treeneri kohale ja lõpuks 1987. aastal sai Neinar Selist ülikooli spordibaaside juhataja, just nagu Kudu soovis.

Maavõistluste algataja

1974. aasta suvel koges Eesti kergejõustikupublik omas ajas harukordset võimalust kaasa elada maailma parimate mitmevõistlejate mõõduvõtule – nimelt leidis Kadrioru staadionil aset kümnevõistluskohtumine NSV Liidu, Saksamaa LV ja USA koondiste vahel. Kuid kogu see värvikas spordipidu poleks teoks saanud, kui poleks olnud Eesti kümnevõistlustreenerit Fred Kudu. Kasutades tulemuslikult ära oma suurepärast ja laiapõhist suhtlusvõrgustikku, oli Kudu arenenud rahvusvahelises kergejõustikuelus hinnatud tegijaks, kes aitas käivitada mitmevõistluse maavõistluste korraldamise traditsiooni ning ajas samas ühtlasi jõuliselt Eesti kergejõustiku asja.

Fred Kudu initsiatiivil rajatud spordibaasid

Ülikooli staadion, 2009

• 1947 – taastati Jakobi tänava võimla, alustati Kääriku spordibaasi väljaehitamist.
• 1949 – valmis ülikooli ratsabaas Tähtveres.
• 1952 – taastati Laia tänava võimla.
• 1954 – ehitati Jakobi tänava võimla tiivale kolmas korrus, valmis ülikooli staadioni spordihoone.
• 1957 – rekonstrueeriti staadioni nõlval Puiestee tänava äärne hoone nn kergejõustikumajaks, valmis kuue jooksurajaga staadion.
• 1958 – rajati Emajõele sõudebaas.
• 1960 – valmis Kääriku spordibaas.
• 1962 – valmis Kääriku põhikorpus.
• 1964 – anti Käärikul käiku kahekorruseline ühiselamu.
• 1968 – valmisid Kääriku mängudeväljakud.
• 1970 – valmis Kääriku spordihoone kahe saali ja 100 m jooksurajaga.
• 1980 – ehitati Kääriku põhikorpuse tiib auditooriumide ja kinosaaliga, Kääriku staadion sai tehiskatte.

Tunnustus

• 1963 Kalevi auliige
• 1964 NSV Liidu teeneline treener
• 1964 Eesti NSV teeneline sporditegelane
• 1964 Kergejõustikuföderatsiooni auliige
• 1973 NSV Liidu Spordikomitee kuldne teenetemärk
• 1982 Saksamaa Liitvabariigi rahvusvaheliste treenerite auhind

Fred Kudu stipendium

Fred Kudu nimelise stipendiumi eesmärgiks on anda õppetöös ja kergejõustiku edendamises väljapaistvaid tulemusi omavatele Tartu Ülikooli üliõpilastele võimalus täielikumaks pühendumiseks enda erialasele täiendamisele.

Grit Šadeiko on Kudu stipendiumi pälvinud kolmel korral

2007. aastast korp! Fraternitas vilistlaskogu, K-Klubi ja Eesti Kergejõustikuliidu poolt Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna üliõpilasele väljaantava Fred Kudu stipendiumi on pälvinud kolmel aastal Grit Šadeiko ja Jaak-Heinrich Jagor, kahel korral Aigar Kukk ja Marielle Kleemeier ning ühel korral Grete Udras, Karel Tilga, Liis Roose, Liisa-Maria Lusti

Välislingid

• Biograafia ESBL-is
• Fred Kudu memoriaal
• Fred Kudu stipendiumifond